Jaak Jõerüüt ütles, et hümni laulmisega on tal see küsimus, et ta ei oska absoluutselt laulda. "Aga sõnad on ikka peas, see kuulub osaliselt riigi traditsioonide hulka: lipp, hümn, aastapäev ja paljud muud asjad," sõnas ta ja lisas, et tal on olnud piinlikke juhtumeid rahvusvahelistes seltskondades, kus ta näeb, et mõni riigikogu liige ei maiguta isegi hümni ajal suud. "See on nüüd küll üks noomitus, et kui ei oska laulda, siis ei oska, aga natukene kaasa ümiseda, kui kõik teised laulavad, see on väga lihtne, ja sõnad võiksid ka peas olla, kui sa oled juba valinud, et sa lähed riigi ülemisse otsa ja tahad valituks saada, siis hümni võiks küll pähe õppida."

Ka Reet Hiiemäe sõnas, et ta ei pea alati vajalikuks hümni valjusti laulda. "Kui vaadata tagasi Nõukogude aega, siis olid need hetked kuupäevaliselt meeles, kui salaja hümni sai laulda, siis oli see nii keelatud, aga kui see on iga hommik koos päikesetõusuga võimalik, siis ei pea daatumit meeles pidama," tõdes ta.

Jõerüüdi sõnul ei ole vabariigi aastapäeva kombestik täpselt paika loksunud ja ei peagi paika loksuma. "Eesti on ikkagi riigina noor, juriidiline pool, et sada aastat, pole ka tegelikult mingi ajalooline aeg, rääkimata sellest, et vahepeal oli pool sajandit auku, meie ajalugu on katkestuste ajalugu," selgitas ta ja lisas, et viimase 30 aasta jooksul on korduvalt juba formaate ja kohti muudetud. "Eesti on täiesti loomulikul kombel üsna palju laenanud Soome formaadist, aga nendel ei ole see riigi sünnipäev nii tihedalt asju täis, kõik ei ole mahutatud ühte päeva."

See, mida pidada päris meie oma traditsioonideks ja kommeteks, oleneb Hiiemäe sõnul sellest, kui kaugele vaadata. "See, mida me näeme arheoloogiliste leidude põhjal, kas see on õigem kui see, mida me näeme 100 aastat tagasi üles kirjutatud arhiivitekstides või see, mis me praegusel hetkel teeme, need kõik võivad olla omamoodi õiged, see on tunnetuse küsimus," selgitas ta ja lisas, et paljudel kommetel on väga kauged juured. "Kuigi neid võib olla tänapäeval raske ära tunda."

"Jutt on hakanud pöörlema selle ümber, mis on traditsioon ja tava, mis on rahvakombed ja mis on riigi roll, aga ma teeks selle vahe sisse, et kui me traditsioonidest räägime, siis neid saab sünnitada ainult rahvas, mitte riik," rõhutas Jaak Jõerüüt.

Reet Hiiemäe: seda piiri on raske panna, mis mahub traditsiooni alla

"Oleme juba rääkinud, et meil on kombeks, aga kes see meie on, sest lisaks sellele meiele, keda me näeme presidendi vastuvõtu puhul, siis on ka väga suur hulk meiesid, kes kunagi nendesse kohtadesse ei jõua, neil on võib-olla oma alternatiivsed lähenemised," ütles Hiiemäe ja tõi välja taliujujate n-ö pingviinide paraadi. "Selliseid alternatiivseid meiesid ei tohi ka unustada, iga inimene on tähtis."

Hiiemäe sõnul on raske seda piiri panna, mis mahub traditsiooni alla. "Näiteks kui me vaatame, siis viimased paarkümmend aastat on Eestis tugevalt peale tulnud igasugu esoteerilised traditsioonid, mis tulevad mujalt, aga need segunevad meie pärimuskultuuriga," tõdes ta ja lisas, et võib küsida, et kui keegi harrastab põlisameeriklaste traditsioonidest tulnud šamanistlikke rituaale, aga kasutab sealjuures Eesti loitse, siis kas see on rohkem meie oma kultuur või ameerika kultuur. "Selliseid kindlaid lahtreid ei olegi tänapäeva mobiilses maailmas püüda luua, ta ongi voolav, vahel on ta rohkem pärimuskultuuri poole kaldu, vahel rohkem väljastpoolt tulnu poole kaldu."

"Kahtlemata eksootilised traditsioonid tunduvad atraktiivsed, eriti siis, kui sinna juurde käib põnev riietus, trummid või isegi psühhedeelsed ained, siis see tundub ohtlik ja põnev, aga paradoksaalsel kombel käib traditsioonides kõik spiraali kaudu, sest välismaise üle vaimustumisega jõutakse tagasi ka meie oma pärimuskultuuri teadvustamiseni," nentis ta.

Jaak Jõerüüt: ma ei kujuta iseseisvat Eesti vabariiki ette ilma laulupeota

"Me saame kõik väga hästi aru, et kõiki traditsioone, mis rahva seas elavad, ei saa ega peagi riik toetama, siis see, mis on rahva seast tulnud ehk laulupidu, on muutunud selliseks traditsiooniks, mis vajab riigi toetust ja on kohustuslik, et riik seda toetab," kinnitas Jõerüüt ja lisas, et ta ei kujuta iseseisvast Eesti riiki ette ilma laulupeota.

Hiiemäe kinnitas, et ka tema ei kujuta Eestit ilma laulupeota ette. "Sugugi mitte iga inimene ei käi laulupeol, aga kui küsida nende käest, kes kunagi ei käi laulupeol, kas see pidu on oluline Eesti siduva lülina ehk isegi millegi sellisena, mida me nimetame pühaks, siis väga suur enamus ütles, et see on oluline," selgitas ta ja tõi välja, et iga põlvepikkune poisike teab isegi, mis laulupeol toimub. "Siin on ilmselgelt kokku tulnud juba välja kujunenud riiklikult suunatud traditsioon ja väga-väga ammune, tuhandete aastate taguste juurtega laulutraditsioon."

Seda Reet Hiiemäe ei usu, et eestlased pühadust kardavad. "Pigem on see, et ei taha endast liiga intiimset poolt väga näidata, aga ma julgen väita, et pühaduse igatsus on inimestel ikka sees olemas." Jaak Jõerüüt lisas, et introvertsus on eestlasi ajalooliselt ikka kirjeldanud. "Mul tuleb kohe meelde see, kui ma neli aastat Lätis töötasin, nendel on jaanipäev kuidagi rohkem ja pühalikumalt välja elatud, mistahes raadiojaamadest tuleb lakkamatult, tükk aega enne juba laule, kõigil on lillepärjad peas ja mitmed traditsiooninüansid, see näitab, et nad on natukene vähem introvertsed."

"Kui me räägime meiest, siis üks osa meiedest läheb külajaanipeo juurde, aga üks osa meiedest läheb ERM-i juurde, kus on ka uks suur rahva jaanipidu, aga on väga suur hulk meiesid, kes peavad seda oma pere seltsis, sinna võib kuuluda ka pärimuslikke rituaale ja miks mitte ka regilaulu, need tähistamised võivad olla väga erinevad," selgitas Hiiemäe ja lisas, et tema harrastab näiteks seda, et jaanipäeval südaöö paiku teeb ta kümnekilomeetrise jalgrattatiiru.