Noor täiskasvanu on üks omamoodi imeloom, kes murdosa oma üürikesest eksistentsist eksleb soovunelmates. Arengujärgus minapilt on alles oma tõelist vormi saavutamas ja teekond ülima tõeni täitub komplektiga õigetest ja valedest valikutest. Nagu ütleb ärimees ja luuletaja Samuel Ullman oma tuntud luuletuses "Noorus": noorus ei ole kõigest eluiga, vaid meeleseisund ja maailmavaade. Üht nooruse meeleseisunditest üritab tabada Meel Paliale oma teise täispika filmiga "Pikad paberid", mis esilinastus 24. PÖFFi noorte- ja lastefilmide festivalil "Just film", pälvides festivalil publikupreemia ja kultuurkapitali aastapreemiate jagamisel parima filmi tiitli.

Leebe tuul

Sebastian (Mihkel Kuusk) on ülikooli pooleli jätnud noormees, kes töötab nurgapoes. Ootamatult külastab poodi ekstravertne võõras Silo (Karl Birnbaum), kes teeb Sebastianile ettepaneku töölt ära tulla ja üheotsapiletiga Brasiiliasse kihutada. Stsenaariumi huvides lahkub Sebastian päevapealt töölt ja peagi otsustatakse spontaanne seiklus ette võtta. Ainus probleem on raha, mida neil jagub kahe peale vaevu poole pileti soetamiseks. Vastu võetakse teine otsus — raha Tallinnas kokku kraapida. Majapeod, korteripeod, lihtsalt peod — selle keerise taustal kohtub Sebastian kindlameelse Noraga (Maria Helena Seppik), kellesse armumine muudab asjade käiku.  

Produktsioonifirma Tallifornia alt on tulnud viimase paari kuu jooksul välja kaks filmi, umbes samas vanuseklassis noormeestelt, mis võtavad mõneti fookusesse nooruse segaduses selguse leidmise. Pealtnäha on tegemist kahe konkureeriva, või siis vastupidi, sõbralikult koos eksisteeriva filmiga, mis on suunatud sarnasele sihtgrupile. Režissööri-stsenaristi Meel Paliale orgaaniline lugu Sebastianist kajastab silmanähtavalt režissööri enda maailmataju ja elukogemust. Kultuurisaates "OP" mainib ta, et pärast oma esimest täispikka mängufilmi "Kiik, kirves ja igavese armastuse puu" leidis ta uue filmi tegemiseks inspiratsiooni ümbritsevast. Kuna olen ka ise lähiminevikus peaaegu Brasiiliasse põgenenud, tundub Silo unistus ja Sebastiani ajutine soov üheotsapiletiga Lõuna-Ameerika randa sõuda otsekui väljavõte mu enda lähiminevikust. Rääkimata sellest, et igas stseenis on vähemalt üks tuttav inimene, kellest paljudega olen varaste hommikutundideni suhelnud. 

Teiste arvustuste kõrval — mis kordavad mõtteid, et tegemist on filmiga, mis a) on mõnus,  b) suudab nooruse kenasti vaakumisse võtta, c) teeb seda kinematograafiliselt tugevalt — on keeruline midagi uut diskussiooni sisse tuua. Struktuurilt on lugu üpris standardne ja mõnes mõttes on see "Pikkade paberite" eelis. Iseloomult on film peaaegu et õhkjas ega panusta psühholoogilisele terrorile ega süngele temaatikale. See ei tähenda tingimata pealiskaudsust, vaid üldist muretust, millesse on vahelduseks meeldiv pageda. Sarnase tooniga on Paliale varemgi rahvast kinno toonud. Suure osa tema filmide olustikust maalib režissööri enda loodud muusika. Paliale täispikas debüütfilmis oli selleks jõuluhõnguline ballaad "Igavene armastus", pala esitajateks lo-fi duo Karameel, mis koosneb Karl Robert Tederist ja Palialest endast. Minu mäletamist mööda esines duo mullu ka Tallinn Music Weekil. Sarnase fenomeniga üllatab uue filmi staarlaulik Mr. Maze (Edgar Vunš) — fiktiivne algaja räppar, kes üritab Tallinnas suurelt läbi lüüa. Mr. Maze'i nime alt avaldati pärast filmi esilinastust album "Pikad paberid", mida on voogedastusplatvormi Spotify andmetel viimase kahe nädala jooksul kuulatud tuhandeid kordi. Ei imesta, kui ühel päeval Mr. Maze Paavli Kultuurivabrikus või Uues Laines kontserdi annaks. Tegelased on värvikad ja vestlused tõsimeeli sellised, mida ma ka ise nooremana kusagil baari ees varahommikul pidanud olen — veidral kombel isegi paljude karakteritega, kes filmis kaasa teevad ja neid dialooge seal moonutatud kujul taasloovad. Äratundmisrõõmu on palju.

Utoopiline Tallinn

Filmi atmosfääri loob peaaegu täielikult küps ja orgaaniline kinematograafia, mille eest võib kiita Markus Mikku. Dünaamiline kadreering ja läbimõeldud suum-liikumine annab filmile sobiva eksperimentaalse kihistuse, kandes struktuurilt lihtsat narratiivi põnevalt edasi. Soojades toonides visuaalis saab prevaleerivaks värviks punane ja see mõjub eelkõige orgaaniliselt, võiks isegi öelda, et rikkalt. Paliale on öelnud, et film on justkui ajakapsel Tallinnast. Linnaruumi integreerimine on levinud ja vägagi kihvt võte ja selline, dokumentaalsega suhestuv tahk võimaldab tõsta filmi nostalgilist väärtust. Meenuvad Wong Kar-Wai ja Hong Kong, Yasujirō Ozu ja Tokyo, Cai Ming-liang ja Taipei, Woody Allen, Sidney Lumet, Martin Scorsese ja New Yorgi eri kultuuride perspektiivide esindamine — mitmed tuntud filmitegijad on valinud ühe tuttava keskkonna, milles oma lugusid jutustada. Nendes filmides on linna peetud võrdse kaliibriga karakteriks lihast ja luust näitlejate seas. Ka ülimalt muinasjutulise Tallinna kujutamine väärib toonitamist, sest reaalsuses pole meil sellised rahvamassid eriti levinud ja kõik vähegi populaarsemad kohad lähevad makseraskuste tõttu riburadapidi kinni. Võimalik, et metropoli mõõtu võttev Tallinn ongi filmi üks tahkudest, mis eristuvat lisandväärtust pakub.

Karastavalt mõjub ka puhas näitlejatöö, mis pole häiritud sisseõpitud lavakõnest. Lisaks Mr. Maze'ile täidab huumorikvooti Birnbaumi kehastatud Silo. Silo on täpselt selline tüüp, kes saab kaks nädalat edukalt elatud kolmeeurose kontoseisuga. Ilmselt on ta lemmikpoeks Universaal Universum ja tõenäoliselt lõhnab ta tugevalt viiruki ja eukalüptiõli järele. Silo on vaimus taimetoitlane, kuid reaalsuses sööb ta kõike. Elades õhust, armastusest ja mõningatest meelemürkidest, tundub ta olevat hea hingega tüüp, kellega on mõnel peoõhtul alati tore trehvata. Samuti on oma roll arvukatel taustanäitlejatel, kelle südaöised tiraadid teemal "kultuur ja inimene" mõjuvad vägagi elutruult. Nende värvikate karakterite seas on pearoll Sebastianil, kelle klassikaliselt rahulik tüpaaž ülejäänud isiksuste seast eriti esile ei tõuse ega tegelikult peagi tõusma. Maria Helena Seppiku Nora peaks justkui sümboliseerima meesprotagonistist emantsipeerunud naiskarakterit, kelle küps kindlameelsus vastandub Sebastiani kulgemisele. Samas mõjub Nora liialt üritava karakterina ja tema kohatine üleolevus muutub pikapeale tüütuks. Ühes stseenis minnakse isegi kartulite koorimise pärast tülli, sest Sebastiani lodev ambitsioonitus on juuratudengist tüdrukule nagu härjale punane rätt. Nora mõtleb üle, Sebastian mõtleb liiga vähe — inimtüüpidena on nad mõnes mõttes vastandid, mis millegipärast tõmbuvad.

Kultuurisaates "OP" ütleb Paliale, et filmi improvisatoorne iseloom on tingitud tehnikast. Stseenid said alguse improvisatsioonidest — osatäitjaid filmiti ja lindistati lihtsalt suhtlemas ja olemas ning sellest ehitusid lõpuks terviklikud dialoogid, mis mõjuvad tänu kannatlikule meetodile tõetruult. Seetõttu pole kohta ka forsseeritud näitlemisel, mis kujuneb tihti rangelt ette kirjutatud stsenaariumi ohuks. Roheline nihilism on vestlustes tihti esinev nüanss, mida noored oma üüri­kese elukogemuse baasil puudutavad. Ühes stseenis istuvad Sebastian ja Nora öise Balti jaama Circle K neoonvalguses ja söövad friikartuleid ja hot dog'i. Noored spekuleerivad filmide üle, et "kuidas mitte keegi ei saa ikka tegelikult aru". Kaheldakse inimestes, kes mängivad vabal ajal kettagolfi, ja inimestes, kes peavad võileivatorti kulinaarselt kasulikuks nähtuseks. Tõepoolest, nooruse tüütuimaks faasiks on õõnes eneseusk, mis küll heal juhul üsna kiiresti üle läheb. Lootust on sama palju, kui seda on vähe, ja pimesi valikuid tehes jõuad ühel hetkel versioonini endast, mis tundub täitsa talutav.  Selle juurde kuuluvad ka eksistentsialistlikud kõikumised ja malbe maailmaviha. 

"Pikkade paberite" puhul võib kiita kohatist naivismi, mis kogu lugu saadab. Kõige negatiivsem olukord on Sebastiani ja Nora hetkeline lahkuminek, aga tervikuna pole selle filmi allhoovuses mingit kurja kolli, kelle eesmärk oleks vaataja suurest ängist nutma ajada. See on üpris haruldane — enamasti kiputakse filmides toetuma maailmavaluga seotud teemadele või mingile suurele moraalile.

Skeene redutseerimine

Subkultuurilises tähenduses viitab "skeene" inimrühmale, kes jagab samu ideoloogilisi, esteetilisi ja tegevustega seotud väärtusi. See on kogukond, samas piiratud ringkond, milles määratletakse end ühiste sümbolite, normide ja stiilide kaudu — olgu nendeks siis teatud muusikastiilid, filmid, teater, visuaalkunst või isegi digikultuur. Suuremate skeenede sees võivad omakorda olla väiksemad alagrupid, millele kehtivad spetsiifilised reeglid ja koodid. Selle skeene terminoloogias on "pikad paberid" levinud väljend — "pikkadesse paberitesse" keeratakse tubakat või ka vähe tugevamat kraami, eelkõige kanepit. Tihti tekivad skeened vastukaaluna peavoolukultuurile, pakkudes alternatiivset identiteeti ja väljendusvormi. Samas võib mõni skeene aja jooksul laiemalt populaarseks muutuda ja osaliselt kommertsialiseeruda. Linna perspektiivist võib esile tuua Berliini techno-kultuuri, mis lisati Saksamaa vaimse kultuuripärandi nimekirja. Sellesse "kasti" kuulub põhimõtteliselt iga noor inimene, kes kolib Berliini linna pärast, mitte otseselt eesmärgil omandada seal haridus või luua karjäär. 

Milline on Tallinna skeene? Kõige silmatorkavamana võib välja tuua nn Eesti Kunstiakadeemia, kes vastavalt osakonnale oma isiklikku identiteeti kajastab. Samuti peoskeened, mis on seotud Tallinna (nüüdseks hääbunud) ööeluga. "Pikad paberid" positsioneerub kusagile nende ristteele, mõtteliselt Balti jaama trammipeatuse kanti, mis ühendab igapäevaselt suurt osa Tallinna noori. Kui oled Tallinnas elav või elanud inimene, kes külastab kohti nagu Burger Box ja Balta Chill, mäletab Sveta baari ja Kauplus Aasiat, on vähemalt korra üritanud Kultuuriklubisse Kelm sisse saada võltsitud templiga ning teab, et kui kõik teised kohad on kinni, siis Kolm Lõvi, karaokebaar Retroteek ja varasulgunud Vesta baar on kohad, kus saab hommikutundideni tiksuda, siis on suur tõenäosus, et filmi igas kaadris on sul vähemalt üks tuttav. Tuttavad, olgu nad head või halvad, tagavad emotsionaalse kaasatuse, mis paneb filmi empaatilisemalt suhtuma. Kui filmis esinevad näod, mida on varem nähtud teistes rollides, võib see tekitada nostalgilist turvatunnet. Seda kasutatakse sageli populaarsetes sarjades või filmides, kus tuttavad näitlejad loovad sideme vaataja varasemate filmikogemustega. Paliale uues filmis mängib see näitlejate ringlus puhtalt asjaolule, et Eesti on väike ja kõik teavad kõiki. Ja kuna Tallinnas pole nüüdseks enam peaaegu ühtegi lahedat lokaali, kus sõpradega aega veeta, võib kohad, kus paar korda nädalas oma päev lõpetada, ühe käe sõrmedel üles lugeda. See kõik ühendab noori inimesi ja peegeldab nende identiteeti Tallinnas. Samas ei saa öelda, et skeenekeskne lähenemine takistaks skeenevälisel inimesel filmist osa saamast. Tuttavate rohkus  on filmis paratamatu, sest Eestis pole ülemäära palju noori inimesi, kes filmist osa võiksid võtta. Seda enam et kõik filmi aktiivsed  tegelased on alla 30-aastased.

Laiad paberid

Kui "Pikad paberid" peaks leidma koha eesti filmikaanonis, oleks ta uhkelt omas kategoorias esimene. Jah, ka filmid nagu "Klass", "Polaarpoiss" ja "Mina olin siin" on lood eesti noortest, kus peaosatäitjateks on samuti noored poisid, kuid neis on valdavaks fooniks süngus ja trauma, mida haruldaselt heaendeline "Pikad paberid" väldib. Paliale ei ürita rabada suure tumeda murepilvega (mis küll loos eksisteerib, sest Brasiiliasse minekuks on raha vaja), vaid huvitub sellest, kuidas üks noor inimene ennast tunneb. Kuigi kino on ajaloos olnud ka mõjuvõimas külmrelv, peetakse seda eelkõige siiski meelelahutuseks. Ja "Pikad paberid" oma õdusas kulgemises on täpselt selline film, mis rõhub meelelahutusele. Sealt puuduvad vähemuste teemad ja liigpoliitilised seisukohad, mis võimaldaksid teda mingisse kasti toppida. See on täpselt selline film, mis eesti kinost puudu oli, ja sellisena hea vaheldus. Saabki lihtsalt filmiga koos kulgeda ja kinosaalist väljudes on meeleolu tõeliselt rahulik. Selle malbuse saab kokku võtta Sebastiani sõnadega, kui ta ütleb, et temale Tallinnast piisab. Talle meeldib Tallinnas elada ja vajadus Brasiiliasse minna on pelgalt ühiskondlik surve, mis sunnib inimesi nooruses maailma avastama ja võimalikult palju kogema. Selline leplikkus võiks olla eeskujuks paljudele, kes tunnevad end hustle-kultuuris üksikuna ega pea ületöötamise romantiseerimist vajalikuks. 

Kui rääkida nooruse kujutamisest üldisemalt, siis on see film peaaegu ebarealistlikult positiivne sissevaade noorte maailma. Reaalsuses peavad paljud mittetudengitest noored kunstnikuhinged tegelema tervisekindlustuse puudumisest tekkivate probleemide ja tõenäolise tööpuudusega. Igal aastal kuulutatakse uudistes, kuidas riigi eelarve muutub väiksemaks ja pensioniiga lükkub kaugemale. Samas pole kunstnikuks olemine kunagi olnud amet, millega rahamägesid kokku ajada. Kõige selle taustal mõtlen, millal ükskord tehakse naispeategelasega noortefilm. Kuidas on võimalik, et esimese hooga ei meenu mitte ühtegi eesti filmi, mis vaatleks nüüdisaega läbi näiteks 16-aastase tüdruku silmade? Ometi on meil terve trobikond filme, mille peaosalisteks on noored poisid. Tüdrukud on enamasti kõrvaltegelased, kes eksisteerivad truult meesprotagonisti kõrval. Ja isegi kui naiskõrvaltegelastele antakse autonoomsus ja sõnakus — omadused, mis on Noral täitsa olemas —, pole see lõpuks piisav. Vaadates läbi aegade edukaimat eesti dokumentaalfilmi, Anna Hintsi "Savvusanna sõsaraid", tundub, et turg naise perspektiivile on olemas. Kas siis pole tegijaid või annab kultuurkapital raha ainult poistele? Ei teagi. See pole niivõrd kriitika Paliale uue filmi pihta, kuivõrd laiema diskursuse teema ja koputus noorte naisrežissööride õlale, kellel on ainukordne võimalus olla milleski Eesti esimene. Eeldusel, et meie kodumaa kaks peamist finantsüksust peavad vältimatute kärbete valgel oluliseks ka naisperspektiivi esindatust eesti kinos.