Arvustus. "Sulid ja sulased" on heas mõttes klassikaline seiklus

Uus raamat
Timo Talvik
"Sulid ja sulased"
Toimetaja: Mall Põldmäe
Illustreerija ja kujundaja: Kaia Loigom
Eesti Raamat, 2025
216 lk
Noortefantaasia on selline Eesti ulmekirjanduse väikene žanrinurk, millel pole viimastel aastatel küll otseselt halvasti läinud, aga saaks kindlasti ka paremini. Teemas "eriliste võimetega kaasaegsed noored" on valikuvõimalust isegi olnud, kuid klassikalisemast fantaasiast sai seni tunnustava sõnaga ära mainida vaid Tuuli Tolmovi pronksiajastu fantaasiaseikluse "Neetud taevakivi" ja selle kaks järge.
Timo Talviku esikromaan "Sulid ja sulased" lisab aga sellesse nimekirja midagi uut. Ulmehuvilistele ei pruugi autor ka täiesti tundmatu olla, kuna Tim Horneti pseudonüümi all on ta avaldanud digiajakirjas Reaktor päris palju lühiproosat. Romaani avaldamist oma pärisnime all võib aga võtta kui signaali tõsisemast katsetusest ja see risk on end ära tasunud, sest tulemus on ootamatult tore.
Loo peategelaseks on nimeta ja päritoluta vaeslaps, kes on iseendale nimeks pannud Kärp. Kuna ta on suuteline tundide kaupa rahulikult istuma ja jälgima, hoiab ta endal hinge sees turuplatsil istudes ja pikanäpumehi jälgides – selle eest saab ta kaupmeestelt natuke süüa. Kuid ühel päeval näeb ta vargatrikki, mida tavalise käeosavusega enam seletada ei saa – mängus peab olema võlukunst.
Kui Kärp astub võluvõimetega sulile vastu, on too aga lapse tähelepanelikkusest ja julgusest meeldivalt üllatunud ning teeb Kärbile ettepaneku asuda enda sulaseks. Peagi saab Kärbile selgeks, et maailmas on palju enam maagiat, kui ta on kunagi arvata osanud. Kuid samas on iga võlukunstikillu taga ka mingi hädaoht ning Kärbi peremeest tundub omakorda vaevavat mingi sünge ike.
Esmamulje loost on väga võluv, sest ühe hea noorteseikluse kirjutamine tundub olevat pisut unustatud oskus. Hea näitena tuleb meelde paar aastat tagasi tõlkes ilmunud Robert A. Heinleini klassikaline noorte kosmoseseiklus "Võta skafander – paneme minema", mis originaalis on pärit aastast 1958. "Sulid ja sulased" on just heas mõttes selline klassikaline seiklus.
Tegelased on siin pidevas liikumises läbi veidra maailma, kohtudes iseäralike karakteritega. Osad nendest on sõbralikud, osad ähvardavad, kuid hädaoht ei ole kunagi räige ega eemaletõukav, vaid just paras, et põnevust hoida. Kärbi seiklus vääribki kiitust juba seetõttu, kui hästi see oskab hoida õiget tooni ja meeleolu. See pole sugugi väike asi.
Siin on ka kummastust tekitavaid asju. Eesti muistenditest laenatud esemete ja tegelastega vürtsitatud fantaasiamaailma tükid ei hakka kohati omavahel eriti hästi kokku. Siiski läksid asjad minu jaoks paika, kui lugesin intervjuust autori armastusest "Dungeons and Dragons" rollimängu vastu. Olles ka ise teemaga tuttav, näeb loodud maailm tõesti välja nagu taust ühele sellisele seiklusmängule.
Kerge mehhaanilisuse ja hakituse tunne jääb sellest maailmast siiski sisse. Kuigi, sarnane mulje on mul teinekord jäänud ka tõenäoliselt kaasaja kuulsaima noorteulme autori Brandon Sandersoni teoseid lugedes. Üht seiklust koos uue maailma ja maagiasüsteemiga ei olegi lihtne sujuvalt voolama panna ning vähemalt tõmmatakse Kärbi loo lõpus kõik otsad korralikult kokku.
Siiski tahaks lõpetuseks üle rõhutada raamatust jäävat head muljet. Mind pole juba ammu Eesti ulmes mõni esikromaan nii positiivselt üllatanud ning sõltumata sellest, mis suunas Timo Talvik edasi kirjutab, tasub tal silma peal hoida. Seni aga võib romaani "Sulid ja sulased" soovitada kas mõnusa noortekana või klassikalist tüüpi fantaasiaseiklusena, ükskõik kumba lugeja rohkem soovib.
Toimetaja: Rasmus Kuningas