Mõnikord võivad soovid täituda täiesti juhuslikult. Eelmisel aastal, kirjutades 19. sajandi naisautorite õudusjuttude kogust "Kollane tapeet ja teisi jutte", mainisin, et 20. sajandi keskpaiga üks olulisim õuduskirjanik Shirley Jackson on seni pea täiesti tõlkimata. Nagu tellimise peale ilmuski sellel aastal Jacksoni romaanitõlge "Kummituslik Hilli maja", mis oleks olnud ka minu esimene valik.

Romaan "Kummituslik Hilli maja" on lühiloo "Loterii" järel tõenäoliselt just see teos, mille järgi Jackson on tänapäeval tuntud. Selle romaani ainetel on tehtud ka Netflixi õudus-telesari "The Haunting of Hill House", millel õnnestus saavutada nii publikumenu kui ka kriitikute tunnustus. Sarjal on romaaniga aga üsna vähe ühist ja algmaterjaliga tutvumine jääb ka kõigile Netflixi vaatajatele omaette avastusretkeks.

Romaani keskmeks on Hilli maja, ammu tühjaks jäänud suur häärber, mis seisab kohalikust Ameerika väikelinnast pisut eraldi üksildases kohas ning millel on kohalike seas halb kuulsus. Kõrvalmärkusena võib öelda, et täpselt samasugust asukohta ja natuke sarnast temaatikat kasutab Jackson ka oma teises tuntumas romaanis "We Have Always Lived in the Castle". Seda raamatut tõlgitud pole, kuid kui "Kummituslik Hilli maja" lugedes väga meeldima hakkab, pole paha ka teist lugu järele lugeda.

Siinses romaanis koguneb Hilli majja paranormaalseid nähtusi uuriva ekstsentrilise professori Dr. Montague'i kutsel väike seltskond, kes peaks talle uurimistöö käigus abiks olema. Kohal on maja omava perekonna esindajana kergemeelne elumees Luke ning kaks naist, kellel on oma elus olnud varasem kokkupuude paranormaalsusega: Eleanor ja Theodora.

Eleanor on selle loo peategelane, aga kuigi majas viibiv seltskond on kirev ning huvitav, on loo teiseks ja sama oluliseks peategelaseks Hilli maja ise. Siin loos ei ole vaime, kes koridorides ringi hõljuksid, selle asemel on kogu maja üksainus kummituslik tervik. Seetõttu pole ka ime, et maja ja Eleanor muutuvad selles loos nagu kaheks võrdseks pooluseks.

Eleanor on samuti mingis mõttes nagu kummitav maja. Ta saabub Hilli majja koos korraliku hingelise ja vaimse pagasiga, mille ta on saanud oma senisest elust kaasa. Tema unistused, kahetsused, fantaasiad ja hirmud kummitavad tema keha tühjades tubades samamoodi nagu need jõud, millega on täidetud Hilli maja. Kõike seda jälgides on loo areng mingis mõttes täiesti otsene ja vääramatu, kuid samas nii mitmeski kohas ootamatu ja üllatav.

Eraldi tahaks ma kiita Jacksoni stiili, mis on Liis Palloni tõlkes oma tunde hästi säilitanud. Kaasaegsemate õuduslugude stiiliga harjunud lugejale võib see tunduda pehme ja tagasihoidlik, kuid pisut sügavamale vaadates pole see päris nii. Paljugi sellest, mis majas toimub, jääb otsesest kirjeldusest välja või puudutatakse seda ainult vihjamisi. Lugeja ülesandeks on täita seda tühja ruumi, mis Hilli maja olemusse puutub, enda tõlgendustega.

Eleanori mõtted, mida me otse näeme, on aga täidetud selliste kinnisideede ja kordustega, et need mõjuvad täiesti painajalikult. See on veel üks täiendav tahk ettekujutusele Eleanorist kui kummitavast majast. Kogu tema obsessiivsus on Jacksoni poolt väga hästi teksti valatud – mitte üle pakutult, aga järelejätmatult ja pidevalt kasvavalt. See on väga klassikaline võte, mida kasutas juba Edgar Allan Poe tihti oma novellides.

Kui teost üldse kritiseerida, siis mingites osades ja eelkõige Dr. Montague'i abikaasaga seoses on natuke tunne, et Jackson on tahtnud ka "kummitava maja" žanri pisut parodeerida. Mulle ei tundu need humoorikamad kohad eriti õnnestunud ning ma pigem ütleks, et autor oleks võinud jääda truuks teose valdavale ja olulisemalt paremini õnnestunud traagilisele poolele.

Üldiselt saab aga ainult rõõmu tunda, et "Kummituslik Hilli maja" on tõlkes ilmunud. Õudusklassikuna on see tõenäoliselt oma žanri kõige olulisem sel aastal trükitud teos, vähemalt on raske uskuda, et midagi võrdväärset võiks aasta lõpuni veel ilmuda. Tegu on ka väga omanäolise ja mitmekihilise teosega, mis pakub väga palju lähenemis- ja tõlgendusviise, ning seetõttu võiksid seda kindlasti lugeda ka need, kes muidu õuduskirjandust kätte ei võtaks.