Jaagup Mahkra on üks nimedest, mis võiks olla Eesti ulmelugejale tuttav. Lühiproosat on ta stabiilselt kirjutanud juba aastaid, kohaliku ulme antoloogiates on ta looming olnud pea alati esindatud ning esimene suurem tunnustus (ulmeauhind Stalker lühiromaani "Umgolla mustad maagid" eest) pärineb ka juba 2017. aastast. Auhinnatud lühiromaan on nüüd uuesti loetav ka hiljutises suuremas antoloogias "Põhja konn".

Seetõttu oligi huvitav tõdeda, et hiljuti ilmunud "Must vend" on alles Mahkra esimene autorikogu. Tegemist ei ole ka mitte esmakogu lihtsama versiooniga, mis oleks kokku pandud valikust lugudest varasematel aastatel ilmunu põhjal, vaid see koosneb neljast uhiuuest lühiromaanist, mis pole varem ilmavalgust näinud. Selline edasivaatav käik on üsna julge, kuid oma positsioonilt võin öelda, et risk on siin ennast ära tasunud.

Mahkra stiil on selgelt äratuntav ja omanäoline, tihti esile tungivate kehaliste ja õudsete elementidega. Seejuures pole ta aga mänguline nagu Eesti õuduskirjanduses tuntud autor Maniakkide Tänav, vaid kirjutab pigem tõsisema ja lausa transgressiivse jõuga. Vähemalt ühe loo puhul siin kogumikus läksid need tükid ka minu jaoks lõpuks paika nii, nagu ma seda oodanud olen.

Esimene lühiromaan "Must vend" on teadusulme teemaline lugu, kus inimesed on ühele uuele planeedile jõudnuna kaotanud kosmoselendude-oskuse ning ei saa kõige paremini läbi ka kohaliku mõistusliku liigiga. Peategelasest väikeaadlik on kaotanud oma elu armastuse, kuid otsustab veidrate nägemuste põhjal ta tagasi saada. See lugu kannab Mahkrale omaseid häid ja painavaid õudustoone, kuid tervikuna on tegemist pigem nõrgema looga kogumikus. Pidevalt tuleb tahtmine küsida, kas mingid asjad teadaolevate füüsikaseaduste järgi üldse saaks nii käituda või mitte.

Teine lühiromaan "Matilda" on hoopis teise mõjuga. Selles muljetavaldavas õudusloos läheb eestlane Henrik Pärn kuhugi Kongo piirkonna Aafrika džunglisse välitöödele šimpanse uurima, kuid peagi saab selgeks, et välitööde juht doktor Elise Schmidt varjab midagi ning uuritava šimpansikarja liikmete hulgas ilmneb seletamatut käitumist. Vahest on see seotud lennukiga, mis just hiljaaegu sealkandis puruks kukkus?

Tegemist on parima looga siin kogumikus ning minu jaoks ka parima looga Mahkra loomingust üldse. Kõik tegelased, ka šimpansid on siin täisverelised, süžee keerdkäigud on andekad ja jooksevad väga hästi kokku ning keskses saladuses on võrdsetes kogustes nii õõva kui ka lihtsalt kurbust. Kui üldse kritiseerida, siis loo lõpuosas on rappimist ehk liiga palju, kuid üldmuljet see ei riku.

Kolmas lühiromaan "Hõimu toitja" räägib sellest, kuidas tulevikus leiutatud ajarännud (mõistagi ainult minevikku ja naasmise võimaluseta) on võimaldanud inimeste hõimudel seada end sisse koos dinosaurustega millalgi kriidiajastul. Lugu ise on korralik ja detailitäpne, aga mitte lustakas seiklus sauruste maailmas, vaid nukker jutustus, mis on kantud peategelase kinnismõttelisest neimast, nagu Mahkra lugudes tihti juhtub. Loo ainsaks miinuseks on ehk see, et tegevuse mõned kõrvalliinid ei kanna end päris välja ning tervik jääb kohati venima.

Neljas lühiromaan "Hundid kütivad öösel" on veidi üllatuslikult puhas detektiivijutt, olgugi fantaasiamaailma paigutatud. Selles loos saabub rändav palgasõdur ühe väikese kuningriigi paleesse, kus samal öösel mõrvatakse üks saadik. Palgasõdur satub selles teos süüdistatavaks, kuid kuna ta on varemgi mõistatusi lahendanud, saab ta võimaluse ise mõrtsukas välja selgitada. Lugu on üllatavalt positiivne, kuigi fantaasiamaailma ning selle veidruste ja intriigide pool on siin palju tugevam kui detektiivijutt ise. Küsimuse "kes on mõrtsukas" lahendus võiks olla pisut olulisem kui see on siin lühiromaanis.

Tervikuna on see autorikogu aga tõesti hästi õnnestunud. Kõigi lugude värskus teeb sellest meeldivalt ja tugevalt ühtlase kogemuse, kuid lugeja intrigeerimiseks on kõik lood paigutatud justkui taotluslikult ulmevaldkonna eri žanritesse. Ma usun, et Mahkra on selle koguga saavutanud just seda, mis ta plaanis. Mul isiklikult on veel hea meel, et nüüd on ka minul üks lemmiklugu sellelt autorilt. Lühiromaan "Matilda" tõuseb selles kogus selgelt esile ja juba ainult selle lugemine tasub ära.