Michael Pedersen "Sõbrapoisid"

Ah, kui hea on alustada soovitust sõnadega, et mõnes mõttes oli see raamat pettumus. Ootasin ägedaid semujutte, aga sain leinaga looritet armastusloo. Õnneks oli lugu vaimustavalt heaste kirjutet. Teine maailm, teistmoodi inimesed, aga natuke tahan võrrelda äsja tutvustet Märten Krossi romaaniga. Teatav insulaarsus ja teatav isekesksus, teatav tunne, et no mida ma loen nüüd ühe tüübi sisejura ühes imelikus ilmaotsas – ja just siis astub vahele Kirjandus või õigemini see vaim, mis kas teeb või ei tee ühest tekstist väärtusliku lugemisvara. Kummaski raamatus on omad (ja natuke samad) teemad, mis seesmises intensiivsuses varjutavad ülejäänu. Teisel lugemisel ent hakkabki mängima just see ülejäänu. Esimesed viiulid on jo klaarid; nüüd on aeg orkestrit kuulata.

Orkester on täiesti olemas. Et kui välja lülitada või vähemasti taustale tuksuma tõmmata autori kirglik isik, siis selle ümbert leiab hulgaliselt huvitavat muuilma. Mis annab täiesti teise intriigi. Et kuidas kirjutada kas või põgusatest sõpradest, headest tuttavatest, eredatest ajutistest suhtumistest-kohtumistest? Austan autori oskust ja otsusi, ent mitmeski mõttes püstitab "Sõbra poisid" mulle hoopis teise küsimuse. Kas võiks teha samavõrd hingepuudutavat, kuid veel elusamat, ainult sõprusepõhist teksti? Kas saaks mahutada maailma hoopis argisematesse johtumustesse ja kohtumustesse läbi aegade? See ei ole kriitika Pederseni raamatule, vaid siiras väljapakk kellele iganes. Rokenroll ja raske elu ju jäävad, ent kui püüaks ilma leinalüürikata, ent samas tundetäpsuses? Väärib katsetamist.

Mina ei mäleta eriti midagi, aga kui kogemata meelde tuleb… ei, ma parem jätan nood rajad oskuslikumatele eksiränduritele. Eelt rändu loetagu tugevaid tegenuid. Pedersen ja Kross seda vaieldamatult on – kirju eluga kirjanikud, kel ausad asjalood ilmavallale välja valada. Veenvas vormis, jääkuubikutega ja ilma.

Jaagup Mahkra "Must vend"

Üle keskmise üleilmselt tuntud ja tootlik ulmekirjanik oleks sellest raamatust naksti neli romaani välja venitanud. (Eba)harilik eestlane peab oma ressursse, reserve, fonde ja limiite siiski kuidagi haldama ning tostap tuleb tunnustada, et Mahkra on pigistanud suhteliselt lühidatesse lugudesse potentsiaalselt pikad romaanid.  No tõesti – mida sa kakled kaua, kui võib teha turdevorssi ning näidata, et siin on, siit saab, siit veel peseb.

Kujutan ette isaacasimovlikku Mahkrat: neli kirjutusmasinat laudadel, ühes pooleli nimilugu "Must vend", teises "Matilda", kolmandas "Hõimu toitja" ja neljandas "Hundid kütivad öösel". Ja siis, kui kõik need romaanihakatised on just umbes niikaugel, nagu nad meie ees on, saatmas neid tuhandetele kirjastajatele üle ilma. Vastuseks tõenäoliselt 99% vaikust ja paar head klõksu, millest üks läheb päriselt tööle. Kodumaine harjumus on pärast esimest äraütlemist turri tõmbuda ja muretseda, et maailm ei mõista. Noh, mõistmiseni murdmine on tera pikem tee. Mahkral täitsa tasuks see jalge alla võtta. Lähed vasemale või paremale või põrutad keskpidi piki kivi, oimetuks võtab ikka, ent kuniks elu, seniks lugu. Elame veel. Kirjutusmasinaid enam ei ole, faile võib arusaamatus aparaadis lahti olla kui mitu tahes, mõtet nad juurde ei anna. Kodumaises tunnustusmõminas on Mahkra oma mõtetega täitsa okei mees juba aastaid, aga miski kripeldab sõbralikult – ainest näikse enamakski. Tuld! Ja tõrva ja sulgi…  Ja siis jälle tuld!

Jube äge loostik inimestele, kes väljamõeldist ei pelga ega muinaslugu põlga. Ja nii isenäolised jutud! Üks on veidralt feodaalne kosmoseseiklus, teine kerge pärimusõudusega sõlmitud tänateadusjas džunglilugu, kolmas viib aastamiljonite taha dinosauruste maile ning neljas on ju puhas krimivik ebamäärases maailmas täitsa uutmoodi libahuntidega. Kõike oleks nagu nähtud, kuid ei sel kujul, ei nii tahedalt tehtuna. Meelekõrv kuuleb siin kaugemate katuste sõitmist.

Marssal Mannerheimil oli viina kõrvale vorsmakk (vorschmack ehk paljust kahtlasest kokku segatud napsukõrvane). Jaagup Mahkra turdevorss (tour de force ehk suursaavutus) ei jää debüütraamatuna riiuleile igavlema. See riiul alles hakkab küdema, noid viinu alles põletatakse.