Sinijärve raamatusoovitused: "Kaido Kama elu poliitikas" ei ole pikaleveniv egotraktaat

Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve seekordsete raamatusoovituste hulka mahtusid Argo Ideoni uus raamat Kaido Kamast ning Tapio Mäkeläinen Setomaa reisijuht.
Argo Ideon "Oma riigi tegemine. Kaido Kama elu poliitikas 1987–1995" (2026)

Argo Ideonil on mingisugune omaette oskus kirjutada mõnevõrra tuntud inimestest mõneti tundmata lugusid. No võta või see. Kaido Kama on poliitiliselt pildilt eemal olnud jo mitukend aastat. Aga ta jälg on järel ja siinkohal on see vaimusilma jaoks ilusti salvestet. Ja üldse mitte miskisse pikaleveniva pealetükkiva egotraktaadina, nagu me noid mitmetegi poliitide nimemärgi alt tulnuna kaaginud ja vaaginud. Konkreetsed aastad, selge elu omariigi ehitamisel ja kehitamisel, suundumine, loobumine ja taandumine. Väga äge. Mäletan mõnd särtsakat ööd tol kuumal ajal, mil Kungla hotellis maailma parandatud sai. Tubli metsnik ja verinoor luuletaja, hingekarjane ja loodusemees kampas, juttu jätkus kauemaks. Maailm saigi paremaks. Oli säänne aeg, et maailma parendamine tahtis vaid mõne väikse vaimunupu osavat kruttimist.
Ilmselt Kaidot ennast see raamat eriti ei huvita. Ta teeb mingeid muid asju. Kui teeb. Ju ta teeb. Näiteks rakendab hobuse ette või käivitab sipelganimelise kastiratta ning toob lähimast külapoest paar pätsi leiba, jupi juustu ja muud mõnusat. Piim, liha ja kardulas pidada naaehknuu olemas olema. Teeb tule pliida alla ja vaatab, mis munad praadida. Riigile ta tegi omal ajal tõhusa tule takku ning näe, munad praevad siiani. Ei ole veel päris kõrbema läinud.
Tapio Mäkeläinen "Setod ja Setomaa. Kultuuri- ja reisijuht" (2026)

Oi setod, zetod, tradatakk ja leeloleelo. Moel või teisel olete te kõigi eestimaaliste südameisse süvenenud, te alla musuks on laugenud pind. (Kui mina olin veel väikene mees, kõik mölin mul mölises hinna sees, hõpõhelmi kõlinal.) Seto kui märk ja kogu seto värk on tänaseks juba rohkem Eesti kui Eesti ise olla oskabki. Loomulik ja iseloomulik on seegi, et pika jutu korjab ammendavalt kokku soomlane. Siinsel juhul siis (enamvähem) iga eestlase vana sõber Tapio.
Ja mis siin salata, ongi hea, et ulguhulgus omal pilgul perra kaeb. Muumaine vaateviis tirib koduvillased kakud mülgastest ja laugastest lagedale, sikutab sookailude ja vaevakaskede vahelt parkettide pääle, toored tikrid käes. Ega siit kilulinnast kagunurka, saati veel Mokornulka liiga sageli satu. Kuigi võiks. Kogu Eesti on ju sihuke könn, et autotsi sõidab igalt poolt igale poole kolme tunniga ärr. Kökimöki. Võiks rohkem ja rohkemates käia, süija ja inimesi patsutada. Tugevdada sisemist sidet. Seto rahvas on sõbralik isegi siis, kui uriseb või nuriseb. Ise tuleb äksi täis olla ja aru saada, et toimetad teiste inimeste kodus. Ei siis väitsad välgu, otsekui imeväel võivad ilmuda sõir, handsa ja savvusann. Läks vist klišeelikuks kätte? No lugege Tapio raamatut, saate targemaks. Mina küll sain, kuigi säälkandis kolatud ju korda mitu. Puhas kõivupunk, nautigem!
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: RaRa






















