George R. R. Martin on tõenäoliselt just see ulmekirjanik, kelle loominguga on praegusel hetkel tuttav kõige suurem hulk inimesi maailmas. Tõsi, seda küll mitte otse, vaid eelkõige tema fantaasiaraamatute järgi tehtud televisioonisarjade "Troonide mäng" ja "Lohede koda" kaudu. Neid tunnevad tõenäoliselt isegi väga paljud, kellele Martini enda nimi ei pruugi olla üldse tuttav.

Kuigi sarjade ja romaanide kandepind on erinev, ei tähenda see loomulikult, et nii poolelioleva romaanisarja "Jää ja tule laul" osad kui ka eraldiseisev "Tuli ja veri" oleks romaanidena vähe tuntud. Kindlasti on aga vähem teada, et 1970ndate algusest kuni 1980ndateni kirjutas noor Martin päris palju hoopis kauges tulevikus aset leidvaid kosmoselugusid.

Ka just sellel Martini varasel loomingul on Eestis oma kindel austajaskond. Kirjastus Fantaasia on neid lugusid juba 2012. aastast järjepanu tõlkes välja andnud – esimesena tuli lühiromaan "Öölendajad", seejärel romaan "Valguse hääbumine" ja peategelase kaudu seotud juttude kogu "Haviland Tufi reisid". Suurem tõlkeprojekt jõudis meieni aga alles nüüd.

Ma oletan, et tegelikult oli mahukas autorikogu "Tuhande Maailma lood" mõeldud ilmuma 2023. aastal, kirjaniku 75. sünnipäeva puhul. Juba esialgse lehitsemise alusel on selge, et tegemist on hoole ja tähelepanuga tehtud tööga. See kogumik pole tõlgitud sarnasest varem ilmunud sünnipäeva-kogust (2003. aastal ilmunud "GRRM: A RRetrospective"), vaid on koostatud ühe selge mõttega.

Selleks mõtteks on tõlkesse tuua ja ühes varem tõlgitud teostega maakeeles täielikult kokku võtta kogu Martini kosmoselugude ehk Tuhande Maailma lugude universum. Projekti autor Raul Sulbi on varemgi selliste suurte ettevõtmistega silma paistnud (mõeldes näiteks juba mitmeköitelisele Robert Silverbergi "Valitud teoste" sarjale) ja tema käekirja on tunda ka selles kogumikus.

Lood on kogumikus esitatud mitte kronoloogilises, vaid temaatilises järjekorras. Kõige esimesed kaks lugu räägivad tähtedevahelisest Föderaalimpeeriumist; järgmised kaks kujuteldamatute mõõtmetega sõjast, mis selle hävitab; ning siis kaks lugu pimedast Valitsuseta Ajast, kus paljudesse maailmadesse lõksu jäänud inimkond unustab kohati kosmoselendude tehnoloogia hoopis ära. Need osad moodustavad kogust natuke alla poole.

Tänu sellele teemale on kogumiku avalooks "Koos hommikuga tuleb udulangus" (1973), mis räägib salapärasest Viirastusmaailmast. Sellel planeedil elavad inimesed vaid mäetippudel, kuna tasandikke katvas udus uitavad legendi järgi ringi ohtlikud viirastused. Kuid ühel päeval saabub sinna teadlaste meeskond, kelle eesmärgiks on legendi alus põhjalikult läbi uurida.

Tegemist on ilusa looga, mis on mitmes mõttes tähelepanuväärne. Üldiselt oma lugudes lopsakust ja groteski armastav Martin on siin väga hillitsetud ning terves loos kuni vaikse ja nukra lõpplahenduseni välja juhtub väga vähe. Sellest hoolimata on jutustuses tõelist melanhooliat, mille õige tabamine on pigem harukordne.

Lugu "Sõjalaev" (1979) seevastu on üsna mittemidagiütlev, kuigi iseenesest on sellel olemas kõik lühiloo vajalikud tunnused, sealhulgas väike puänt. Eraldiseisvana see ilmselt erilist väärtust ei omaks, kuid täielikkuse huvides võib see lugu olla raamatusse lisatud küll. Seevastu lugu "Kangelane" (1971), kus igavesest sõjast väsinud supersõdur tahab erru minna, on hoopis teisest puust.

Olgugi, et tegemist on Martini esimese trükis avaldatud looga, on sellel ehe tunne. Eriti demonstratiivselt heidab see kinda otse Robert A. Heinleini kuulsale militaristlikule ulmeromaanile "Tähesõdalased" (1959). Muidugi on Heinleini teosega mingis mõttes dialoogis iga hiljem militaarulmet kirjutanud autor, aga noore autori esimese loo puhul on see lähenemine küll julgustükk.

Samuti igavese sõja taustal toimub lugu "Mehed Greywateri jaamast" (1976), kus surmaval planeedil töötavate teadlaste uurimisjaama lähedal teeb hädamaandumise sõdurite laev. Selle puhul on näha, et autor toetub tugevalt usaldamatuse ja paranoia teemadele, kuid erinevate süžeepööretega läheb ta selle loo puhul natuke liiale, mis tekitab seda lugedes kerge rahulolematuse tunde.

Kõige tugevam temaatiliselt seotud juttude paar on siin sõja järel ühenduse kaotanud planeetide barbarismi langemist kujutavad "Kärekannid" (1977) ja "Ussikojas" (1976). Neist esimese, "Kärekannide" maailm on ilmselt ka koht, kust Martin on oma hilisema "Jää ja tule laulu" fantaasiaromaanide sarja jaoks laenanud mõtte aastaaegadest, mis kestavad aastakümneid.

Selles loos on peategelaseks naine, kes sellise ülipika talve tingimustes rännuteelt eksib, kuid satub siis veidrasse hoonesse, mille käskijannaks näib olevat võimas nõid. Lugu põimib suurepäraselt muinasjutulisi teemasid teadusulmelisse tausta ning hoolimata üsna õudsest algusest on see eelkõige positiivse tooni ja tunnetusega nagu muinasjutule kohane.

"Ussikojas" jutt on küll samuti väga tugev, kuid sisu ja eriti tunde poolest eelnenule täielik antipood. Selles läbinisti dekadentlikus loos elab kunagise kõrgtsivilisatsiooni varemetes veidrate aristokraatlike rituaalidega sekt, kes nimetab end "Ussi lasteks". Ühel päeval soovib üks neist näha, kui kaugele ulatuvad varemete all olevad tunnelid. Realistlik see lugu kindlasti pole, kuid õhustik on võimas.

Kõige rohkem variatsioone on nende lugude hulgas, mis kujutavad taas kosmoselennud avastanud universumit. Mõnes mõttes on see ka loogiline, sest temaatiliselt ei ole enam tegemist tsentraliseeritud ühiskonnaga, vaid väga kirju, ainult serva pidi kattuvate maailmade kogumiga, mis äärte peal ulatub tulnukate maailmadeni ja nii edasi lõpmatuseni. Siiski ei teki nende pinnalt seetõttu ka tugevat kokkukuuluvustunnet.

Näiteks kujutab lugu "Tähenaine" (1976) väliskosmosest tulnud naisterahva lõksu langemist anarho-kapitalistlikul planeedil. Seda lugu võib tunnustada varajase küberpungi tunde eheda kirevuse kujutamise eest, kuid üldiselt pole see väga huvitav. Seevastu "See tuhast torn" (1976) on kõigest paari tegelasega, aeglane ja mõtlik suhtekolmnurga-lugu. Kahjuks on seda lihtsalt täiesti igav lugeda.

Oluliselt parem on lugu "Ja seitse korda - ei inimest eal" (1975), mis kujutab fanaatilise ususekti poolt korraldatud planeedihõlvamist, mille juures ei pea nad väikeseid karvaseid pärismaalasi loomadest enamaks. Lugu on väga selgelt inspireeritud Ursula K. Le Guini kuulsast lühiromaanist "Maailma nimi on mets", kuid Martinile omaselt pole siin enam mingit siirast lootusekübet nagu Le Guini jutustuses.

"Põgenejad" (1975) on lühike, kõigest paarileheküljeline vahepala telepaadist ja tema kliendist. Klassikalisel kombel puändile üles ehitatud lugu on korralik, kuigi mitte otseselt särav. Sellele loole aga järgneb veel kolm, mis on seotud Martini kõige huvitavama ideega siin kogumikus – mõte surmamõistetud kurjategijate kehade põhjal inimrobotite tegemisest.

Esimene neist, "Keegi ei lahku New Pittsburgist" (1976) on eelkõige õhkkonna-lugu, kuigi pealkirja järgi suunab see lugejat ka väga kavalal viisil puänti ootama. Temaatiliselt on see tugevalt seotud tööstuspiirkondade stagnatsiooni teemaga, mis selle kirjutamise ajal kajas vastu juba kohati ka ulmekirjanduses. Näitena tuleb kohe meelde M. John Harrisoni romaan "The Centauri Device" (1974).

Lugu "Katkestus" (1973) on selles teemas mittemidagiütlev vahepala, kus on võimalik vaid natuke enam teada saada inim-robot-zombide toimimise kohta. Lugude järjestuses on väga hea, et sellest kolmikust on viimaseks jäetud just lugu "Lihamaja mees" (1976), sest tegemist on jutuga, kus kogu selle protsessi olemuslik jubedus viiakse oma loogilise lõpuni.

Selle loo peategelaseks on noormees, kes töötab just nimelt selliseid robotiteks muudetud lihakehasid juhtides. Oma viletsa elu kõrvalt külastab ta "lihamajaks" kutsutud asutust, kus teda ootavad samasugusteks robotiteks muudetud naisekehad. Osavalt kujutatud peategelase vaatenurk muudab selle loo ja eriti lõpplahenduse kõige õõvastavamaks, kuid samas ka kõige mõjusamaks selles jutukogus.

Järgmine lugude paar peaks olema Eesti ulmehuvilistele juba hästi tuntud. "Liivakuningad" (1979) ilmus tõlkes 2003. aastal antoloogias "Retk hämarusse" ning "Risti ja lohe tee" (1979) tõlkes 2005. aastal antoloogias "Aphra". Need kaks on ühtlasi ka Martini tõenäoliselt tuntuimad ja enim antoloogiatesse kaasatud lood Tuhande Maailma tsüklist ning mõlemad on ka olulisemaid ulmeauhindu võitnud.

"Liivakuningad" väärib seda kiitust kindlasti. See on õuduslugu, kus jõukas õel mees armastab osta eksootilisi loomi, et neid üksteisega võitlema panna. Jutustus on ühest küljest realistlikult detailitäpne, aga teisest küljest peaaegu muinasjutulisele moraalile üles ehitatud. Juhul, kui viimane peaks lugejal tähelepanuta jääma, siis teeb läbinisti freudistlik puänt selle ilma igasuguse kahtluseta selgeks.

"Risti ja lohe tee" ei ärata tõenäoliselt päris samasuguseid tundeid. Ulmevormis kristlikud ketserluse ja pühaduseteotuse teemad võisid ehk minevikus tunduda radikaalsed, kuid praegu panevad need vaevu kulmu kergitama. Kui lugu on kaotanud oma võime šokeerida, siis kas sellest jääb üldse midagi järele? Mõnel teisel puhul oleks vastus jah, selle jutustuse puhul aga pigem mitte.

Kogumiku lõpetavad kolm lugu, mis puudutavad kõik erineval viisil surematust. "Laul Lyale" (1974) räägib planeedist, mille pärisasukad lasevad end mingi hulga elatud aastate järel ühel parasiidil ära süüa. Sisu poolest on tegu üsna lihtsa ja sirgjoonelise looga, kuid see on kahtlemata osavalt kirja pandud ja püüab sealjuures haarata mõtet, mis on oluliselt suurem kui esimesel pilgul paistab.

Eelmise loo lihtsusele vastandub ääretult detailitihe "Klaasist lill" (1986), mis kujutab endast kahe erineval viisil surematu olendi - kehade vahetaja ja küborgi - vastasseisu. Selline ebatavaline kirevus ongi loo tõenäoliselt suurimaks tugevuseks ja jätab selle meelde kui huvitava näite Martini hilise perioodi lühilugudest. Eriti tähelepanuväärseks teeb selle asjaolu, et 1980ndatel oli Martini tähelepanu juba rohkem mujal.

Viimane lugu "Kivilinn" (1977) on neist kolmest isegi kõige tugevam. See käsitleb universumi suuruse hoomamatust inimese jaoks. Kui inimeste asustatud Tuhande Maailma taga on edasi tulnukate omad ja nii lõpmatuseni, siis kuidas üldse oleks võimalik kuhugi jõuda? Kivilinna-nimelisele planeedile lõksu jäänud piloodi jaoks on olukorrast täiesti ootamatu, aga lahendusena kuidagi poeetiliselt ilus väljapääs.

Üldiselt saab sellise kogumiku üle ainult rõõmu tunda. On muljetavaldav, et ühe ulmekirjaniku bibliograafia on meil tõlkes nii hästi esindatud – eriti arvestades, et lühiproosa kipub tõlkevalikutes jääma tihti vaeslapse rolli. Kuna fantaasialugude poole eest on hoolitsenud veel "Jää ja tule laulu" romaanide tuules välja antud kogumik "Seitsme kuningriigi rüütel", siis polegi enam tegelikult midagi juurde tahta.

See on haruldane tulemus. Mõeldes teiste praegu või minevikus tuntumate ulmekirjanike peale, ei tule pea kellegi puhul pähe mõtet, et praktiliselt kõik vajalik oleks juba Eesti lugeja jaoks tõlkes olemas. Martini puhul aga julgeks seda nüüd öelda - ja ma usun, et selleni jõudmiseks ei ole kaalutluse taga olnud mitte ainult fännide numbrid, vaid ka tegijate puhas armastus.