Arvustus. Armastusest valdkonna vastu

Raul Sulbi
"Terra Fantastica kartograafid. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 1995-2020"
Kirjastus Fantaasia
448 lk
Artiklite kogumiku autor Raul Sulbi on muuhulgas välja toonud, et ulmekirjandus on eriline just selle lugeja poolest. Selleks ajaks, kui akadeemiline kirjandusteadus ulmeni jõudis, oli see fännide poolt juba ammuilma läbi uuritud, süstematiseeritud ja katalogiseeritud – ning seda seninägematu põhjalikkusega.
Sellist armastust valdkonna vastu esindab ka siinne artiklite kogu. Lugejal on selgelt tunda teksti taha jäävat elaani ja indu, mis on ilmestanud sarnaseid ettevõtmisi alates 18. sajandi Prantsuse entsüklopedistidest kuni tänapäeva vikipedistideni. See on fänniprojekt oma parimal kujul.
Kes muu, kui fänn näeks näiteks Aleksandr Beljajevi üsna lühikest Atlantise-teemalist raamatut kui võimalust arutleda pikemalt Atlantise rollist kirjanduses. Või kasutada Robert A. Heinleini põlvkonnalaeva-lugu hüppelauana sama teema ajaloo põhjalikumaks lahkamiseks. Rääkimata siis vabalt valitud teemadest, nagu kadunud maailmad, planeet Veenus või seks ulmežanris.
Fänlus ei tähenda siin muidugi amatöörlikkust (või kui, siis ainult viktoriaanlikus ettekujutuses "härrasmehest amatöörist"). Seda näitab kogumiku mahukas avalugu "Peatükke ulmeperioodika sünnist", mis moodustab kogumiku kirevast sisust pea kuuendiku – ja on samas kirja pandud autori ajaloolase taustast pärinevate kõrgete standardite alusel.
Seda osa võib lugeda ka tõenäoliselt kogumiku kõige tugevamaks ning see on miski, mis vääriks kindlasti kas ühte või mitut jätkuosa. Sama teema võimalikule jätkule teksti sees ka kaudselt viidatakse, kuid hetkel ootab see mõte ilmselt alles oma järjekorda.
Ulmega vähem kokku puutunud lugejal võib aga olla kõige lihtsam alustada kindlatele kirjanikele pühendatud tekstidest. Kindlasti pakuvad üsna laiale ringile huvi artiklid tuntumatest kujudest, alates sellistest klassikutest nagu Jules Verne ja H. G. Wells ning ulmekirjanduse sellistest kuulsamatest nimedest nagu Isaac Asimov kuni kaasaja hit-seriaali "Troonide mäng" alusmaterjali loonud George R. R. Martinini.
Samas on seal ka portreesid, mis võivad täita valgeid laike isegi tõsisema ulmehuvilise teadmistes. Selline on näiteks põnev lugu C. L. Moore'i (ja tema abikaasa Henry Kuttneri) loomingust, kus abielupaari loometöö ühtesulamine on hilisemate uurijate jaoks teinud selle hilisemast lahti harutamisest paraja peavalu.
Kogumiku artiklite teise ossa, mis esimesest oluliselt õhem, on koondatud valimik kriitikat. Mõnes mõttes peab seda poolt pidama esimesest nõrgemaks, vähemalt kompositsiooni poolest – alati pole päris selgelt aru saada, mille järgi autor just need artiklid kaasamise vääriliseks on lugenud.
Näiteks on kogumiku esimeses osas mitu üksteist sisuliselt toetavat artiklit – näiteks John Wyndham ja nn hubase katastroofi mõiste, Isaac Asimov ja Asumi-sari, George R. R. Martin ja nn sünkmorn fantaasiakirjandus. Teises pooles näitavad sarnast sünergiat ainult arvustused Philip Reeve'i sarja "Surelikud masinad" raamatutele ja nende ebaõnnestunud ekraniseeringule.
Keerulisem on mõista, mida annab lugejale nii mitme arvustuse kaasamine Jack McDevitti (või vähemal määral ka Mark Hodderi) raamatute kohta. Samuti oleks Lev Grossmani raamatu "Võlurid" arvustuse hindamiseks tegelikult vaja teada sellele eelnenud ja järgnenud temaatiliste vastu- ja vastu-vastu-artiklite sisu.
Siiski on ka teises osas märkimisväärseid leide. Põhjalik ja läbinägelik kriitika Umberto Eco teoste aadressil tõuseb sellisena kindlasti esile – eriti kurioosumi tõttu, et see ajakirjanduse poolt algselt avaldamiskõlbmatuna tagasi lükati.
Tervikuna peab kogumikku aga tunnustama kui Eesti mõistes ainulaadset (sarnaselt laiema maailma kogemusele on siingi asjaarmastaja kirjandusteadlastest ette jõudnud). Sarnase kogumiku teemal on pigem põhjust vaadata huviga Jüri Kallase poole, kelle töödele autor kogumiku sissejuhatuses ka kummarduse teeb.
Seni aga võiksid olemasoleva teose kätte võtta nii ulmekirjanduse tõsisemad huvilised kui ka populaarteaduslike teoste sõbrad, kes on ulmekirjandusega vähemalt servapidi tuttavad. Raul Sulbi terav stiil tagab enamikul juhtudest selle, et igav ei hakka isegi tundmatul teemal lugedes.
Toimetaja: Merit Maarits