Heinrich Weinberg ei ole Eesti ulmelugejale kindlasti tundmatu – ma arvan, et nii mõnelegi on see nimi esmakordselt meelde jäänud juba kümme aastat tagasi loo "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?" järgi. Vahepealsete aastate jooksul on Weinbergi stabiilselt ilmuvale lühiproosale lisandunud mõned romaanid ja ka käesolev jutukogu "Mitmekihilisem" on järjekorras juba kolmas.

Tegemist ei ole ülevaatliku koguga. Selle asemel on autor kasutanud võimalust koondada erinevatel aegadel kirjutatud, aga temaatiliselt kokku sobivaid lugusid, nagu ta tegi ka oma eelmises jutukogus "Puruks ja pool ringi tagasi". Mingis mõttes on see tore valik, sest lugejale pakutakse nii rohkem stabiilsust.

Näiteks moodustavad esimesed kolm lugu "Karma võlg" (2020), "Lahke mehe tasu" (2022) ja "Helisev muusika" (2017) väga mõnusa koosluse, kus Weinbergi fantaasia-Tallinnast on saanud midagi lausa kuulsa Inglise ulmekirjaniku Terry Pratchetti fantaasialinna Ankh-Morporki sarnast. Inimestega koos liiguvad ja tegelevad siin haldjad, orkid ja päkapikud, rääkimata veidramatest tegelastest.

Selle kolmiku kaugelt tugevaim lugu on "Lahke mehe tasu", mis ilmus algselt antoloogias "Eesti nõid" ja jäi mulle juba toona silma kui üks selle parimaid lugusid. Klassikalisel muinasjutusüžeel põhinev jutt on lihtne, kuid siiras ja ehe, ning mul oli seda hea meel jälle kohata. Ühtlasi on see neist kolmest loost hea näide, kuidas vähem võib olla mingil juhul rohkem.

Teised kaks lugu langevadki hoolimata oma meeldivusest üle-kirjutamise lõksu. Natuke palju on neisse üritatud mahutada vandenõusid, mõistatuste lahendamist ja süžeepöördeid – asju, mis mingil hetkel hakkavad pigem lugu segama. Ka on peategelased kõigil lugudel küll nimeliselt erinevad, kuid omavahel nii sarnased, et neid võiks omavahel ära vahetada.

Järgmised kolm lugu ei ole omavahel seotud ning moodustavad pigem kerge vahepala. Jutus "Vaikust ja rahu" (2018) suundub töökaaslastest seltskond kaugel keset sood seisvasse metsamajakesse ning nagu arvata võib, lähevad asjad käest ära. Üsna head lugu varjutab natuke asjaolu, et enamus tegelasi on siin pigem kohatäiteks. Teisalt tõstab puänt terviku lihtsast õudusloost kõrgemale.

Lugu "Ringkaitse" (2015) on selgelt kirjutatud eesmärgiga saada tekst ja puänt võimalikult lühikesele lehekülgede arvule. Sellisena on see tegelikult päris hea ja paneb mõtlema, et autor võiks ka üldiselt oma tekste julgelt saledamaks toimetada. Sellele järgnev lugu "Kõik üheskoos eraldi" (2019) on mõtte poolest ehk siinse kogu kõige ambitsioonikam tekst.

Nimetatud jutt ilmus eelnevalt ajakirjas "Looming" ja kujutab endast põnevat sünteesi Kaitseliidu militaarrännakust ja putukataolistest tulnukatest. Kahjuks ei tule loo teostus mõttele järele ja isegi kui militaarne pool on eluline ja ehtne, ei ole seda lihtsalt võimalik tulnukatega kokku panna nõnda, et see vähegi usutavana mõjuks. Eksperimendid ei saagi alati õnnestuda.

Jutukogu lõpetab temaatiliselt seotud kolmik "Kes varju püüab" (2016), "Mitmekihilisem" (2017) ning "Ikka ja alati" (2024). Need kolm lugu jutustavad erinevate nurkade pealt ühte ja sedasama lugu – paralleelmaailmatest, ajasilmustest ning nende vahel ja kaudu liikuvatest agentidest ja vastasagentidest. Tegemist on hoogsate militaarmärulitega, mis ilmselgelt autorile endale meeldivad.

Tervikuna jääb sellest kolmikust meelde pigem tühi tunne, kuna hoolimata erinevatest vaatenurkadest kipuvad nad algama ja lõppema eikusagil. Siin oleks ehk autoril olnud mõttekam kogu materjal ootele panna ning hiljem näiteks romaaniks ümber töötada. Siis oleks kogu see kirju tekst sinna ära mahtunud, kuid selle oleks saanud ehk paremini ühtseks looks vormida.

Kogumikku lugedes jääb kahtlemata meelde, et Weinbergi anne on just nimelt jutuvestmises – tema laused veerevad üksteise järel otsekui iseenesest mõnusalt ja lihtsalt edasi. Selle poolest on ta Eesti ulmes silmapaistev ja hästi loetav. Nendes lugudes, kus autor suudab hoida fookust ja sisutihedust, on tegemist suurepärase andega. Mõne loo puhul võib hea vestmisoskus aga ka lugude nõrkuseks pöörata, kui autor end lihtsalt lobisema unustab.

Kindlasti peab esile tõstma juttu "Lahke mehe tasu", mida tasub igal juhul lugeda. Ka laiemalt on Weinberg tabanud oma esimese fantaasia-Tallinna jutukolmikuga midagi lahedat, millest oleks hea ka tulevikus midagi lugeda. Võimaliku suunana on see vähemalt mulle palju huvitavam, kui militaarse taustaga ulmeseiklused, mis jäävad siin kogus pigem nõrgemale poolele.