Mehhikost pärit ja Setomaal elav kirjanik Stephanie Rendón on oma esimest jutukogu tutvustades öelnud, et tema lood algavad ideedest, mida ta on väikesest peale erinevatele paberilehtedele ja kaustikutesse üles kirjutanud ning mille põhjal tehtud lugusid on ta järjepanu ära visanud, siis taas üles otsinud ja ümber kirjutanud.

See tõdemus tuleb kogumikku lugedes üsna selgelt välja ja rohkem kui ühel viisil. Kergelt unenäoline stiil, mis käib neist kõigist läbi ja mis on kindlasti autori tugevuseks, on lihvitud meeldivalt ühtlaseks. Lood ja nende ideed võivad küll pärineda üsna erinevatest aegadest, aga see ei tekita tunnet, nagu loeks väga erinevaid lugusid.

Samas on aru saada, et tegemist on esikkoguga. Siinsed lood on enamuses sellised, mis ühel kirjanikul on ikka vaja alustuseks läbi kirjutada – kas või selleks, et teada saada, kuidas see välja tuleb. Kõik sellised tööd ühte kogumikku kokku võtta võib olla hea võimalus panna neile punkt ja edasi liikuda.

Iseenesest on autori keskendumine ideepõhistele lugudele lugeja jaoks meeldivalt tavapärane lähenemine. Nii mitutki kogumiku juttu lugedes võib olla kindel, et see on täpselt selline, nagu võiks ühelt lühijutult oodata. Mina usun pigem, et suuremad õnnestumised tulevad autoril lugudes, kus ta tavapärast lähenemist natuke väänab.

Selliseks näiteks võib olla kogumiku avalugu "Tulgu öö", mis on ehk üks autori parimaid õnnestumisi. Selle vorm – kahe inimese veidi salapärane kirjavahetus – on ehk isegi natuke vanamoeline võte, kuid erinevalt paljudest teistest siinsetest lugudest on selle loo mõte palju raskemini avatav.

Mida tähendab kirjavahetuse müstiliselt kiirenev jada? Milline autori sissejuhatav viide kuldaja ulmekirjanduse suurtele nimedele (Asimov, Bradbury ja Clarke) on relevantne? Ka mina ei suutnud neid mõtteid täielikult läbi hammustada, kuid intrigeerivaks harjutuseks oli see sellegipoolest.

Teised kaks lugu autori poolt mõtteliselt seotud kolmikust on lisaks "Tulgu ööle" veel "Pandora Centauri", mis on lugu iseeneslikult paisuvast massipsühhoosist, ja "Tule odüsseia" ehk kuradi arutlus inimkonna hävituskirest. Üks neist võiks olla Isaac Asimovi kuulsa lühiloo "Nightfall" lihtne töötlus ning teine refereerib kergelt Ray Bradbury romaani "451° Fahrenheiti".

Loo "Anatfodi mõistatus" puhul näib autori sissejuhatusest, et see on mõeldud kummardusena Jorge Luis Borgesele. Peab tunnistama, et sellist tunnetust on loos tähendada küll. Tegevuse poolest, kus peategelane peab välja selgitama veidraid sündmusi põhjustava raamatu saladuse, meenutab see ka näiteks Arturo Pérez-Reverte romaani "Dumas' klubi".

Omamoodi üllatus on lugu "Rebase memuaarid", mis on jutustatud ühe Setomaa rebase vaatepunktist. Tegemist on selgelt lastele mõeldud looga, mis on sellisena päris korralik. Teiste selle kogumiku lugudega võrreldes seisab see oma suunitluse poolest pigem silmatorkavalt eraldi.

Kui rääkida veel ideedest lähtuvatest lugudest, siis võib nendena kindlasti võtta lugu "Kaart oli tagurpidi", mis on veidralt tobe, aga samas isegi naljakas lugu kummitavast majast; "Ettevaatust kuradiga", lihtne lugu, mis räägib ostetud nõidusest ja selle hinnast; ning "Kutsuge arst", mis on koomas viibiva naisterahva sisekõne.

Kõik need jutustused kirjutavad läbi tuntud teemasid. "Ettevaatust kuradiga" on kõige ettearvatavam, kulgedes algusest lõpuni üsna šabloonselt. "Kutsuge arst" on kirjutatud huvitavalt, aga ei paku samuti palju uut. Sellest kolmikust on kõige huvitavam taotluslikult jabur "Kaart oli tagurpidi", mida kirjutades oli ka autoril kindlasti päris lõbus.

Kogumiku kõige õlgu kehitama panev lugu on "Moussaka ja lõhe" ehk jutustus Küprose noormehest ja Norra neiust, mis ei ütle tervikuna mitte kui midagi. Võrdluseks, üsna samasugune "Damiana ja Toribio" on märkimisväärselt parem, sest seda kannab autori ilmne armastus kirjanduse vastu, andes sellega loole vähemalt kindla selgroo.

Omamoodi ideelood, kus autor on enda sõnul mõtted leidnud oma perekonnalugudest, on "Klaassüdamega Fredi", nõrga südamega noormehe lugu; "Quid pro quo", lugu härrasmehest, tema krokodillist ja maffiast; ning "Põletada pärast lugemist", kus üks vanem mees hakkab kahtlema selles, mis tema ümber toimub.

Nimetatutest on "Klaassüdamega Fredi" hea, kuid üsna lihtne lugu, mis algab ja lõpeb üsna sedamoodi, nagu võiks arvata. "Quid pro quo" seevastu sisaldab järjest mitut süžeepööret, kuid pakub sellega pigem üle. "Põletada pärast lugemist" on huvitava ja andekalt õudse õhkkonnaga – kuni puändini, mis küll seletab, aga rikub ühes sellega ka midagi ära.

Kogumiku lõpetab igati korralik lugu "Minu nimi ei ole Javier". See jutustus on kõige autobiograafilisem, kuid tal on huvitav seos taas Borgesega, kes on nimede teemat – näiteks Sapiri-Whorfi hüpoteesi ehk nimede mõju tegelikkusele – ka oma paaris erinevas loos käsitlenud.

Üldjoontes tuleb veelkord tõdeda, et enamjaolt on nende lugude puhul tegu kirjaniku käeproovidega. Positiivne on kindlasti see, et autoril on selge stiilitunnetus ja võime luua tajutavalt head veidrat või kummastavat õhkkonda. Sellise unenäolisuse juures ei hakka häirima ka kohati silma torkavad loogikaaugud või vääratused.

Tahaks loota, et autor kirjutab ka edasi. Kuna kogumiku avalugu "Tulgu öö" paneb mind jätkuvalt mõtlema selle võimalike seletuste peale, siis midagi selletaolist loeks hea meelega ka tulevikus. Eriti arvestades, et oma korralik käekiri on autoril juba olemas.