Arvustus. Chalamet särab, kuid Bob Dylani hing jääb kaugeks

"Täiesti tundmatu"
Rezissöör ja stsenarist: James Mangold
Kaasstsenarist: Jay Cocks
Osades: Timothée Chalamet, Elle Fanning, Scoot McNairy, Edward Norton
6/10
Kuigi kogu maailm räägib, et oma kangelastega ei tohi kohtuda, siis ühel külmal 1961. aasta päeval saabub teadmata kohast New Yorki muusikuunistustega 20-aastane Bob Dylan. Tal on taskus tühi rahakott ning seljas kitarr. Suurlinna autolt-autole hääletades saabunud noormehel on siht sõita otsejoones oma suurima iidoli Woody Guthri juurde, kes New Jersey haiglas Huntingtoni tõve ravib.
Kui Bob hilistel öötundidel haiglasse sisse hiilib, leiab ta Guthrie kõrvalt folgilegendi Pete Seegeri ning tunneb pärast palvet esitada üks oma lauludest midagi enda jaoks enneolematut – mehel tekib väike närv.
Sellest hoolimata esitab Dylan oma märkimisväärselt kauni tribüüdi Woodyle ning Seeger kutsub noormehe ööseks enda juurde magama. Põhjus on lihtne, sest laul on Seegeri sõnul "kuradi hea".
Bob Dylani veider kooslus käredast häälest, tinisevast kitarrist ja hingestatud suupillimängust mõjub revolutsiooniliselt ka tänapäeval. Tema talent ja naturaalne karisma on hämmastanud generatsioonide kaupa võrdväärselt nii rokifänne, folgientusiaste kui vabameelseid hipisid. Seeger nägi potentsiaali selleks juba 64 aastat tagasi ja avas noormehele uksed muusikatööstusesse.
Kui esimese 15 minutiga paneb režissöör James Mangold paika kesksed karakterisuhted ja annab peaosas tituleerivale Timotheé Chalametile veidi hingamisruumi, et vähese taustalooga publikule Dylani olemus kohe selgeks teha, siis edasine on pöörasel tempol liikuv eluloofilm. Stseenid ei kesta üle minuti või kahe ning ajahüpped hetkede vahel küündivad nädalate kui mitte kuudeni.
"Täiesti tundmatu" esimene kolmandik jätab seepärast veidi Wikipediast kokkuvõtte lugemise mulje. Kõik liigub nii kiiresti, et tegelased lendavad ühest kõrvast sisse ja teisest välja, ilma tugevamat emotsionaalset sidet loomata.
Mangold saab küll Dylani õhkkonna suurepäraselt kätte ja eriti on seda tunda soojas operaatoritöös ja koloriidis, mis paistab võetud otse "The Freewheelin' Bob Dylan" albumipildilt, kuid ei jõua ise kunagi seda radikaalset artisti või tema lähedasi publikule sõbraks teha.
Et seda saavutada, annab endast kõik järjekordselt fenomenaalne Timotheé Chalamet. Käesoleva kümnendi suurima filmistaari neli aastat kestnud protsess muusikaikooni kehastamiseks on end ära tasunud sama hästi, kui noormehe hüperaktiivne (ja hüperedukas) Oscari-kampaania.
Isegi kui esimeste lausete peale võib tekkida Chalamet'i taotluslikult veidra intonatsiooni kohta küsimusi, kaovad need niipea, kui ta kitarri kätte võtab.
Mitmel hetkel, kus talle pakutakse virrvarri keskel lava peal esitada üks laul, tekitas tema käsitlus Dylani materjalist külmavärinaid. Eriti hindan seda, et näitleja mõistab oma piiranguid. Keegi ei suuda kunagi ideaalselt kinni püüda Dylani idiosünkraatilist häält. Timotheé rõhub selle asemel täielikult Dylani olemusele lauljana ning jäljendab seda suurepäraselt.
Kahjuks kaotab film aga huviorbiidilt täielikult kõrvaltegelased. Oscari nominatsiooni teeninud Edward Norton Peter Seegerina on muusikal-eluloole tüüpilises mentorirollis ootamatult lõbus ja südantsoojendav, kuid Dylani armukeste (Ellie Fanning & Monica Barboro) vaheline kolmnurk ei jõua kordagi oma täie potentsiaalini, sest film ei raatsi nendega koos aega veeta.
Pea kogu (mittenostalgiline) emotsionaalne seos kaob koos sellega, kuna film järgib kõige tavalisemat muusiku tipputõusmisstruktuuri. Isegi kui isiklikult 140 minutit pikk ekraaniaeg ei mõjunud liialt pikana, nautisin laule ja Chalamet'i näitlemist selle jaoks liiga palju, siis liiga vähe on siia puistatud loominguprotsessi, Dylani sisekaemust ja struktureeritud pikemaid stseene. Üksikud eelpool mainitutest, mis siin on, säravad ka filmi eredaimate hetkedena.
Kui film teises pooles lõpuks veidi maha rahuneb, saabub uus energiasüst Will Harrisoni kehastatud Bob Neuwirthi kujul. Sarnaselt muudele kõrvaltegelastele jääb tema kohalolu liiga väikeseks ja ebatähtsaks, kuid koos temaga triivib Mangold tagasi õigele poole Dylani vastuolulise hinge kujutamises.
Aukustiliste pillide elektrooniliste vastu vahetamisega saab alguse filmi parim kolmandik, mille kaootiline kulminatsioon Norfolki muusikafestivalil on väga pika puuga parimad 20 minutit, mis filmil pakkuda on. Tegu on vaat et ainsa kohaga, kus Dylani vastuolulisus ja sisedilemma loovad suurepärase konflikti, mida on kirjeldamatult põnev reaalajas lahenemas näha.
Sellest hoolimata jääb film lõpuks liiga kindlalt valemi külge. Mangold on alati olnud turvaline režissöör, kes teeb soliidseid, parimal juhul meelelahutuslikke ("Ford v Ferrari" ja "Logan"), halvemal juhul kuivi filme ("Indiana Jones ja saatuse seier") lihtsa, kuid hästi töötava struktuuriga. Nii radikaalse artisti kui Bob Dylani jaoks jääb tema lähenemine veidi neutraalseks või isegi tühjaks. Publikumile, kes artistiga siin esmakordselt kohtub, läheb täiesti kaduma tema inspiratsioon ja suurem mõju muusikamaailmale. Eriti kuna looliinid poliitikast ja rassisuhetest tunduvad siia viimase punnitusena sisse surutud.
Film väärib vaatamist ainuüksi Timotheé Chalameti märgilise näitlejatöö ja meeletult lõbusa kulminatsiooni pärast, kuid Bob Dylan inimesena ei ole mulle grammivõrdki lähemal, kui enne kinosaali sissejalutamist.
Isiklikult on eriti kahju, et Mangold ja kaasstsenarist Jay Cocks ei keskendu veel rohkem Dylani hüppele folkroki ajastusse ning kõigele sellega kaasnevale, kuna see ajastu mehe elust on ka kõige huvitavam. Igati nauditav linateos, mis pole parimates hetkedes midagi rohkemat kui kontserdifilm. Ja kui mikrofoni taga on Timotheé Chalamet, siis tihti polegi muud vaja.
Toimetaja: Annika Remmel