Kaasaja paremikku kuuluva filmirežissööri Sean Bakeri kirjust filmograafiast leiab ühe väga tugeva joone. Sel aastal Cannes'is ihaldatud Kuldse Palmioksa võitnud 53-aastane kunstnik on juba 2004. aasta filmist "Take Out" uurinud Ameerika unelma pahupoolel elavaid vähemusi. Kui 20 aastat tagasi huvitasid režissööri illegaalsed Hiina immigrandid, siis kümnendite jooksul on mehe huvid liikunud üle seksitööstuse destigmatiseerimisele. Seda on kahtlemata kõige tugevamalt näha 2015. aastal PÖFF-ilgi käinud indie-vapustuses "Mandariin", mis kajastab transseksuaalseid prostituute jõululaupäeval Los Angelese tänavatel. Tagatipuks võttis Baker filmi ise üles iPhone 5ga!

Mõte on selles, et Baker teeb asju omal viisil. Ta kirjutab, produtseerib, lavastab, valib (tihti tänavalt) näitlejad ning monteerib oma filmid ise. Vähesed filmitegijad omavad oma kunsti üle taolist kontrolli, ning veelgi vähesemad ei varise selle vastutuse all kokku. "Anora" on seega igati loogiline jätk Bakeri varasematele huvidele, isegi, kui tegu on kõige puhtaverelisema komöödiaga, mis tema sulest välja tulnud.

"Anora" algab lillasse ja punasesse valgusesse uputatud stripiklubis, kus keskkahekümnendates Anora, või Ani, nagu ta filmis enda poole pöörduda palub, pakub meestejorule sületantse. Baker ei vaevu Anora tausta liialt lahti seletama, kuid isegi minimaalsete infokildude juures piisab pusle kokkupanemiseks Mikey Madisoni superstaarilikust näitlejatööst. Tema nüansirikka, ruumi kõige valjema (hull)julge olekuga istub ta üks hetk vene oligarhi poja Ivan Zahharovi kõrvale, kes on tüdrukuga kohe nõus privaattuppa jooksma.

Ivan võib olla 21, kuid ei käitu päevagi vanemalt kui 16. Nepobeebist meeslaps ei ole elus pidanud oma voodit tegema, tööl käimisest rääkimata. Isa sajadollaristega, millest ta taskud pungil on, ei oska poiss teha targemat kui Ani aluspesu vahele rahavöö ehitada. Vanjal ei lähe minuteidki, kuni Anora telefoninumber kontaktilistis kirjas ja tüdruk tema mõisast vaid kõne kaugusel on. Raske on Anorale miskit ette heita – Mark Eidelsteini poolt fantastiliselt ekraanile toodud tegelases on lisaks gatsbylikule rikkusele Jordan Belfordilga võrreldav tõpralik võlu, millest mööda vaatamiseks ei lähe vaja sugugi roosasid prille.

Hoolimata sellest, et Ani lahkub igalt "lapsehoidmiskülastuselt" tuhandeid dollareid rikkamana, ei saa väita, et ta vähemalt mingil määral ei naudiks toimuvat. Kuna Ivan on tegelane, kes vajab oma sõbragrupile eralennuki Las Vegasesse välja tegemise jaoks vaid infot, et seal on riigi parim ketamiin, siis leiavad noored end peagi nädalasel lõbureisil. Kuid mis juhtub Anora ja Ivaniga Vegases, ei jää Vegasesse – tagajärjed tulevad nendega New Yorki kaasa.

Peale seda üpris standardset, kuid meeletult lõbusat alustalade ladumist läheb "Anora" aga tõsiselt käima. Kui nii mõnigi Bakeri varasem teos sõidaks selle laine peal ühest kokaiiniliinist teiseni lõpuni välja, siis "Anoras" jõuab pärismaailm kohale otselennuga Venemaalt. Ivan peab oma tegevuste eest vastust andma oma vanematele ning algab suure "K" tähega kaootiline kassi-hiire mäng.

Alates sellest hetkest on pikalt tegu puhta komöödiaga, kust ei puudu ka väikesel määral slapstick'ilikumad jooned. Jaburalt naljakate seikade vahele põimitakse lihtne lugu, mis annab Bakerile võimaluse minna ka kaameraga tänavale ning keset New Yorki rahva sees oma filmi teha. Kogu toimuv on ääretult ettearvamatu, nii juhtumite kui ka struktuuri poolest – alati, kui tekib tunne, et nüüd hakkab film end lõplikult avama, jõuavad tegelased järgmiste takistuseni, mis peidavad isegi kiire tempo juures filmi kihte enda taga lõpuni välja. Tegu on vaat et ideaalse tasakaaluga, mis muudab pea kaks ja pool tundi pika filmi jooksul silmade pilgutamise võimatuks.

Kuigi ma kahtlemata igatsen siit veidi ghetto-filmitegemist, mis pani mind aastaid tagasi Bakeri filmograafiasse sügavalt armuma, siis saan aru, miks see on "Anora" puhul võimatu. Aeg-ajalt huvitub film peategelase asemel rohkem Ivani vigadest ja ebameeldivustest pungil bravuuri uurimisest, ning seegi on väga põnev. Suur osa filmi ettearvamatusest ja nauditavusest peitubki selles, et Baker ei mängi reeglite järgi.

Režissöörile on varem ette heidetud tema ülitolereerivat, kommenteerimisest hoiduvat vaadet seksitööstusele. Ka nendele kriitikutele on siin midagi, sest kas teadlikult või mitte lausub Baker filmi südant seiskava viimase stseeniga väga tugeva arvamuse seksitöötajate karjääride kohta. Tegu on imelise lõpukaadriga, mille unustamine on võimatu ning ainuüksi tekkinud emotsiooni reetmine tundub patt. Nii lõpp kui ka film üldpildis toimiksid sama hästi, kui mõni stseen kestaks minuti või pool vähem, kuid nende hetkede väljavõtmine kaotaks osa suurepärasest komöödiast, mis ajas välja müüdud saali iga paari minuti tagant valjult rõkkama.

Tervikuna pole lõpptulemus nii tabavalt täpne kui "Punane rakett" või nii ridadevaheliselt laastav kui "Florida projekt", ent tegu on Bakeri naljakaima filmiga. Ta on ehitanud pilvelõhkujakõrgused standardid, mille ületamine muutub iga kordaminekuga aina raskemaks. Õnneks jätkab "Anora" seda ebainimlikku saavutuste jada, sest tegu on ühe 2024. aasta parima filmiga, mis loodetavasti tutvustab paljudele selle alahinnatud ning äärmiselt andeka filmitegija värvikat maailma.