Kuigi pea igas suureelarvelises filmis on vähemal või rohkemal määral huumorit, siis maailm januneb komöödiate järgi. Lihtsast kinokava avamisest piisab, et avastada kümmekond draamat, armastusfilmi, või märulit komöödianootidega, kuid puhtalt publiku naerule ajamiseks vändatud linateoseid on vaja tikutulega taga ajada. Kui lisada kriteerium, et komöödia on päriselt naljakas ja hea, muutub otsing vaat et võimatuks.

Just siis, kui kogu lootus hakkab kaduma (stuudiote hiljutised katsetused nagu "Barbi ja Stari puhkus Vista Del Maris" või "Lõbusõit" olid küll vähemal või rohkemal määral head filmid, kuid põrusid täielikult kassatuluga), saabub prints Liam Neeson valgel hobusel kaheksakümnendate komöödiaklassika "Palja relvaga" järjes. Kuigi uusversioon ei võta liialt palju riske, on tegu 85-minutilise puhtaverelise komöödiaga, mis teab täpselt, mis ta olema peaks ning on üle kõige, uhkusega loll.

Meeletu tempoga avakolmandiku lööb lahti avastseen pangaröövist, mis seab ideaalselt paika tooni järgnevaks pooleteisttunniliseks jaburuseks. Esimestest minutitest saab isegi frantsiisist täiesti mitteteadlikule inimesele väga selgeks, mis sorti naerupahvakad tema kinoskäiku saatma hakkavad. (Täiesti ebaloogiliselt) väikeseks tüdrukuks maskeerinud Liam Neeson tuleb päästab päeva, kuid tagauksest lipsab välja "P.L.O.T device", mis ilmselgelt valedes kätes maailmale midagi head ei tähenda.

Neesoni mängitud Frank Drebin jr. on mingil moel isegi lollim ja kõige paremas mõttes labasem kui Leslie Nielseni armastatud originaal. Stsenaristid Dan Gregor, Doug Mand ja Akiva Schaffer on leidnud ideaalse segu isanaljadest, sõnamängust, särtsakatest vastustest ja lambatallelikust segadusest, mille kehastamisega Neeson üpris hästi hakkama saab. Kuigi Nielseni kingi ei täida keegi – ta oli selle rolli jaoks sündinud – siis Neesoni pühendumus ja selge armastus stiili vastu kumavad ekraanil eredalt.

Röövile järgnev pooltund on ka filmi tugevaim osa. Režissööritoolis istuv Akiva Schaffer topib iga kaadri ning lause täis mitmetahuliselt rumalaid nöökivaid nalju, mille peale mitte naermine on võimatu. Olgu see siis ohkamine, silmade pööritamine, või naerupisarate kuivatamine, aga esilinastusel istunud publik reageeris mingil moel igal juhul.

Üks faktoreid, miks filmi algus on nii tugev, on just nende naljade hulk ja peadpööritav tempo, millega need publiku poole lendavad. Ühe vaatamisega on võimatu siit kõike kinni püüda – laske politseijaoskonnas hetkeks silmadel tahaplaanile uitama minna ning leiate sealt külmikus asetsevad "külmad juhtumid", isanalju täis kruusid, või lihtsalt mõne taustanäitleja lollitamas. Kõik see loob maagilise koosluse, kus hetkekski tähelepanu kaotamine tähendaks järjekordsest geniaalsest naljast ilma jäämist.

Kahjuks suudab "Palja relvaga" seda taset hoida vaid keskpunktini, kust muutub toon tsipa tõsisemaks ja palju sisutihedamaks. Üpris lihtsakoelist müsteeriumit lahendav Drebin satub sekeldustesse, mis jätavad vähem ruumi lollitamiseks ja nõuavad veidi rohkem loojutustamist. Kuna film ei vaevu kordagi end alguse poole tõsiselt võtma (ega ei peakski), siis on raske olla huvitatud veidi liiga läbinähtavate pöörete ja looarenguga sündmustikust. Armuhuvilist kehastav Pamela Anderson äärmiselt sisutühja tegelasena ei aita sellele kaasa, kuigi pakub filmi ühe naljakaima hetke, kui teda ja Drebinit jälgitakse korteris termokaameraga.

Osalt on teise poole lünklikus loojutustuses süüdi ka lihtsalt fakt, et selline (huumori)stiil paratamatult väsitab vaataja ära. Isegi, kui viimasest kolmandikust leiab nutikat tögamist nii krüptovaluutade kui ka "Võimatu missiooni" frantsiisi kohta, siis filmi suurimaks probleemiks jäid minule veidi liiga odavad ja labased märuli- ning kaklusstseenid. Kuigi see ei tohikski siin kordagi liiga usutav ega tõsine olla, siis isiklikult jäi mulje, nagu oleks hea komöödiataustaga operaator Brandon Trost üritanud seda veidi liiga "lahedalt" üles võtta, mis tekitas Neesoni ebaentusiastliku kaklemisstiiliga veidra dissonantsi.

Film lõppeb aga tugeval noodil, kus keerab jaburuse täiesti põhja ja tõmbab otsad kokku meta-nurka käsitlevate, ootamatult värskelt mõjuvate post-credit stseenidega. Filmi on siin tõesti täie raha eest, sest isegi lõputiitrid on pungil nalju nii filmitööstusega seotud inimestele kui ka 10-aastasele publikuliikmele. "Palja relvaga" võlu ongi selles, et siin on midagi kõigile. See on publikut ja erinevaid demograafiaid liitev suure K-tähega komöödia, mida on nii-nii lihtne nautida. Kindlasti lendas kümneid nalju ka üle minu pea ning ootan väga, et neid tulevikus avastada. Hoolimata nõrgemast keskosast on "Palja relvaga" üks aasta naljakamaid filme, mille mitte soovitamiseks ei suuda ma ühtegi head põhjust leida.