X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kinosilm | Prantslaste kliimastreigist Liam Neesoni vesternini

"Pühakud ja patused" Autor/allikas: Kaader filmist

Tristan Priimäe iganädalases levifilmide ülevaates sel korral vaatluse all kokku viis filmi, nende hulgas ka värske kodumaine dokfilm "Kaarel Kurismaa ajatuse piirid".

Raske aasta
Une année difficile
Éric Toledano, Olivier Nakache
Prantsusmaa
KP Distribution

Naljakas on see Eesti õpetajate streik. Nii õpetajate, poliitikute kui vanemate seas valitseb täielik segadus, sest... eestlased ei oska streikida! Kuidas see "streik" üldse käib? Kas me ikka hakkame koole kinni panema? Ehk teeme nii, et teisipäeval on kool kolmest viieni kinni? Või siis võivad lapsed tulla ja neile on seal korraldatud huviringid? Lapsevanemad tõttavad appi ise tunde läbi viima ja koalitsioonipoliitikud piketeerivad koos õpetajatega Toompeal, kuigi peaksid ise otsuseid langetama ja nende eest vastutama. Skisofreenia.

Vastukaaluks vaadake, kuidas streigitakse Prantsusmaal. Toledano ja Nakache filmi keskmes on igavesti põlu all olev kliimateema, mistõttu autolembese ja muidu selles vallas täiesti kinni liimitud silmaklappidega rahva hulgas sellele erilist edu ei ennusta. Kliimateemasse satuvad kaks kroonilist (ja peaaegu kriminaalset) võlgu laenajat, kelle motivatsioon on osalt ka egoistlik ja isiklik. Sealt tuleb sisse teine sotsiaalne teema, lõhki laenamine. Mõlemale mehele meeldib üks ja sama kliimavõitlejanna ja nende ostapbenderlik oportunism on kohati väga naljakas.

Filmil on ka probleeme. "Raskest aastast" jääb mulje, et muidu nii multikultuursel Prantsusmaal on maailma päästmine üksnes valgete teema, ja sellest omakorda tekib kerge "valge päästja kompleksi" maitse. Ja eks siin on ka omajagu naiivsust ning liialdamist, aga ega kliimaaktivism ei peagi olema mingi mugav teema. Peabki olema nii halb, et isegi vingumisega mitte harjunud eestlane hakkab vinguma, et ei taha ja ei ole mugav. Alustuseks jõuaks selle pisikese streigikesegagi niikaugele. Siis vaataks juba kliimateemaga edasi.

3,5 / 5

Pühakud ja patused
In the Land of Saints and Sinners
Robert Lorenz
Iirimaa-Belgia-Prantsusmaa-Šveits-USA
Hea Film

Oh, kõigevägevam, mis on lahti! Paar nädalat tagasi kiitsin Jason Stathami uut filmi "Mesinik", nüüd aga lähen lausa nii kaugele, et Liam Neesoniga "Pühakud ja patused" on peajagu üle tema äravahetamiseni sarnastest märuli-juppidest, mida pooleteise tunni kaupa regulaarselt kinolinal näha võib. Alustuseks on siin vähem märulit ja rohkem teksti, ergo rohkem tegelaste ja tunnete sügavust. Teiseks intrigeeriv ajalooline kontekst, 1970ndate Iirimaa ja Põhja-Iiri konflikt ehk n-ö The Troubles kogu oma julmuses. Kolmandaks on lugu lahendatud stilistiliselt puhtalt vesterni võtmes, mida rõhutavad nii visuaalsed elemendid (lagedad väljad, üksik kõrguv kirik jne) kui ka väga meeldejääv muusika, kus pannakse vesterni soundtrack kokku iiri folklooriga.

Kogu asi meenutab nii keele kui keskkonna kui ka huumori poolest Martin McDonaghi maailma – McDonaghi näidendite Galway ja siinne Donegal on mõlemad seal Iirimaa selja peal, läänerannikul, üksteisest paarisaja kilomeetri kaugusel asuvad kaks kolgast. Ja McDonaghi moodi ka keskse tunde poolest, et inimesed püüavad jääda inimeseks ja üksteist mõista ka kõike hävitava vägivalla ees.  

3,5 / 5

Üks elu
One Life
James Hawes
UK
ACME

Slovakkias on üks mees, Matej Mináč, kes on teinud sir Nicholas Wintonist lausa neli filmi, kolm dokki ja ühe mänguka. Ühele neist, dokile "Nicky perekond" (2011) olen ka mina varem peale sattunud, ja seetõttu on lugu juba varasemast tuttav. Aga olen ilmselt vähemuses, ja see juhtum väärib laiemat tuntust, kuna härral õnnestus noores põlves Sudeedimaa saksastele loovutamise ja Tšehhoslovakkia okupeerimise vahelises väikeses ajaaknas Prahast Inglismaale toimetada üle 600 põhiliselt juudi lapse. Üliinimlik saavutus, eriti sellistes absurdsetes tingimustes, kus selleks vajalike tingimuste täitmine oli vaata et võimatu.

Siinse mängufilmi ankur on muidugi Anthony Hopkins vana Wintonina ning tema mängu on küll tore vaadata, iga väikest žesti, pausi, kõhklust ja kannatamatust. Ja vanamehelikku torina-huumorit. Kahjuks aga on film ise oma struktuurilt ja rütmilt üsna rabe, osadest sündmustest libisetakse üle, miskipärast ei saa emotsionaalsed stseenid piisavalt kaalu ja kohutavad faktid taanduvad statistikaks. Eks need on lavastaja puudujäägid, mis muud.

Need, kes Wintoni looga tuttavad, teavad juba algusest peale, mis on selle loo emotsionaalne crescendo – kõike ette rääkimata üks telesaatesalvestus – ja jälgides seda, kuidas lugu üritatakse sellesse punkti suruda, hakkavad traagelniidid paistma. Küll aga ei ole siin midagi vaielda selles osas, et tundekaalu on lõpus küllaga, et korda minna ja päris keeruline saab kõigil olla sellelt linastuselt kuiva silmaga pääseda.

Lugu aga muidugi väga aktuaalne, eriti ukraina põgenike ja nüüd Eestiski levivate dehumaniseerivate arvamuste tõttu nende suhtes. Põgenik otsib kaitset, kas me inimesena vihkame-põlgame nõrgemat, et tema aitamine on meile kuidagi alandav? Või pisendab meid ennast? "Üks elu" on lugu, mis tõestab küll vastupidist – aitamine mitte ei pisenda, vaid ülendab. Muudab elu elamis- ja meenutamisväärseks. Prooviks ka ise vähe paremini.

3 / 5

Puhas õnn
Coup de chance
Woody Allen
Prantsusmaa-UK-USA
Adastra Cinema

Natuke isegi uskumatu, et Alleni puhul on taas üle pika aja põhjust rääkida ka tema filmist. Ilmselt lõid välja imbunud skandaalid ja orkaan sisemisel merel ta üsna rivist välja, sest viimasel ajal on Woody Allen püsinud kaljukindlalt ühe-punkti-filmide kursil. Kas teile meenuvad näiteks "Koorekiht" ("Cafe Society") või "Vihmane päev New Yorgis"? Aju blokib, traumahirmus, viimasest vaadatavast Allenist on möödas peaaegu kümme aastat ("Irratsionaalne mees", 2015).

Isegi, kui muu maailm kipub persona non grata'de ees sulguma, on Prantsusmaa uksed neile ikka avatud. Nende hulgas on päris probleemseid juhtumeid, ja ka hämartsooni kuuluvaid meedianähtuseid. Eks igaüks peab ise otsustama, kuivõrd Allenit oma ellu lasta soovib, aga oma uues truudusevandes on Allen läinud lausa nii kaugele, et teinud oma elu esimese mitte-ingliskeelse filmi. Hoolimata sellest, kas tegevus leiab aset Pariisis ("Kesköö Pariisis"), Roomas ("From Rome with Love") või Barcelonas ("Vicky Cristina Barcelona"), on keel ikka olnud seni inglise.

Nüüd, prantsuskeelsena, toimub Alleni enda universumist justkui kerge eemaldumine ja rohke teksti ning kauni pildiga filmi esimene, üsna tegevuseta pool, meenutab ehtprantslaslikku hetke nautivat joie de vivre'i, Éric Rohmeri stiilis. See ei ole üks Alleni komöödiatest ega ka draamadest, vaid järjekordne episood tema filmograafiat läbivast krimisarjast. Kõige esimesena hüppab ehk võrdlusena pähe "Match Point" – noored ja ilusad inimesed, kuritegu, ja kõige selle vürtsiks madaam Juhus, nagu viitab ka filmi pealkiri. Coup de chance – eesti keeles argiselt, vedamine. 

Allen on vana jazzifännina ilmselt siia lihtsalt pannud rea oma lemmikuid, kõige enam vist kõlab Nat Adderley trompet ("Cantaloupe Island", "In the Bag", sobiva nimega "Fortune's Child")

Ahjaa, veider seos veel selle känseldatud meeste teemas – üks stseen on filmitud samas (või samasuguses) Seine'i silla allkäigus, mida on nii "Franticus" kui "Üheksandas väravas" kasutanud ka Roman Polanski. Pariis usub pisaraid.

2,5 / 5

Kaarel Kurismaa ajatuse piirid
Aljona Suržikova
Eesti
Diafilm

Uus portreefilm Eesti ühest ägedamast kunstnikust Kaarel Kurismaast, keda on küll nauding vaadata. Et (mees)kunstnik saab ka olla täiesti normaalne inimene, mitte egomaniakk, erotomaan, alkohoolik või kõike korraga.

Uuritav on huvitav, esimesest takistusest oleme üle. Aga teisest? Portreefilmide pidev sisemine võitlus seisneb selles, kuidas kaugeneda telesaatelikust referatiivsest materjali reastamisest ja suuta luua juurde mingi autoritasand või vaatenurk. Ega see lihtne ülesanne ei ole ja enamasti ei õnnestugi. Siis aga võib tekkida küsimus, mis õigupoolest eristab üht tunnist portreedokki tunnisest tele-autorisaatest? Järjest vähem ja vähem on seda erinevust kahjuks märgata nii mõnelgi juhul.

Ka siinne film on sellega pisut hädas. Siin on omajagu huvitavat arhiivi, asjalikke taustakommentaare (kas tõesti pole nimesid ära toodud, kes on kes?) ja Kurismaa kuulsa betoonist trammivasika restaureerimise kroonikat, aga kui ta on nii omanäoline kunstnik, siis võiks film sellele omalt poolt millegagi vastata. Kui nüüd püüda selgitada, siis on siin kogu temaatika justkui üldplaanis. Natuke sügavamale on sisse mindud skulptuuri taastamise loosse, aga ka mitte päris piisavalt, et see üldplaani-mulje ära kaoks. Ja selle tulemusena ei jää siit filmist otseselt kõlama ükski mõte või motiiv.

Iseenesest on mind nii kurvastanud viimasel ajal lood arhitektidest ja skulptoritest, kelle tööd ajale jalgu jäävad ja nad maha võetakse, nii et mingit märki järele ei jää peale paari halva kvaliteediga foto. Selles mõttes on filmikunst ikkagi üks ajatu asi, et Kaarel Kurismaa maailma osadena jäävad alatiseks kestma tema kolm Tallinnfilmi nukufilmi "Vahva rätsep", "Trammivasikas" ja "Võidusõit". Ja kroonikana ka see dokk siin, mis loodetavasti toob Kaarel Kurismaa nime ja loomingu veidi lähemale ka neile, kes temaga pole varem kokku puutunud. Ja järgmiseks muidugi kohustuslik palverännak "Tallinna trammi-objekti" juurde.

2 / 5 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: