X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kinosilm | "Kolm musketäri: Mileedil" pole Dumas' algteosega suurt pistmist

"Kolm musketäri: Mileedi" Autor/allikas: Kaader filmist

Tristan Priimäe iganädalases levifilmide ülevaates on sel korral vaid kaks ning seejuures ka mitte väga head filmi: jõuluõudusfilm "Aidas on midagi..." ja tänavu suvel ilmunud kirjandusklassika adaptsiooni järjelugu "Kolm musketäri: Mileedi".

Aidas on midagi...
There's Something in the Barn
Magnus Martens
Norra-Soome-Prantsusmaa
Bestfilm 

Ho Ho Ho. Iga-aastane jõuluõudukate hooaeg on käes. Põhjamaade rahastusega remiks "Canterville'i lossi vaimust", kus lihtsameelne ameerika perekond puutub kokku enda omast iidsema kultuuriga (loe: kogu ülejäänud maailm) ja ei suuda modernse maailma esindajatena omaks võtta vana maailma üleloomulikke nähtusi.

Seekord siis vaimude asemel päkapikud, kes muutuvad mõrvarlikeks tigedateks väikesteks vanameesteks, kui inimesed oma uue aja kära ja müraga nende areaali sisse sõidavad. Nalja üritatakse ühendada splatter'iga – nagu neis filmides ikka tavaks –, aga nali tundub siin olevat liigselt ülekaalus, et film korda läheks või mingil moel õõvastavana mõjuks.

Siin tundub olevat üritatud tabada 1980ndate USA peavoolufilmide vaibi a la "Gremlins", aga mulle läheb pigem rohkem peale nordic cool nagu "Rare Exports", kui nüüd jõulufilmidest rääkida.

1,5/5

 

Kolm musketäri: Mileedi
Les trois mousquetaires: Milady
Martin Bourboulon
Prantsusmaa-Belgia-Saksamaa-Hispaania
Hea Film

Kui Ridley Scotti "Napoleonile" on ette heidetud ajaloolise tõe lihtsustamist, siis kuidas on lood kirjandusliku tõega? Kirjandusteose tahtlikku moonutamist tuleks käsitleda samasuguse kriitikaga, sest mida see ajalugugi muud on kui kirjapandud sündmustik, millel ilmselt kohati tõega seos sama suhteline kui mõnel ajasturomaanil oma ilmumisajaga.

Kui uue musketäride filmisarja esimeses osas – kangelaste tutvustamise ja kokku toomise faasis – püsiti enam-vähem ree peal, siis "Mileedis" on Pegasus vabaks lastud ja kappab täiesti suvaliselt vasakule. "Mileedil" pole enam mitte midagi muud pistmist Dumas' kirjandusliku algteosega peale selle, et osade tegelaste nimed on samad. Intrigeeriv mõelda, et prantsuse stsenaristipaar, kes on enne valdavalt tegelnud kohalike jantkomöödiatega, on võtnud nõuks Dumas' lugu täiesti ümber kirjutada, kuna nad ilmselgelt teavad paremini.

Selle käigus on põnevad psühholoogilised intriigid ja kahe leeri kassi-hiire mäng asendunud põmmpäise rübelemisega ühest sündmusest teise, mida üritatakse kiire montaaži, droonivideote ja muu tehnoloogilise sekkumisega üleloomulikult kiiremini edasi veeretada, aga film veeeeeeeenib vaatamata sellele kõigele.

Pealkiri on "Mileedi", aga Mileedit pole siin rohkem kui mõnda teist. Selle asemel on aga loosse istutatud erinevaid ebavajalikke ja ulmelisi kõrvategelasi nagu Aramise õde (!). Ajaloolise tegelasena on lisandunud Orléans'i hertsog Gaston, kes suudab röövida agentsuse korraga nii Richelieult kui Buckinghami hertsogilt. Stseenid on absurdsed, kuna kohati on alles jäetud raamatutsitaadid, aga tegevust muudetud ja need kaks ei lähe enam kokku.

Võiks lõputult näiteid tuua, aga... retooriline küsimus: kui inimene on võllast alla võetud ja selgunud, et tal jäi pärast poomist hing sisse, siis mille kätte ta hetk hiljem, pärast paari sentimentaalse rea ette kandmist, enam surema peaks? Kõnealune inimene on Constance Bonacieux, kes raamatus küll hoopis mürgitati. d'Artagnan jõudis kuriteopaika hiljem ja hüüdis ahastuses, et naise käed on jääkülmad. Siin sureb naine pärast poomist ja köie otsast allavõtmist ta käte vahel, musketär hüüab raamatust tuttava lause, aga probleem selles, et naine on alles siit ilmast lahkunud. Kuidas ta käed siis juba "jääkülmad" on? Kas seda nüüd nii täpselt oli vaja püüda kirjeldada, aga olgu see lihtsalt näiteks siin kõikjal vohavast halvast dramaturgiast, mis võib olla surmavam kui ükski köis või mürk.

"Napoleoni" juurde naastes kõlas Scotti eeposega seoses meedias seisukoht, et ameeriklased võiksid Euroopa ajaloost näpud eemale hoida. Olge mureta: euroopa kultuuripärandile vee peale tõmbamisega saadakse siin kontinendil ise veel paremini hakkama.

1/5

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: