Kokomo City
D. Smith
USA
Must Käsi 2

Sünergia. Uues mängufilmis "Wonka" püütakse leida noore orvu ema, ülesande raskust illustreeritakse küsimusega: "Kas sa ka tead, kui palju D. Smith'e on kirjas linna telefoniraamatus?"

Tundub, et üks neist D. Smithidest pääses šokolaadivabrikantidest üleujutatud väikelinnast, sai tuntud muusikaprodutsendiks meie maailma Ameerikas, seejärel tegi läbi soovahetuse ning lavastas nüüd juba naisena selle rabava mustvalge dokfilmi mustade transnaiste kogemusest sekstöölistena USA-s. "Kokomo City" pole aga mingi exploitation, kuigi naisi ei kardeta siin näidata seksikatena. Sensatsioonilise ja sensuaalse teema all hakkab monoloogidest kujunema laiem pilt soopoliitikast ja -identiteedist, ja sellest, milline (ning kui tavalisest erinev) on nendele see nn the black experience ehk elu mustanahalisena tänases Georgias ja New Yorgis.

Mustvalge kontrastne pilt viib mõtted tahtmatult Helmut Newtonile, heliriba ja kaadris kasutatud värviline tekstigraafika aga sammu lähemale popkunstile ja muusikatelevisioonile. Lood on intrigeerivad, tegelased samuti. Nad räägivad üsna kergel toonil ka oma elustiiliga kaasnevatest ohtudest ja kahjuks jõudis elu kunstile järele, kui vaid kolm kuud pärast Sundance'i esilinastust lasti maha üks filmi peategelasi Koko Da Doll.

Saan ju aru, et eestlane kardab igasugust kväärteemat nagu kurja vaimu, aga see dokk väärib võimalust. Paradoks, et "Kokomo Cityst" oleks kõige rohkem õppida neil, kes sellele ka surma ähvardusel ligi ei lähe. Vähemalt avalikult mitte.

4,5 / 5

Talupojad
Chłopi
DK Welchman, Hugh Welchman
Poola-Leedu-Serbia

Vormijazz #1. Poola 1924. aasta kirjandusnobelist Władysław Reymont on natuke nagu nende Tammsaare, aga tema "Talupojad" koosneb neljast osast "Tõe ja õiguse" viie asemel. Vabariigi algusaegadel ka eesti keeles ilmunud.

Kui tetraloogias on peategelased ennekõike isa-poega suurtalunikud, siis filmiversioonis on keskmesse tõstetud noor naine Jagna ja murrangulisi sündmusi näidatakse läbi tema. Poolas on see väga suur muutus, meile annab see lihtsalt võimaluse tajuda läbi naistegelase räägitud lugu pisut kaasaegsemana, mida on hädasti vaja, seda enam, et nelja tellise jagu narratiivi on püütud ühte filmi sisse suruda ja sisu on siin tõesti rohkelt.

Külaelanike eepiliste läbielamiste kujutamise põhiliseks trumpkaardiks on aga muidugi valitud pildiline stiil. Kogu film on rotoskooptehnikas teostatud animatsioon, ehk et mängufilmina üles võetud stseenid on kaaderhaaval õlimaalideks ümber maalitud ja siis liikuma pandud. Efekt on hüpnootiline ning "Talupojad" filmina palju tugevam kui samade tegijate samas võtmes tehtud eelmine film "Armastusega Vincent" (2017).

Sotsiaalsed hierarhiad panevad paika majanduslikud ja õiguslikud võimalused siinsetele tegelastele, mis pole sugugi võrdselt jaotunud. Lisaks suurtalunike Boryna peresisesele võimuvõitlusele tuleb libahundiliku vabaduse kehastusena mängu 19-aastane Jagna, kes ühtegi sotsiaalsesse raami ei taha ära mahtuda. Osalt on tema vabaduseiha mõistmatu ka tänapäeva konservatiivsemale inimesele, aga värskendav on näha tegelast, kelle iga samm ei ole loetav ainult positiivselt. Ja loomulikult annab see võimaluse tuua sisse ajalooline naiste õiguste mahasurumine – lugu, mida jutustatakse tänapäeval nii läbi lihttööliste kui kroonitud peade.

Poola tänavune Oscari-kandidaat.

3,5 / 5

Dali ootel
Esperando a Dalí
David Pujol
Hispaania
Hea Film

Salvador Dalí on meister segadusetekitaja isegi kaugelt teispoolsusest. Kahe viimase aasta jooksul areenile ilmunud Dalí-teemaliste filmide seas orienteerumiseks on vaja sürrealistlikku minnalaskmisvõimet: Mary Harroni "Daliland" jooksis kinos veebruaris (nimiosas Ben Kingsley, toimumiskoht New York, 1974), David Pujoli "Dali ootel" jõudis kinno nüüd (Cadaques, 1970ndad) ja Quentin Dupieux "Daaaaaali!" linastus PÖFF-il ja jõuab ehk levisse järgmisel aastal. Kannatust, võib-olla on kõik nad vaatamist väärt, aga olles näinud vaid keskmist, suudan kinnitada, et "Dali ootel" on natuke kergemapoolne filmike, aga kellel Dalí ja tema maailmaga soe suhe, sellel on siin äratundmisrõõmu omajagu.

Alustuseks tuleks ilmselt muret tunda, et "Elu maitsete" järel on "Dali ootel" juba teine kulinaariateemaline film järjest, mis mulle korda läheb. Tundub, et punk hakkab asenduma trühvlikreemiga. Aga mis teha – tegelased on sümpaatsed Franco tagakiusamise eest Barcelonast Kataloonia rannikule põgenenud kokad, kes ajutiselt asuvad tööle sealsesse räbalrestorani, mille omaniku unistuseks on sinna meelitada sealsamas kõrval elav Dalí. Kui on suhe Cadaquési linnaga, on see film kohustuslik.

Samuti on siin pisut juttu Dalí filosoofiast ja tema tavapärasest labastamisest üldises kuvandis. Ja lõppkokkuvõttes ka kõvasti kokandust, sest siinse filmi sündmused on suuresti inspireeritud maailma ehk ühe tuntuma tipprestorani "El Bulli" saamisloost. Autor David Pujol on varem teinud dokke nii "El Bullist" kui Dalíst nii et vajalikud teadmised peaks käes olema. Süžee plaanis libiseb film vahepeal liiga mugavalt ja pinnapealselt, aga samas on tegelased sümpaatsed ja nende ambitsioonid mõistetavad.

3,5 / 5

Nähtamatu võitlus
Rainer Sarnet
Eesti-Soome-Kreeka-Läti
Homeless Bob Production

Vormijazz #2. "Nähtamatu võitluse" kirjeldus on ilmselt üks aasta meeldejäävamaid ning manab silme ette midagi hoogsat, kirevat ja häbitult žanripõhist, tassides tükkhaaval kokku kõike seda, mida me tegelikult näha tahame. Võitluskunste ja heavy-metali't. Sarnetil on aga agenda selle B-mudru sisse pakendatuna viia vaatajale kohale kristlik sõnum hoolimisest ja alandlikkusest; võita tuleb nähtamatu võitlus oma uhkusega, et valgustatusele lähemale jõuda.

"Nähtamatus võitluses" on palju originaalset ning pole mingit kahtlust, et tegu on autorifilmiga. Samas jääb natuke mulje, et nähtav võitlus on märksa enam esiplaanil kui nähtamatu. Väga tugeva ja stiilse visuaalse esteetika rakendamise kõrvalmõju on see, et tegelaste sisse meil ei õnnestu ikkagi päriselt näha, kuna kõik inimesed täidavad selles stiilses maailmas mingit rolli. Ja kuigi eesmärk oli teha nii siiras film kui võimalik, toonitab kämpliku ja tähendusrohke pildikeele kasutamine pigem mingit metatasandit, mis võib vaatajale jätta (osalt põhjendatult) mulje, et ta peab oskama seda filmi lugeda, ja seetõttu võib film mõjuda vaatajale temast targemana.

Meenub Jean-Luc Godardi tees, et filmitegija relvaks barrikaadidel ja revolutsioonis on kaamera. Godard kujutas end ette töölisvõitlejana klassisõjas, kuigi pole väga kindel, kas lihtrahvas ta filmid omaks võttis või ta vormiuuendusi mõista oskas. Ilmselt mitte. Sarneti siiruses oma sõnumi edastamisel pole alust kahelda, nagu ka tema kavatsustes. Samas tundub, et temalgi on pooleli nähtamatu võitlus – iseendaga ja lihtsuse suunas. Milline on režissööri kung fu?

Aga kui nüüd suuremas plaanis vaadata eesti filmi 2023–2024, siis on "Nähtamatu võitlus" üks väga tugev ja oluline sõdalane Eesti kui omanäolise filmimaa kuvandi kinnistamisel, millega me tundume praegu isegi õnnestumise äärel olevat. See oleks suurim kompliment: Eesti kui maa, kus tehakse teistsuguseid filme.

3,5 / 5

Wonka
Paul King
USA-UK-Kanada
ACME

Roald Dahli loo "Charlie ja šokolaadivabrik" eellugu, Willy Wonka origin story, kus selgitatakse ära, kuidas temast sai šokolaadimeister. Ega midagi eriti samas ei selgitata, sest ta tuleb eikusagilt, minevikku vaid mainitakse. "Wonka" on värviline ja pisut pealiskaudne muusikal, kus kritiseeritakse linnakese šokolaadikartelli. Mahe kapitalismikriitika, mis peaks sillutama tee kassaedule enne jõule.

Kuna siin Dahliga tegelikult midagi muud pistmist pole, kui see, et on omandatud õigused ta tegelaskuju kasutamiseks, siis soovitaks Dahli fännidel parem vaadata nelja tänavust Wes Andersoni Netflixile tehtud lühifilmi (eriti "Henry Sugari võrratu lugu" ja "Rotipüüdja"), mis teevad "Wonkale" iga kell tuule alla. Timothée Chalamet'd on Willy Wonkana päris tore vaadata ja kaasa teeb ka Olivia Colman. Muus osas võib film tekitada isu kiluvõileiva järgi.

2,5 / 5

Tänupüha
Thanksgiving
Eli Roth
USA
ACME

"Tänupühad" on sama sihtotstarbeline toode kui üks kokkuköidetud jalgadega hiidkalkun keset ameeriklaste pidulauda. Kõik klišeed on truult filmi sisse kantud. Iga-aastane pidupäev korduva tragöödiaga, kus maskis killer harvendab kogukonna ridu. Seekord on ta võtnud kveekeri kuju ja koolitab väikelinna elanikkonda kirvega, Vana testamendi stiilis.

Verd? On. Ehmatusi? Ka mõned. Rõõmsaid naerupuksatusi erakordselt groteskse hukkumise peale tuli ka paar tükki. Kas sellest juba ei piisa? Minu meelest mitte, kui sa oled Eli Roth.

Tõsi, et Rothi on haibitud tema karjääri jooksul selgelt ülearu, ilmselt ka tema kasuliku sõpruse tõttu Quentin Tarantinoga, aga samas suutis ikkagi "Hostel" olla selles nn torture porn alažanris oma transgressiivsuses siiski erakordne ja meeldejääv. Õigupoolest on ju "Tänupühagi" jupi oma eksistentsist Tarantinole võlgu, sest linastus algses versioonis paariminutise treilerina 2007. aastal nn Grindhouse-projekti raames, kus kahe täispika filmi double feature – Tarantino "Surmakindla" ja Robert Rodrigueze "Hirmuplaneedi" – vahel näidati nelja väljamõeldud filmi reklaami. Jah, "Tänupüha" kuulubki odava põnevuse videoriiulisse, aga selle "Maskis tapja" võitjaks pürgib nii palju kandidaate, et sellesse mängu enam uusi osalejaid küll ei tundu vaja olevat.

1,5 / 5

Minevikuviirastused
The Refuge
Renny Harlin
USA-Bulgaaria
Garsu Pasaulio Irasai

Mis on küll saanud Renny Harlinist. Soome 1980ndate tähelennumees, kes tegi muuseas ka ühe maailma parima märulifilmi "Die Hard 2", ei toibunud ilmselt päriselt kunagi 1995. aasta "Cutthroat Islandi" pommist, mis maksis sada miljonit ja tõi sisse vaid kümme. Eks võib juhtuda igaühega, aga huvitav, et Harlin pole pärast enese sisse vaatamist sealt eriti midagi leidnud ja ta viimase aja filmograafia on nagu videopoe allahindlusriiul.

Nüüd siis see õudusfilm tumedast jõust, mis ameerika sõduri sees uude maailma kaasa tuleb ja pahandust tegema hakkab. Raske otsustada, kas puisemad on eriefektid või näitlemine, aga viimase kasuks kallutab vaekausi tugevalt doktorit mängiv Johanna Harlin, kelle soome aktsent on tõeliselt deemonlik. Nime kokkulangevus lavastajaga pole juhuslik, Johanna on Harlini uus abikaasa.

Huvitava tendentsina tuleb täheldada, et moodsas maailmas ühendavad eksortsismis jõud kõik maailma religioonid tõelises usundite sõpruses. Nii uues "Eksortsistis" kui "Minevikuviirastustes" näeme, kuidas Allah ja Jahve sõbralikult, näe, ulatavad teineteisele nüüd käe. Ideaalses maailmas on see väga tore, aga kinolinalt mõjub väga konstrueerituna, nagu ka äkki leppivad vaenupooled.

1 / 5