Ülevaade. Soome kõrvetavalt jäised filmid

1986. aastal jõudis pärast rohket sõimu ja tsenseerimist Soome kinodesse Renny Harlini debüütfilm "Kõrvetavalt jäine". Keskpärane action-film oli teetähis mitmes mõttes, ent mitte esimene verine, plahvatav ja tsenseeritud film, selgitas Peep Ehasalu.
Soome filmiajalugu algas paar kuud Eestist varem – 28. juunil 1896 näidati Helsingis esmakordselt Lumiere'i vendade leiutist. Uue sajandi esimesel kümnendil avati kinosid üle kogu riigi ja veel tsaariajal sündisid ka esimesed soome filmid. Esimene lühike mängufilm "Salaviinanpolttajat" (1907, Salaviinaajajad) rääkis salaviinaga seotud sekeldustest, mis lõppeb kakluse ja nimismehe sekkumisega. Kriitikas kiideti mh filmi soomelikkust ehk kohalikku ainest ja üles astunud rahvusteatri näitlejaid. Nagu soome filmiajaloolased on märkinud, on soome filmi iseloomustanud algusest peale sügavalt soomelik aines ja pilk maaelul.
Kuni 1916. aastani jõuti Soomes teha kolm üle tunni kestvat mängufilmi: "Kun onni pettää" (1913, Kui õnn veab alt), "Salainen perintömääräys" (1914, Salajane pärimiskord) ja "Eräs elämän murhenäytelmä" (1916, Ühe elu tragöödia). Neist viimase näitamise keelas tsaarivõim ära ja seda pole kunagi esitatud – Soome kinoajaloos ainulaadne juhtum, sest kõik hilisemad linastuskeelud on lõpuks tühistatud. Ilmselt peeti esimese maailmasõja ajal kahtlaseks melodraama armukolmnurgas osalenud vene ohvitseri sattumist relvapaugutamise keskpunkti.
"Kun onni pettää" lõppes enesetapuga, 1914. aasta filmi reklaamiti kui filmi, "mida võib põhjusega võrrelda välismaiste salapolitseidraamadega. /--/ Metsikud tagaajamised panevad värisema, korduvad pommiplahvatused, kägistamised ja kinnipidamisvõitlused hoiavad vaatajat kogu aeg suures pinges."
Kahekümnendatel hakkas Soome filmitööstus kuju võtma ja tõmbas ligi palju välismaalasi nii idast kui läänest – tummfilmis polnud ju keelel tähtsust. Kui Soome 1930ndatel helifilmiajastusse jõudis, hakati pidama filmisoomekeelt millekski eriliseks – näitlejate teatraalne esituslaad koos välismaise aktsendiga oligi normaalsest soome keelest kaugel. Tollest ajast tasub mainida filmi "Pohjalaiset" (1925 tummfilm ja 1936 helifilm), kus tapeti nii pussitamise kui tulistamise tagajärjel. Filmi keskse tegelase Jussi Harri auks sai 1944. aastal asutatud Soome filmiauhind endale Jussi nime ja tema kantud Jussipaita (Jussi džemper) peetakse tänapäeval üheks Pohjanmaa sümboliks.
Esimese miljoni vaatajani jõudnud filmi "Siltalan pehtoori" (1934, Siltala mõisavalitseja) operaatoriks oli Theodor Luts, Eesti kingitus Soome filmikunstile. Melodraamade ja komöödiate kõrvale tekkisid 1930ndate lõpus ka nn ajaloolised ja rahvuslikud aatedraamad, milliseid ka mujal Euroopas rohkesti vändati. "Helmikuun manifesti" (1939, Veebruarimanifest), "Jääkärin morsian" (1938, Jäägri mõrsja), "Aktivistit" (1939, Aktivistid) ja "Isoviha" (Põhjasõja ajast, 1939) keelati pärast sõda ära, kuna peeti poliitiliselt venelaste ja Nõukogude Liidu suhtes vaenulikeks.
Ei saa siis öelda, et soome film oleks enne vägivaldset "Kõrvetavalt jäist" olnud leebe ja verevaene ning alati ekraanile lubatud. Vastupidi, algusest peale on puss välkunud ja kuulid vingunud. Tõsi küll, rohkem lavastati kergeid komöödiaid, milles on ka ainult Soomele omaseid žanrinimetusi, nagu parvepoistefilmid ja viiekümnendate rillumarei-filmid ehk muusikalised vodevillid.
1940ndatel jätkati sõjakoleduste vastukaaluks kergemas vormis, kuid peagi järgis ka Soome maailma filmikunsti realistlikumat joont, mille kuriteod, alkoholism, abielulahutused, suguhaigused, viljatus, vaba seks, vaimse tervise probleemid, enesetapud kõlavad endiselt tänapäevaste ja kuidagi … soomelike teemadena. 1950ndatest tuleb ära märkida kaks filmi, mis on olulised ka praeguse teema kontekstis. 1952. aastal linastus Saami mütoloogial põhinev õudusfantaasia "Valkoinen peura. Taru noidan rakkaudesta" (Valge põder, lugu nõia armastusest), mis pälvis Cannes'is parima muinasjuttfilmi auhinna ning 1957. aastal parima välismaise filmi Kuldgloobuse. Kui Eestis jooksevad metsikud naised ringi libahundina, siis Lapimaal põhjapõdrana – kuni leiavad oma õnnetu otsa oda rinnus. Teine tollane meistritöö oli 1955. aastal linastunud sõjafilm "Tundmatu sõdur", mis hoiab vist endiselt vaadatuima filmi rekordit ligi 3 miljoni vaatajaga. Ka 2017. aastal linastunud Väinö Linna romaani uus ekraniseering ületas miljoni vaataja piiri.
Viiekümnendatel valmis Soomes kokku 208 mängufilmi ja rahvaarvuga jagatult oli Soome mõnda aega lausa maailma suurim filmimaa. Kümnendiga sai paraku soome filmi kuldaeg otsa ja järgnevatel aastakümnetel lükkas televisioon filmitootmise madalseisu. Samasse perioodi jäi ka Soomes ühiskonna struktuurne muutus aastatel 1965–1975, mil inimesed kolisid massiliselt maalt linna ja rikkamasse Rootsi ning alkohol aitas seksuaalse ja ka poliitilise vabanemiseni. Uue identiteedi otsingud kordusid filmist filmi. Omamoodi sarnased olid protsessid Eestis 1990ndatel ja nullindatel, mil koliti rikkamasse Soome ja ka kodu-Eestis tuli edukuse kriteeriumid ümber hinnata.
Ent erinevalt Eesti kultuurielu "redistest" võttis 1960-70ndatel Soome kultuuris ja meedias võimust ideeline vasakpoolsus, nn soometumine, millele täna kriitiliselt tagasi vaadatakse. Aastakümne tunnustatuim film "Kahdeksan surmanluotia" (1972, Kaheksa surmakuuli) põhines tõestisündinud lool, kus juhutöölisest väiketalunik tulistas nelja politseinikku. Kümnendi vaadatuim oli aga Timo K. Mukka romaanil põhinev "Maa on syntinen laulu" (1973, Maa on patune laul), mis oma naturalismiga andis silmad ette igasugusele ketšupit loopivale action'ile. Nimelt näidati lisaks rohmakale seksile ka vasika tükeldamist lehma üsas, mis ei olnud eriefekt, vaid päris. Linateos oli esimene Soomest Oscarile kandideerima saadetud film, mille naturalismi polnud põhjust tsenseerida.
Uus aeg, uued filmid
1970ndate raskete draamade ja kergete komöödiate järel alustas 1980ndatel terve rida tänapäevalgi nimekaid tegijaid. Neist tuntuimad vennad Aki ja Mika Kaurismäki, aga ka samuti autorifilmi esindav Matti Iljas ning Lauri Törhönen, kes tegi endale nime Soomes filmitud Hollywoodi kassahittide "Reds" (1981, Punased) ja "Gorky Park" (1983, Gorki park) teise režissöörina. Need kogemused kulusid tal hiljem kodumaiseid põnevikke tehes marjaks ära.
Esimesed Soome oma ameerikaliku action'i taga olid aga produtsent Markus Selin ja režissöör Renny Harlin (Renny Lauri Mauritz Harjola). Harlin oli teinud 1980ndate alguses paar lühifilmi ja reklaamfilme, ent ta kogemuste pagasisse kuulus ka soft-pornos süüdistatud ajalooklassika "Caligula" korduv monteerimine Soome tsensuurile sobivaks.
Kahe ambitsioonika noormehe plaan oli algusest peale teha üks ehe hollywoodlik kassahitt. Esialgne stsenaarium "Wild force" kujutas action-kangelase möllamist arktilises keskkonnas ja peaosa nõustus täitma Chuck Norris ise. Rahastuse viibimine pani aga karatestaari loobuma ja Norrise poeg Mike sai rolli endale. Stsenaarium tuli muidugi ümber teha – vanem Norrise oleks võinud kannalöögiga hävitada kõik vastased, juuniori jaoks tuli kavandada keerulisem pääsemine.
Kui film 1985. aasta lõpus valmis sai, siis linastus see "Born American" või "Arctic heat" nime all. Aga mitte Soomes. Suure vastasseisu üheks põhjuseks võis olla noorte meeste bravuurikas avang, kus piltlikult öeldes löödi jalaga uks lahti ja teatati, et Soomes ei osata filme teha ega neid turundada. Turundamise poole pealt võis meestel õigus olla, aga filmitegijatel olid puudu mitte oskused, vaid suured eelarved ja ambitsioon olla edukad rahvusvahelisel turul.
Selin-Harlini rahvusvaheline ambitsioon tekitas tormi, sest film kirjeldab kolme naiivselt ulja ameerika noormehe veriseid seiklusi jõhkarditest KGB valitsetud Nõukogude Liidus. Stsenaarium oli küll naiivne ja ebausutav, ent selliseid plahvatavaid filme toodeti Ameerikas kümneid, kui mitte sadu. Ka erootika puhul lähtuti puritaanliku Ameerika standarditest ja filmi ainsas seksistseenis paljastutakse umbes kaelani – rahastas ju filmi mormoonide firma Cinema Group Venture. Kui Ameerikas võis filmivenelaste vastu võitlemine olla tavaline, siis ametliku Soome jaoks olid nõukogulased sõbrad ja seltsimehed – eriti kultuuriavalikkuse silmis.
Tulemuseks oli see, et Soome filmide kontrollikoda keelas filmi selles "avaldunud julmuse tõttu ja ka välispoliitilistel põhjustel", sest "film võib kahjustada riigi suhteid välisriikidega." Pole raske arvata, millist välisriiki silmas peeti. Autorid kaebasid otsuse edasi, aga isegi pärast ümbermonteerimist jäi keeld kehtima. 1986. aasta lõpuks vabastas kõrgem kohus filmi viimaks keelu alt ja lubas selle kinolevisse pärast ühe vägivaldse stseeni eemaldamist, ent "parim enne" oli möödas, nagu Leena Sharma oma teoses "Vankumatu sõprus" tõdeb.
Filmimeestele heideti ette ei vähem ega rohkem kui riigireetmist, aga ka nartsitsistlikku kuulsusejanu ja kõige ameerikaliku ogarat kummardamist. Olgu märgitud, et enamik kritiseerijais polnud filmi näinudki. Värvikamad kommenteerijad nimetasid autoreid reaganlikke idioote lakkuvateks käsikiimlejateks ja filmi ennast reaganlikke idioote lakkuvaks soome onanistide kinoks. Neid "Vankumatus sõpruses" ära toodud kommentaare lugedes meenuvad stalinliku žurnalistika parimad palad, ainult et soometunud ja solvunud kultuurikriitikud paiskusid nõukogude sõpruse kaitsele täitsa siiralt.
Aeg muutus ning perestroika ja glasnost vabastasid ka soomlased kammitsaist. Välismaa filmitoodangust on Soomes keelatud sadu, peamiselt vägivaldsuse või alastuse tõttu. "Kõrvetavalt jäine" jäi aga Soome viimaseks poliitilistel põhjustel keelatud filmiks. Läbi ajaloo on sellised keelud tulnud just idast ja enam ei ole see soomlastelegi üllatus – nüüdseks on tuvastanud viimase keelu tegeliku tellija, tollane NSV Liidu Soome suursaadik Vladimir Sobolev.
Pärast üksmeelset meediapeksu sai tolle aja kalleim soome film "Kõrvetavalt jäine" kinos viimaks vaid 30 000 vaatajat, ent läbilöök Ameerikas andis Selinile ja Harilinle hoolimata Soomes tekkinud võlgadest ja pankrottidest võimaluse edukas karjäär üles ehitada. Ja kahtlemata on meeste karjäär olnud muljetavaldav – Selini produtseeritud on kümneid Soome kassafilme, mis on võitnud nii vaatajate südameid, rohkelt filmiauhindu kui ka Selinile endale filminduse elutööauhinna. Harlini karjäär on möödunud suures osas USAs, kus "Die Hard 2", "Cliffhanger" ja teised globaalsed kassahitid räägivad iseenda eest.
Soome filmi ajalugu on hästi dokumenteeritud ja veebiallikaist kergesti leitav. Enamik varastest filmidest pole säilinud, ent palju vanemaid soome filme saab tasuta vaadata Elonet Plusist, muuhulgas on seal väljas mainitud "Tundmatu sõdur" ja "Valge põder".
Renny Harlini "Kõrvetavalt jäine" linatub Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil 27. aprillil kell 16.00.
Toimetaja: Kaspar Viilup