Raul Sulbi. Djatlovi kuru mõistatus kui ideaalne belletristiline materjal

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
“Surnud mägi: Djatlovi kuru juhtum” Autor/allikas: Kaader sarjast

Kirjastaja ja kriitik Raul Sulbi analüüsib Vene telesarju, mis saanud ainest kuulsast Djatlovi kuru juhtumist ja sellega seotud vandenõuteooriatest.

"Djatlovi kuru mõistatus: tõekütid" (Перевал Дятлова: охотники за правдой; 2020), ETV+

"Surnud mägi: Djatlovi kuru juhtum" (Перевал Дятлова; 2020), ETV+, T–N, kordus L–P

Djatlovi kuru mõistatuseks nimetatud intsident, kus grupp Uurali polütehnilise instituudi noori matkajaid Põhja-Uuralites 1959. aasta veebruari alguses saladuslikult hukkus, on justkui Nõukogude Liidu versioon inimtühjast mõistatuslaevast Mary Celeste või president John F. Kennedy tapmisest – vähemasti sama kuulus ja tänaseni ühese lahenduseta jäänud juhtum. Suusamatkajate traagilisele surmale on olemas kaks korda kinnitatud ametlik versioon ning terve müriaad erinevaid vandenõuteooriaid, nii realistlikuma kui esoteerilise sisuga. Sellest on kirjutatud ohtralt raamatuid, nii dokumentaalseid kui ka ulmelisi, vändatud filme ja telesarju ning omal käel püüavad juhtunus selgusele jõuda erinevad aktivistide grupid, kelle tegevuse tulemus on mitmed rikkaliku sisuga netiressursid, kuhu on üles pandud ka õnnetuse ametlikud uurimismaterjalid.

Mis on teada?

Peamiselt tudengitest koosnevasse Igor Djatlovi juhitud matkagruppi kuulus kokku seitse noormeest ja kaks neidu, kõik 20. eluaastate alguses, kõik kogenud karmides loodusoludes matkajad. Viimasel hetkel määrati neile kaasa neist ligi kaks korda vanem kohaliku turismibaasi instruktor Semjon Zolotarjov. Reaalne suusamatk mägedes algas 27. jaanuaril, eesmärgiga vallutada Otorteni mäetipp, kuid juba järgmisel päeval otsustas üks noormees, Juri Judin, ilmnenud tugeva jalavalu tõttu matka katkestada ning pöördus tagasi tsivilisatsiooni rüppe. Tema on ka Djatlovi grupist ainus ellujäänu, kes suri alles 2013. aastal. Grupi edasist teekonda pärast Judini tagasipöördumist kuni nende hukkumiseni aitasid rekonstrueerida matkajate päevikud ja tehtud fotomaterjal, mis uurijatel leida õnnestus.

Kui matkajad veebruari keskpaigaks kokkulepitud kohta ei jõudnud ning kellegagi ühendust ei võtnud, nõudsid matkajate lähedased ja pereliikmed 20. veebruaril päästeoperatsiooni alustamist. 26. veebruaril avastatigi matkagrupi osaliselt lumme mattunud telk – kohalike manside poolt Surnute Mäeks kutsutava Holat Sjakõli nõlvalt, kohast, kuhu kogenud mägimatkajad öise laviiniohu tõttu oma telki kindlasti ei püstitaks. Uurimine tuvastas, et telgiriie oli seestpoolt lõhki lõigatud, telgist leiti matkajate asju, varustust ja üleriideid ning isegi saapad, kuid mitte ühtegi surnukeha. Telgist viis eemale üheksa paari jalajälgi, küll sokkides, küll ühe saapaga jalas, küll paljajalu jäetud jälgi, mis peagi lumme mattusid. Siis leiti lähedusest esimesed surnukehad, lõkkease ja seejärel veel surnukehi, kõik mõnesaja meetri kuni poole kilomeetri raadiuses. Nad kõik olid aluspesu väel, mitu surnukeha olid asendis, mis viitas, et nad olid püüdnud telgi juurde naasta.

Neli viimast surnukeha leiti lõpuks alles maikuu alguses ligi saja meetri kauguselt, kuid nelja meetri sügavuse lumekihi alt. Nende riietusest jäi mulje, et nad olid endale selga tõmmanud juba surnuks külmunute riideid. Uurimine tuvastas, et üheksast hukkunust kuus olid surnud alajahtumise tõttu, kuna õues oli ööl vastu 2. veebruari, mil see kõik aset leidis, 25 kuni 30 °C külma. Kolmel surnukehal tuvastati erinevaid vigastusi, koljumurdudest ja rindkere muljumistest ning katkistest roietest kuni puuduolevate pehmete kudedeni (kahel hukkunul puudusid silmamunad, ühel keel ja enamik näonahka, kolmandal jälle kulmud). Leiti, et hukkunute vigastused olid sellised, et neid ei saanud tekitada teised inimesed. Mõne hukkunu riietel leiti jälgi radioaktiivsest saastest. Nad kõik olid hukkunud 6–8 tundi pärast viimast õhtusööki.

Mis võis juhtuda?

Mis oli sundinud neid pakaselisel ööl telgist nõnda paaniliselt põgenema, et ei hoolitud riietumisestki, ning tormama 30-kraadisesse lumetormi pilkases ööpimeduses, on jäänud painama miljonite meeli kuni tänaseni. Ametlik uurimisjäreldus, mis väidab, et neid tabas ootamatu laviin ning puhkes paanika, ei ole avalikkust kunagi täiel määral rahuldanud. Sest miks ei kustutanud laviin siis telgist põgenenute jalajälgi? Kuigi uurijad järeldasid, et kolme hukkunu vigastused ei olnud inimeste tekitatud, vaid pigem loodusolude ja hiljem võib-olla metsloomade, ei ole kuulujutud ja vandenõuteooriad kunagi vaibunud. Vandenõuteooriaid on toitnud ka tõsiasi, et leitud surnukehade uurimine viidi läbi kummaliselt poolikult ja kiirustades ning kogu juhtumi uurimine, mida alguses viidi läbi põhjaliku aeglusega, tõmmati lõpuks arusaamatult kiiresti kokku, paljud materjalid salastati ning piirkond suleti mitmeks aastaks turistidele.

Juhtumi seletamiseks on esitatud mitmesuguseid teooriaid, nagu lähedal asuvast sunnitöölaagrist põgenenud vangide kallaletung, manside rünnak nende jaoks pühal mäel viibijaile, sõjaväe eriüksuse rünnak, mõne salastatud relva katsetuspiirkonda sattumine, mõrvamine välisriigi luurajate poolt, telki sattunud keravälk, lumeinimese rünnak, karu või ahmi rünnak, infraheli, ülitugev magnetväli, üleloomulik või maaväline jõud jne jne. Mõne aasta eest viidi Venamaal läbi uus ametlik uurimine, mis kinnitas omaaegsete uurijate järeldust, et kõige tõenäolisemalt oli tegu ikkagi laviiniga.

Ilmselgelt on sellise traagilise ja müstilise juhtumi puhul tegu vaat et ideaalse materjaliga belletristilisteks käsitlusteks. Meile tuntuimad neist on põhjanaabri Renny Harlini Hollywoodis 2013. aastal valminud ulmeline õudusfilm "Saatana kuru" (Devil's Pass), milles tänapäeva ameerika noored sõidavad Venemaale juhtumit uurima ning tragöödia kordub nende grupiga. See nn rappuva käsikaamera meetodil üles võetud õudusfilm on kesisele kassatulule vaatamata tegelikult omas žanris korralik sooritus, ühe kriitiku sõnul ""Blairi nõiafilm" taigas, aga parem". Mõistatuse lahenduseks pakub Harlin välja tänapäeval toimuvat tragöödiat ja enam kui poole sajandi vanuseid sündmusi ühendava ajasilmuse, ekspluateerides ka valesti läinud salajaste relvade katsetuse teemat.

Kaks raamatut, mis Djatlovi kuru teemal eesti keeles ilmunud. 

Eesti keeles saab Djatlovi mõistatuse kohta lugeda Alan K. Bakeri ulmeromaani "Djatlovi kuru" (Ersen 2013), mille tõlkis juba selle ilmumise aastal maakeelde Maia Planhof ning meie oma kirjamehe Aarne Rubeni lühiromaani "Talvehommiku härmas kindakirjad. Mõistatuslik lugu Djatlovi kurust" (Fantaasia 2016). Internetis kohtab väiteid nagu oleks Bakeri romaan Renny Harlini ekraniseeringu alus, aga nõnda siiski pole. 

2020. aasta parim vene telesari

Just nõnda on kodumaine kriitika idanaabri juures iseloomustanud eelmise aasta lõpus teleekraanidele jõudnud 8-osalist seriaali "Surnud mägi: Djatlovi kuru juhtum", mida hetkel näitab ETV+. Õieti näitas rahvusringhäälingu venekeelne telekanal esmalt 4-osalist dokumentaalsarja "Djatlovi kuru mõistatus: tõekütid", mis valmis paralleelselt kunstilise seriaaliga ja justkui osana selle turunduskampaaniast.

Doksarjas tutvustavad kolm-neli asjaarmastajast Djatlovi grupi intsidendi isehakanud uurijat levinumaid teooriaid, mis võis matkagrupiga juhtuda. Läbi käiakse ametlik laviini-versioon, aga ka variandid, mille järgi tapeti suusamatkajad kokkupõrkes kohalike mansi küttidega või kuidas grupis endas tekkis konflikt, kas isiklike suhete pinnalt või viimasel hetkel tudengite seltskonnale kaela määritud Zolotarjovi veidi mõistatusliku isiku (luureorganite kaastööline?) tõttu või kuidas sekkusid mängu põgenenud kriminaalid või UFO-d või välismaised spioonid või salajased relvakatsetused, tuumatehnoloogiaga seotud avarii või muud taolist. Muidugi ka lumeinimeseni välja.

Doksarja meetodon tegelikult kõigi versioonide poolt- ja vastuargumentide esitamine ja läbikaalumine ning nende seejärel ebatõenäolisena kõrvaleheitmine. Nii ei selgugi sarja lõpuks tõde, küll aga tutvustab dokumentaali viimane seeria põhjalikumalt sedasama kunstilist telesarja, olles justkui selle making-of-film. Nii et tegu on omamoodi teoreetilise sissejuhatusega, teooriatunniga enne seriaali nautima asumist.

Ja nautimisväärset on selles Ilja Kulikovi, Valeri Fjodorovitši ja Jevgeni Nikišovi sarjas küllaga. Seriaal jutustab paraleelselt kahte lugu: neljas mustvalges seerias näeme Djatlovi grupi matka algust ja selle traagilist lõppu, neljas värvilises seerias uurib tragöödia tagamaid järgnevatel kuudel KGB major Oleg Kostin, kes on sarjategijate loodud väljamõeldud tegelaskuju. Vaheldumisi värviliste ja mustvalgete seeriate vaatajale pakkumine on geniaalselt lihtne ja leidlik meetod reaalajas ja varem toimunud sündmustiku eristamiseks, aga ka hea abivahend veidi fantastilisema hõnguga matkaloo ja teisalt realistlikuma uurimisloo markeerimiseks.

Filmitegijad tunnistasid, et sarja mustvalge osa Djatlovi matkagrupist on üles võetud Mihhail Kalatozovi legendaarse "Saatmatajäänud kirja" (Неотправленное письмо; 1960) stilistikas ja isegi nende seeriate algustiitrid on kuni kirjašrifti valikuni välja kummardus nõukogude 1950. aastate kinokunstile. Kalatzovi mainitud film on kuulus muu hulgas selle poolest, et võeti režissööri nõudel autentsuse huvides üles pakaselises taigas otseheliga, mistõttu filmis mängiv noor Vassili Livanov kaotas ajutiselt hääle ja kui see lõpuks tagasi tuli, siis juba sellise käriseva tämbrina, mida me tunnemegi Sherlock Holmesi, krokodill Gena ja katuse-Karlssoni häälena armastatud vene telesarjadest ja multifilmidest.

Aga sarja autorid rõhutasid ka, kui palju nad autentsuse ja ajastutruude detailide nimel vaeva nägid. Ka Djatlovi matkagrupi liikmeid kehastavad tänased noored vene näitlejad tunnistasid, kui erinev on noorte mõtte- ja tundemaailm täna ning aastal 1959 – nad said enne filmivõtteid lugeda Djatlovi grupi liikmete päevikuid ja kirju ning möönsid seejärel, et tänapäeva noorsugu on palju lapsikum, et  tänaste noorte mõttemaailm keerleb palju pisemate asjade ja väheolulisemate teemade ümber.

Sarja mõlemas pooles, nii värvilises uurimisloos kui mustvalges suusamatka loos on kummaski tegelane, kelle meenutused viivad meid ka Teise maailmasõja lõpupäevisse, kui Punaarmee on kohe-kohe vallutamas Berliini. Ühelt poolt on see tegelane hilisem KGB-lane, tollal nooruke sõjamees Kostin, teiselt poolt aga temaga sama vana sõdur Zolotarjov, grupiga kaasa pandud instruktor, kes hiljem samuti julgeolekuorganite kaastööliseks osutub.

Õieti saabki vaataja just neist Teise maailmasõja stseenidest esmakordselt aru, kui ulmeline ja paranormaalne triller see lühisari tegelikult on: nii Kostin kui Zolotarjov satuvad teekonnal Berliini suunas kokku natside Ahnenerbe (tõlkes "Esivanemate pärand") nimelise organisatsiooni salalaborite ja eksperimentidega. See Heinrich Himmleri rajatud ja tänapäevases tähenduses pseudoteadusliku rassilise uurimistööga tegelenud teadusasutus on selles sarjas üsna võikate inimeksperimentide toimumiskoht, kus surnud ellu ärkavad ja meile tuttav aegruumi koordinaadistik kummalisi anomaaliaid tekitab.

Ka Djatlovi grupi salapärase hukkumise loo mõttes on see sari üsna tähelepanuväärne, tuues mängu ja sulatades efektselt ning üsna loogilisena näival moel kokku pea kõik levinumad vandenõuteooriad: mansid oma iidsete uskumustega, salakütid, talveunest ülesärganud inimesi ründav karu, sunnitöölaagrist põgenenud vangid, salajased relvakatsetused, müstilised helendavad kerad, mida nähti tragöödia toimumise paiku öötaevas jmt.

Miks seda moodsat vene telekonservi aga kõigile kõheduste, müstika ja põnevuse austajaile soovitada tuleb, on seepärast, millise eheda kergusega on filmitegijail õnnestunud luua see nii kõikehõlmav ja pea füüsiliselt häirivalt mõjuv õõvatunne ning hirmuatmosfäär: olgu see siis stseenid Ahnenerbe esoteerilisi eksperimente korraldava seltskonnaga nende loss-laboris või episoodid lumises taigas, kus mansi kütist taat seletab oma lapselapsele, miks valgete grupp on surmale määratud ning mistõttu neist oleks targem eemale hoida. Ühest küljest on see tõesti pea kõiki levinud vandenõuteooriaid mängu haarav esoteeriline ja äärmiselt pingelise õhustikuga õudustriller, teisalt aga produktsioonimeeskonna erakordselt põhjalikult ette valmistatud ja pisimate detailideni korralikult välja mängitud ajastudraama 1950. aastate lõpu nõukogude noorsoo elust Põhja-Uuralites, aga ka sõjast läbi käinud põlvkonna hingehaavadest ja võimalustest oma eluga edasi minna.

Ahjaa, korraks vilksatab sarjast läbi ka toona sealsamas Uurali Polütehnilises Instituudis õppinud nooruke Boriss Jeltsin, kes kurvastab, et ei pääse kohtade täissaamise tõttu Djatlovi grupiga koos matkale minema. Tjah, Jeltsinile oli tõesti määratud teistsugune saatus.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: