Siin ajalooraamatus on kirjas, et head võitsid õnneks iga jumala kord. Kujutate ette, milline vedamine!

Norm MacDonald

Meeste keskeakriisi üks eksimatuid märke pidi olema kasvav huvi II maailmasõja ajaloo vastu. Tuleb tunnistada, et vähemalt spektri servas värelevad sel juhul sümptomid endalgi, sest kuigi selleteemalist infot spetsiaalselt just välja ei otsi, olen hakanud tähele panema, et üldjuhul ma sellest ära ka ei ütle. Ma pole ajaloolane ja ilmselt on liikvel hulgaliselt märksa sügavamas keskeakriisis mehi, kes vaid ootavad, et saaks sel teemal ilmunut parandada-täpsustada, aga ajalooliste filmide käsitlemist ainult neile jätta ka ei raatsiks, seda enam, et räägime ikkagi pigem kunstist kui ajaloost.

Valesti mõistetud vastupanu

Prantslaste seis II maailmasõja narratiivis tundub õnnetu. Kes ikka soovib jutustada või kuulda lugu riigist, mis vallutati üsna sõja alguses pelgalt pooleteise kuuga ning mis istus ülejäänud aja kas osalises või täielikus okupatsioonis vaid selleks, et oodata välist abi, mis nad ära päästaks? Võrdlemisi passiivne roll teiste kangelaslugude foonil.

Prantslaste sõjaaegse tegevuse ainus kangelaslikum tahk, millest on ka palju räägitud, on nende vastupanuliikumise ennastsalgav tegutsemine. Aga ka sel teemal on aset leidnud mõnevõrra ebasoodne areng kahes suunas, mis kangelaslikku aupaistet kahandavad.

Ühest küljest on rahva kollektiivsesse teadvusse kinnistunud pigem koomilised kui traagilised käsitlused neist aastatest Prantsusmaal: "Suur jalutuskäik"¹ valitses 40 aastat Prantsuse kõigi aegade kinoedetabelit, hoides ka täna auväärset 5. kohta, ning ka gigantsete vaatajaarvudega nõukogude kinolevi­ajaloos ollakse väärikal 21. kohal (37,8 mln vaatajat)². Hiljem on televisiooni võidukäik meie kultuuripilti kinnistanud telesarja "'Allo 'allo!"³ oma ääretu populaarsusega. Algselt olid tegijad mures just sellepärast, kas nad vastupanuliikumise üle mitte liiga kohatult nalja ei viska, aga rahva kestva heakskiidu ja koha ajaloos pälvis lõpuks just see nalja­sari, mitte mõni tõsine tükk, mis oli olnud "'Allo 'Allo" vahetuks eeskujuks, nagu näiteks BBC sari "Salajane armee"⁴. Nii "Suur jalutuskäik" kui ka "'Allo 'Allo" jätavad okupatsiooniaastatest ja vastu­panuliikumisest mulje kui mingist mõõdukalt tülikast ja tragikoomilisest seiklusest. Me ju ei arvanud hetkekski, et Louis de Funes'ga midagi päriselt juhtuda võiks. Lollid natsid pööritasid silmi ja kukkusid ümber, prantslased olid torssis, et nende tava­pärane elurütm on (ajutiselt) ära rikutud.

Teisest küljest: kui peavool ründab trivialiseerimisega, siis arthouse omakorda ajaloolise revisjonismiga. Ajal, mil suurte meistrite vastupanulood jäävad juba poole sajandi tagusesse aega –näiteks Robert Bressoni "Surmamõistetu põgenes" või Jean-Pierre Melville'i "Varjude armee"⁵ – hinnati tänavu Cannes'is parima stsenaariumi vääriliseks "Oma aja mees"⁶, kus kujutatakse sündmustikku hoopis kollaborandi vaatenurgast. Vähesed prantsuse filmid on sel moel üritanud vastupanuliikumise kangelasmüüti mitmekesistada, aga see on õnnestunud ka varem, näiteks Louis Malle'i võrratus "Lacombe, Lucienis"⁷.

Koht võitjate lauas

Seega pole meile ammu püütud filmi kaudu usutaval moel rääkida Prantsusmaa kangelaslikkusest II maailmasõjas. Nüüd nõutavad prantslased endale II maailmasõja legendide laua ääres oma kohta ja on selleks tootnud üle viie tunni kestva eepilise ajastudraama-sõjafilmi-kangelasloo, kus keskendutakse pigem väljaspool Prantsusmaa territooriumi toimunud sündmustele ning vastutus Prantsusmaa au päästmise eest pannakse kindral de Gaulle'ile, kes keeldus ohvitserina Saksa okupatsioonile allumast, suutis eksiilis koondada prantsuse jõud ning üliosava poliittehnilise laveerimisega sisuliselt päästa Prantsusmaa iseseisva rahvusriigi II maailmasõja järellainetuses.

Nõukogudeaegses II maailmasõja käsitluses Prantsusmaa sisuliselt puudus ning liitlasvägedega seoses räägiti vaid neist, kes Teherani (1943) ja Jalta (1945) kongressidel suure laua taga edasist strateegiat ja tulevikuvisioone arutasid. Ehk siis NSV Liit, USA ja Suurbritannia – Stalin, Roosevelt ja Churchill. Tundub, et Prantsusmaa ei sobinud nõukogude sõjanarratiivi, kuna tegutseti näiteks suures osas Aafrikas, kus venelasi üldse polnud. "De Gaulle'iga" on prantslased teinud justkui vastukäigu ning jätnud filmist peaaegu täiesti välja venelased – samm, mida võib samavõrd pooleldi veenvalt õigustada geograafiliste põhjustega. Veidi häirival moel on nad filmis korra esil just oma puudumisega avatiitrite ajal, kui räägitakse sellest, kuidas Saksamaa ründas Poolat. Kuidas siis ikkagi sellega jääb, et tegelikult ründasid korraga nii Saksamaa kui ka NSV Liit? Samas arusaadav, et selle ehk mitte veel igaühe jaoks käibetõe väljatoomine oleks vajanud eraldi seletusplokki, mille koht tegelikult poleks selles filmis, kuna räägitakse siiski pigem lääne pool toimuvast. Selle tõe klaarimine jääb tänavu 100. sünniaastapäeva tähistava Andrzej Wajda ja tema "Katõni"⁸ õlgadele, mida juubeli puhul Eestis küll kahjuks mitte kuskil ei näidata.

Filmi teine osa lõpeb sobivalt vaherahu päevaga 1944. aasta 11. novembril Pariisis, vaid paar nädalat enne de Gaulle'i märgilist Moskva-visiiti 24. novembril. Prantsusmaa pakutud ja de Gaulle'i kangelaslikkuse kaudu jutustatud II maailmasõja narratiivist on seega venelased üsna välja jäänud ja asja aetakse USA ja Suurbritanniaga, Aafrika riikidega ning vastastest sakslaste ja itaallastega.

Nagu meiegi lugu

"De Gaulle'i" sisu tundub ajalookirjelduste põhjal võrdlemisi tõetruu ja kujutatud sündmused faktidega kooskõlas. Kangelaslikult saksa ülemvõimust keelduv de Gaulle loob pagenduses Vaba Prantsusmaa liikumise, pöörab pilgu asumaadele Aafrikas, leidmaks vajalikke liitlasi, toob paari osava taktikalise ja sõjalise võiduga Prantsusmaa pildile tagasi (liitlaste meelehärmiks, kes Vichy valitsuse kõrval teist ametlikku riigi esindaja kandidaati hästi lahterdada ei osanud) ning suudab kogu sündmustiku vältel Prantsusmaa suveräänset, kõigist teistest sõltumatut staatust rõhutades säilitada iseseisva Prantsusmaa endisel kujul.

De Gaulle'i pingutustele kaasa elades tekib paratamatult tunne, et prantslased püüavad siin rääkida ju laias laastus sama lugu, mis meie, eestlasedki. Seda, kuidas okupatsiooni tingimustes säilitati eksiilis riigi õiguslik järjepidevus ja võitlus vabaduse eest ei lakanud ka siis, kui seda üldiselt tähele ei pandud ega sellest räägitud. Ja seejuures jutustatakse ka lugu igikestvast ohust, et n-ö suured räägivad omavahel suurte keeles ja teevad kokkuleppeid üle väiksemate peade, mõjutades nende tulevikku, saatust ja isegi kestmajäämist või kadumist.

Ajaloost saadud rasked õppetunnid tuleb meil osalt kahjuks jälle üle korrata, kuna taas on liitlastest saanud vastased või vähemalt tuleb edasi toimetada tugevas usalduskriisis. Seda kriisi tajutakse ka Prantsusmaal. Ei tea, kas tegemist on suunatud kommunikatiivse sammuga või juhuste kokkulangemisega, aga ajal, mil USA näeb vestluspartnerina pigem Venemaad ja esitab NATO-le ultimaatumeid, on "De Gaulle" üllatavalt intensiivselt Ameerika-vastane film. Tuuakse esile meil suuresti rääkimata osa ajaloost, kui USA-l oli plaanis Prantsusmaa omariiklus pärast sõda asendada liitlaste sõjaväelise administratsiooniga (Allied Military Government for Occupied Territories ehk AMGOT) ning riigi siseasjade üle sisuliselt ise otsustama hakata. Tundub absurdne? Sama absurdsena oleks veel aasta eest tundunud USA ja Venemaa vaimne teineteiseleidmine praegusel määral. Riigid kaovad ja tekivad ning lainetused on kõikjal meie ümber. Abhaasia ja Gruusia, Moldova ja Rumeenia. Tuuleiil võib isegi Prantsusmaa-suguse kaardilt pühkida, rääkimata siis Eestist.

"De Gaulle" ei ole filmina miski meistriteos, aga see polegi selle filmi puhul esmase tähtsusega. See on üks Prantsusmaa kõigi aegade kallimaid filme (74 miljonit eurot), mis visandab meile silme ette tolleaegse läänepoolsete liitlasriikide ja Aafrika sõjateatri. Ekraanil astuvad üles toonaste sündmuste olulised tegelased. Lisaks Churchillile ja Rooseveltile ka näiteks Bernard Montgomery, Harold MacMillan, Dwight Eisenhower, Vichy valitsuse juht Maréchal Pétain, laevastiku juht admiral Darlan ja paljud-paljud teised, näiteks ka Klaus Barbie. Kõige tabavamalt suudab aga minu arvates oma prototüüpi kehastada kõrbekindral Leclerci mängiv Niels Schneider, kes justkui võtab Leclercina omaks de Gaulle'i iseloomustava oleku –napisõnaline, karm, vankumatu –, aga teeb seda veelgi puhtamalt ja täpsemalt. Leclerc on siin filmis tõeliselt hüpnotiseeriv kuju.

De Gaulle ja d'Arc

Siit olekski sobiv tulla selle juurde, milline on siin de Gaulle. Teda tunti kasinuse ja vooruse võrdkujuna, kelle grandioosset stiili peeti tihti primadonnalikuks, aga kes oma n-ö Gallia kuke olekuga pani ka teisi uskuma, et tegutseb justkui mingi ebamäärase kõrgema võimu teostajana. Henry Kissinger ütleb de Gaulle'i kohta oma raamatus "Riigijuhid": "Ameeriklaste mälupildis on de Gaulle sageli – kui teda tänapäeval üldse mäletatakse – karikatuur: hiilgusillusioonide küüsis ja ennasttäis Prantsuse riigijuht, kes on tegelike ja kujuteldavate solvangute pärast pidevalt pahur."⁹

Selles lauses peegeldub Ameerika diplomaatide frustratsioon selle üle, et de Gaulle käitub ettearvamatult ning teda pole võimalik kontrollida. Just nagu polekski ta tema ise, vaid näitleja mingil etteantud laval. Millest siis need hiilgusillusioonid? De Gaulle võrdleb end filmis paaril korral Jeanne d'Arciga ning kuulu järgi nägigi enda rollis midagi sarnast Orléansi neitsi omaga. Jeanne d'Arc haaras mõõga jumalikul juhatusel ning ka de Gaulle uskus end vahendavat kõrgemat sõnumit ideest, mis on suurem kui keegi meist ja ka suurem kui ta ise. De Gaulle võttis Vaba Prantsusmaa sümboliks kahe põikpuuga Lotringi (filmis prantsuspäraselt Lorraine'i) risti. Sama risti kandis oma lipul ka Jeanne d'Arc ning sellest ajast peale on ristist saanud rahvusliku iseseisvuse sümbol.

Mõlemad haarasid relvad võõrvõimu pealetungi vastu ja tegid muidu ratsionaalsetele taktikalistele ja strateegilistele reeglitele alluvas sõjaseisukorras ebaratsionaalseid otsuseid, mis osutusid pikemas plaanis ootamatult õigeteks. Ühe juhtumina on filmis kujutatud Põhja-Ameerikas Newfoundlandi lähedal asuva Saint-Pierre'i ja Miqueloni saarestiku hõivamine kõigile ootamatu sammuna, mis vihastas loomulikult välja ameeriklased (sõjaolukorras tuleb keegi vallutama saari, mis on selgelt nende mõjusfääris!) ning võis tunduda toona ennasthävitava võttena tähelepanu nimel, aga mis osutus Prantsusmaa poliitilise tagasituleku alguseks ning de Gaulle'i kuvand kui kompromissitult oma asja ajavast mehest kinnistus veelgi.

Selle teatud jeannedarciliku üleva, kõrgemast vaimust juhitud ning selle maailma tõekspidamiste vaatest tihti jabura ja irratsionaalse oleku on lavastaja de Gaulle'i puhul üsna rasvaselt alla jooninud, kuni selleni, et de Gaulle justkui kuuluks oma erakordse 110% aatelisusega mingisse väljamõeldud ideaalmaailma. Kahjuks ei piirduta siin vaid rollijoonisega ning tuntakse vajadust seda omakorda võimendada muusikakasutusega, mis muudab kütkestava hulluse hoopis propagandistlikuks liialduseks.

Sellest tõukub ka teatud erinevus sündmuste ja mõne tegelase kujutamisel "De Gaulle'is". Kui sündmuste puhul jäädakse üldiselt faktipõhiseks ega kardeta ka keskmisest spetsiifilisemat detailsust (eriti teises osas, de Gaulle'i võimuvangerdusi näidates), siis võtmetegelaste ja nende kangelaslikkuse puhul kasutatakse julgelt kõikvõimalikke ülev- ja ülemtoone, kaasa arvatud Paul Éluardi kuulsa poeemi "Vabadus" hingestatud deklameerimist.

Ma pole ka päriselt rahul sellega, kuidas Simon Abkarian legendaarset nimitegelast mängib. De Gaulle'i ongi kujutatud ehk mütoloogilisemana, kui oleks sellise filmi puhul oodanud, aga selle plakatlikkusega kaasneva efekti tõttu ei näe me siiski piisavalt tema sisse. De Gaulle ise ongi see Lotringi ristiga lipp, vabadusliikumise sümbol, kelle taga inimest näha on juba keerulisem. Ajaloosündmuste vahendamiseks kino­linale sellest piisab, aga de Gaulle'i kombel põlvkondade inspireerimiseks siiski mitte. Vähemalt teenib see film loodetavasti esmast eesmärki ning lubab meil Kissingeri toodud kirjeldusest vähemalt kiilu – "kui teda tänapäeval veel üldse mäletatakse" – välja võtta.

Miks nüüd ja praegu?

Miks aga just praegu sellist filmi teha? Tõsi, et eelmine film de Gaulle'ist nimega "De Gaulle"¹⁰ sündis alles hiljuti, 2020. aastal, aga praegu tundub ajastus uueks filmiks olema igati sobiv. Järgmisel kevadel on lähenemas Prantsusmaa presidendivalimised, kus kaks kaalukat kandidaati, parempopulistlik Marine Le Pen ja vasakpopulistlik Jean-Luc Mélen­chon on üksteise putinistlikud kõverpeegeldused ning kõlbaks selgapidi kokku seotuna mööda Seine'i allavoolu lasta. Prantsusmaal pole juba ammu olnud tugevat juhti, eelmisi selle sajandi Prantsuse presidente mäletatakse peamiselt altkäemaksu- ja seksiskandaalide järgi ning praegune ei vea ka päriselt seda vaba maailma juhi rolli välja. Järjest teravamaks ja pingelisemaks ning polariseerunumaks ja radikaliseerunumaks muutuvas Prantsuse ühiskonnas oleks uuesti vaja kedagi, kes juhiks ja inspireeriks. Ilmselt tuleks kasuks ka keegi, kes suudaks mõlema äärmuse radikaale lepitada ning tagasi tuua see de Gaulle'ile omane gaullism ehk tasakaalustatud segu autoritaarsest ja demokraatlikust valitsusstiilist.

Ilmselt on "De Gaulle'is" mõne arvates liigselt natsionalismi, aga olgu see meile meeldetuletuseks, et iga natsionalism pole natsism ja iga rahvuslus pole marurahvuslus. De Gaulle ei proovinud rahuldada ühegi eraldiseisva fraktsiooni ideed Prantsusmaast, vaid teenis suuremat ideed, müües konservatiividele nende lemmiknarratiivi vajadusest taastada suurriigi läinud aegade hiilgus, aga valides praeguse Prantsuse vabariikliku valitsussüsteemi ehk Prantsuse viienda vabariigi loomisel 1958. aastal hoopis uuenduslikuma tulevikuvisiooni.

"De Gaulle" kõlab kui appikarje: tulgu keegi ja päästku Prantsusmaa nõrkade juhtide ja heitlike poliittormide käest! Võtku keegi taas kätte Lotringi ristiga lipp. Filmil on palju ühist superkangelasfilmidega: kummaline peategelane, ebatõenäoline kangelane, kes ei sobitu süsteemi, kuid kellest saab just tema isikupära tõttu sündmuste katalüsaator. Kui kõnealused kaks filmi on justkui superkangelase saamislugu – origin story –, paneb filmi lõpp-punkt mõtlema, et de Gaulle'i edasisest elust ja poliitkarjäärist saaks vabalt veel vähemalt kaks filmi teha. Kas see ongi autorite suurem, degaulle'ilik plaan?

***