Muuseumitöötajana peaksin justkui "oskama" näitusi vaadata. Ometi olen viimasel ajal järjest sagedamini avastanud, et vahel tasub oma silmadest korraks loobuda ja "laenata" kellegi teise omad.

Muuseumis võib muidugi liikuda täiesti omas tempos. Lugeda seda, mis kõnetab, jääda ühe eseme ette kümneks minutiks või kauemaks ning teisest saalist peaaegu peatumata läbi kõndida. Mulle meeldib see vabadus. Ja ma ei arva, et muuseumis peaks tingimata käima pikalt ja põhjalikult või alati giidiga. Mõnikord piisab kasvõi veerand tunnist. Mõnikord ühest ruumist, ühest esemest või ühest loost. Aga vahel tasub lasta kellelgi teisel näidata, mida tema näeb.

Muuseumi põhikese on näitus. Seda võib vaadata üksi või kuraatori, kunstniku, muuseumipedagoogi või mõne teise muuseumitöötaja silmade kaudu. Igaüks neist märkab midagi erinevat. Ja just selles ongi võlu – näitus ise ei muutu, aga sinu pilk sellele võib muutuda küll.

Viimase aja neli väga erinevat muuseumikülastuse kogemust on seda mulle eriti selgelt näidanud.

Eesti Tervisemuuseumi vananemisnäitust "Hüvasti, noorus!" olin oma töökohas loomulikult varem näinud, näinud näituse tegemise protsessi ja ka sisu loomet, aga alles kuraator Ülle Kase ringkäigul hakkasin tajuma, kui palju otsuseid jääb valmis näituse taha peitu. Miks räägivad just need inimesed? Miks on valitud just selline eksponaat? Mida loodeti ühe või teise lahendusega külastajale teada anda? Kuraatorituur laseb korraks näituse tagauksest sisse. Sa ei näe enam ainult tulemust, vaid ka valikuid ja kahtlusi selle taga.

Hoopis teistsuguse pilgu sain Holdre lossis Eesti Rahvuslikus Klaverimuuseumis. Ainult klavereid vaadates poleks ma ilmselt kuigi kauaks sinna pidama jäänud. Kuuldes lugusid ja igapäevaelu maja perenaise Anne käest klaverite jõudmisest muuseumisse, lossi taastamisest ja üldise sellest, mida tähendab ajalooliste klaverite hoidmine, tekkis esimese mõttena, et tahaks ühe nädala seal nö sulasena veeta. Kindlasti soovin seda muuseumi uuesti külastada.

Kumu Kristi Kongi näitusel "Kromaatiline triiv" tegin enda jaoks nö teadlikku katse. Vaatasin näituse kõigepealt ise läbi ja läksin seejärel 15-minutilisele lühituurile muuseumitöötajaga. Esimesel ringil nägin lihtsalt värve, ruumi, mõnda teksti ja treppe. Tuuril kuulsin lugusid värvist kui mälestusest ja emotsioonist ning sain teada, et näituseruumis olevaid treppe võib külastaja isegi liigutada ning et rahunemistoa värvi valiku üle käis tegelikult väga pikk arutelu. Viieteist minuti tuur muuseumitöötajaga ei seletanud näitust lihtsalt "ära". Ja ei pidanudki.

See andis mulle paar uut vaatenurka, millega tagasi näitusele minna. Midagi jäi rohkem silma, midagi hakkas rohkem huvitama ja midagi jäi endiselt minust kaugeks.

Võrumaa muuseumis Urmas Lüüsi näitusel oli eksponeeritud Karl Pärsimäe maali tagakülg - nagu miks selline asi? Aga ilma muuseumi juhataja tuurita oleks see olnud lihtsalt Karl Pärisimäe maal. Pean tunnistama, et ilma vahendajata poleks ma seda näitust osanud "lugeda". Üks viimaste aegade huvitavamaid näitusekogemusi – suuresti just tänu vahendamisele.

Kellegi teise selgitused ei pea ütlema, mida ma pean nägema või arvama. Ta võib juhtida tähelepanu detailile, millest oleksin muidu mööda kõndinud, rääkida loo, mis seinale ei mahtunud. Ja selleks pole tingimata vaja tunniajast tuuri. Mõnikord piisab ka näiteks 15-minutist.

Pealegi ei ole olemas üht õiget viisi näitust vaadata. Kuraator märkab ja jagab sageli oma näituse tegemise kogemust ja valikuid, konservaator võib jagada esemete tehnilist ja ajaloolist tausta, muuseumi juhataja midagi hoopis kolmandat. Aga lõpuks valid ikkagi ise, kas ja mille sa muuseumikülastusest kaasa võtad.