Liventaal õppis BFM-is, kuid vahepeal tegi kõrvalepõike filmi juurest kunstimaailma. Nimelt lõpetas ta EKA-s ka kaasaegse kunsti õpingud. "Ma natukene vahepeal tegin skulptuure, kuid ma arvan, et ma filmi juurest ära ei pööranud. Mulle lihtsalt meeldib teha erinevaid asju. Vahepeal õppisin ka poolteist aastat Pariisis kunsti, aga samal ajal filmitegu käis kogu aeg tööna edasi. "Täiuslikega" hakkasingi pihta kohe pärast BFM-i lõpetamist," rääkis Liventaal.

Mustvalges dokumentaalfilmis uurib Liventaal balletimaailma isikliku vaatepunkti kaudu, tõstes glamuuri kõrval fookusesse just artistide mured ja rõõmud, soovid ja unistused.

"See algas juhuslikult. Läksin täiskasvanute algajate balletitundi. Lihtsalt seetõttu, et otsisin mingit huvitavat treeningut. Mingit filmimõtet selle taga ei olnud. Aga siis see õpetaja käivitas sellise dokumentalisti impulsi. Alguses oli plaan teha lihtsalt portreelugu temast, aga siis see kasvas orgaaniliselt. Tulid ka kaks teist tegelast minu ellu, balletiga seotult. Film hakkas ise kuidagi kuju võtma," selgitas Liventaal.

Režissööril endal siiski balleti poole tõmmet ei ole. "Mulle klassikaline ballett väga palju huvi ei paku. Lapsepõlves ei olnud mul kunagi unistust saada baleriiniks või erilisi romantilisi ideid balleti osas. Enne filmi tegemist ei käinud eriti ka balletti vaatamas. Aga mulle meeldib väga kaasaegne ballett või kaasaegne tants," tõdes ta.

"Kuna need inimesed tulid mu ellu elulises plaanis, siis ma avastasin, et need probleemid, mis neil on, olen ma ise kõik läbi elanud ilma, et ma üldse balletiga seotud oleksin. Inimesed saavad kokku, neil tekib side nende haavade läbi, mis neil on. Alateadlikult või teadlikult. Ma loodan, et ka filmis ka kajastub see, et mul ei ole kirge balleti osas," naeris Liventaal. "Ma lihtsalt vaatan seda kui nähtust."

Dokumentalistina ei pea Liventaal inimeste usaldust võitma. "Inimesed kuidagi kohe usaldavad või ei usalda mind. Mingit retsepti mul ei ole," tõdes ta.

Filmi mustvalge ja poeetiline vorm oli Liventaalil paigas enam-vähem algusest peale. "Ka montaažistruktuur ja visuaalne pool oli alguses hästi intuitiivne. Teadsin kohe algusest peale, et see film on mustvalge. Mingisugust kalkulatsiooni ei olnud, vaid see lihtsalt peab olema nii. Looduskaadrid õnnestus teha sellistena, nagu ma tahtsin teha. Need olid viimased asjad, mis me filmisime. See pidi olema hästi täpne, sest need kaadrid olid filmid 35-millimeetrisele lindile, mis on kallis. Kuidas või miks see nii on, on teine küsimus. Lihtsalt peab olema."

"Film on omaette organism. Ta ise teab, mis ta tahab," lisas ta.

Liventaal ise praegu Eestis ei ela. "Olen Portugalis, Lissabonis. Üritan siin järgmist filmi teha. Ma seda väga palju ei tahaks praegu avada, aga see on vaimse tervisega seotud. Ütleme nii," märkis Liventaal.

Kinodesse jõuab Liventaali esimene täispikk projekt tuleva aasta esimeses pooles.