26. märtsil 1933. aastal Milanos sündinud Brass tegutses filmitööstuses enam kui 50 aastat. Tema surmast teatas abikaasa Caterina Varzi, kes ütles uudisteagentuurile Adnkronos, et lähedaste jaoks on tegemist sügava kurbuse ja kaotuse hetkega.

Eelkõige erootiliste filmidega tuntust kogunud Brass oli üks Itaalia vastuolulisemaid ja omanäolisemaid filmiloojaid, kelle looming käsitles sageli seksuaalsust, võimu ja ühiskondlikke tabusid.

Brassi tee kinomaailma ei alanud erootikafilmidega. Pärast õigusteaduse õpinguid suundus ta Pariisi, kus asus tööle filmimontaaži alal. Itaaliasse naastes tegi ta koostööd režissöör Roberto Rosselliniga, töötades filmi "India Seen by Rossellini" monteerijana ning filmi "General Della Rovere" režissööri assistendina.

Režissööridebüüdi tegi Brass 1963. aastal filmiga "At the End of the World", mis käsitles noorte rahulolematust ja võõrandumist. Tsensuuriprobleemide tõttu muutis ta filmi pealkirja ning jätkas katsetusi filmikeelega teostes "With Heart in Mouth", "The Scream" ja "Black on White".

Erootikast sai Brassi loomingu keskne teema 1970. aastatel. 1975. aastal valmis film "Salon Kitty", mis käsitles seksi, võimu ja raha seoseid. Neli aastat hiljem linastus "Caligula", mille tootmist saatsid konfliktid ja kohtuvaidlused. Film sattus ka tsensuuri huviorbiiti ning konfiskeeriti roppusesüüdistuse tõttu.

1980. aastatel valmisid mitmed Brassi tuntumad filmid. Üks neist oli 1983. aastal linastunud "The Key", mille peaosas mängis Stefania Sandrelli. Filmile järgnesid "Miranda", peaosas Serena Grandiga, ning "Capriccio", milles mängis Francesca Dellera.

Seejärel valmisid filmid nagu "Paprika", "All Ladies Do It" ja Alberto Moravia romaanil põhinev "The Voyeur". Brassi hilisemate tööde hulka kuuluvad ka Tinto Brass' Mailbox", "Frivolous Lola", "Black Angel", "Do It!" ja "Monamour".

Brassi karjääri viimaste aastate üks märkimisväärsemaid sündmusi oli filmi "With Heart in Mouth" restaureeritud versiooni linastumine Veneetsia filmifestivalil. Eelmise aasta septembris linastunud 4K-versiooni esitlusele režissöör terviseprobleemide ja palaviku tõttu ise ei jõudnud.

Tema abikaasa luges üritusel ette Brassi sõnumi, milles režissöör tänas Veneetsia biennaali, Itaalia riiklikku filmiarhiivi ja kõiki filmi taastamisega seotud inimesi. Brass pälvis samas ka Itaalia filmiajakirjanike rahvusliku liidu Pietro Bianchi auhinna.

"Mina, kes olen ametlikest tunnustustest alati vähe hoolinud, hoian sellest auhinnast kõvasti kinni. Teist sellist võimalust enam ei tule," kirjutas ta toona.