Langenud lehed

Kuolleet lehdet

Aki Kaurismäki

Soome-Saksamaa

Filmstop

Üks mu kõigi aegade lemmikuid režissööre on tagasi ja teinud tipptasemel filmi, mida võib võrrelda ta parimatega. Ja vanimatega, sest "Langenud lehed" peaks olema mõeldud mõttelise järjena ta 1980. aastate "Töölisklassi triloogiale", mis näitas lihtsa soome töörahva esindajate elu ja tundeid mikroskoobi all. Ise on ta öelnud näiteks "Tuletikuvabriku tüdruku" kohta, et püüdis sealse krimisüžee jaoks leida kõige väiksema võimaliku skaala – tuletikuvabriku.

Uus film järgib seda eetost – lihttöölised, kinnise olemise, aga väärika siseilmaga nagu Kaurismäe tegelased ikka, juurdlemas, mida teha selle elu mõtte, õnne ja armastusega, mida saatus on neile justkui pakkumas, aga millega nad midagi ei pruugi osata peale hakata. Nad põiklevad pärituule eest justkui kõrvale, aga saatust ei olegi nii lihtne üle kavaldada. Kaurismäki on oma viimastes filmides väga stiilselt ja parasjagu hakanud sisse tooma päevapoliitilisi teemasid. Kaks ta eelmist filmi – nii "Le Havre" kui ka "Teisel pool lootust" – on Euroopa pagulasteemast, "Langenud lehed" toob sisse kriitika nii Ukraina sõja kui ka Soome kapitalistliku süsteemi aadressil.

Seda filmi on kritiseeritud, kuna pole Kaurismäki mõistes midagi uut. Tõsi ta ju mingis mõttes on. Aga ta on oma tiimiga selle stiili täiesti paika lihvinud – huumor vs. draama, kunstlikkus vs. loomulikkus, kunstnikutöö, operaatoritöö, lakooniline näitlemisstiil, kirjanduslikult stiilne kõnepruuk. Lihtsas stiilis lihtne film lihtsale inimesele. Lihtsalt geniaalne.

5 / 5

Elu maitsed

La passion de Dodin Bouffant

Tran Anh Hung

Prantsusmaa-Belgia

ACME

"Elu maitsed" on üks petlikult lihtne teos, millel justkui polegi midagi öelda. See tundub kannibaliseerivat kõiki prantsuse klišeesid: kulinaaria ja tihti nende filmidele omane väikekodanlik äraolemine, maitsestatud tundevürtsidega, tagatipuks on tegevus viidud läinud ajastusse, et ekspluateerida ka kostüümidraamade kunstnikutöö ja riidemoodide trikiarsenali.

Siin filmis ei toimu justkui mitte midagi – mees ja naine kokkavad terve filmi, räägivad toidust ja selle tegemisest –, aga tekib ikkagi väga eriline fluidum. Jah, siin ei toimugi midagi, aga see polegi eesmärk. "Elu maitsed" on selgelt mõjutatud nn transtsendentaalse filmi traditsioonidest, kus vaatajale just nimelt keelatakse lihtsat rahuldust pidevalt muutuvast ja liikuvast sündmustikust, vaid taandatakse see hoopis miinimumini. Ja kus keelatakse vaatajale ka empaatia, ehk võimalus oma tegelastele emotsionaalselt kaasa tunda. Ei manipuleerita vaatajate tunnetega, vaid selle asemel käsitletakse siin väga suuri ja traagilisi teemasid tundeid täiesti maha surudes, vaid mainimisi ja möödaminnes. Filmi sisse minnes see loomulikult süvendab nende tunnete mõju.

Suurem osa filmist on üles võetud üldplaanis, lähiplaane meile ei lubata, filmi lõpustseen, aeglane pan shot tühjaks jäänud toast, on küll üsna ilmselt viide transtsendentaalse filmi meistrile Yazujiro Ozule. Lavastaja Trần Anh Hùng, vietnami päritolu prantslane, on ise tunnistanud teiste lavastajate seas ka Ozu mõju oma loomingule.

Ma jätsin selle Cannes'is vaatamata, kuna kirjeldus tundus täiesti arusaamatu. Eks Cannes'is on omajagu sellist prantsuse vuugitäidet ja Juliette Binoche ei ärata ka oma valikutega enam päris kindlat usaldust viimasel ajal. Filmi hiljem vaadates oli aga suurim rõõm tunnistada oma eksimust. Paistab, et Cannes'i žüriil oli ikkagi õigus. Parima lavastaja preemia tänavu.

4,5 / 5

Näljamängud. Laululindude ja madude ballaad

The Hunger Games: The Ballad of Songbirds and Snakes

Francis Lawrence

USA

ACME

Alustuseks on üllatav see, et"Battle Royale'i" rip-off'ist "Näljamängudest" sai selline kultuuriline fenomen – ilmselt tänu Jennifer Lawrence'ile, kellel õnnestus young adult sarja raames pakkuda noortele tüdrukutele välja parem kangelanna kui näiteks Shailene Woodleyl, kes sattus oma õnnetuseks mängima filmisarja, mis meenutas nime poolest pigem kodukeemia riiiulit – "Divergent", "Insurgent", "Allegiant".

Üllatavam veelgi on aga see, et "Näljamängude" algsest triloogiast (lausa neljast filmist, kuna viimane osa lahutati kaheks täispikaks filmiks) on ka ilma Jennifer Lawrence'ita peajagu üle värske eellugu, mis viib sündmustiku 60 aastat tagasi, et näidata diktaator Snow nooruspõlve ja tema kasvamist isevalitsejaks.

Üllatus, sest alusteoste autor on sama (Suzanne Collins) ja lavastaja samuti (Francis Lawrence), aga see on esimene sarja osa, kus üüratu 2,5 tunnine pikkus on isegi põhjendatud, sest viimane tund muudab filmi kurssi üsna järsult ja avab hoopis uued liinid. Ehk et ülesehituselt huvitavalt lahendatud. "Ballaad" ei ole ka enam tegelikult young adult, vaid rohkem lihtsalt ulmedraama ilma YA žanri tavaliste piiranguteta.

Sarnased lapsikusprobleemid kummitavad kogu sarja ja on ilmselt juba algsetes romaanides probleemiks, aga filmides oleks saanud läbivalt paremini lahendada maailmaloomet. Sild näljamängude ja ümbritseva meediatsirkuse vahel jääb läbivalt nõrgaks, sponsorite ja boonuste teemat käsitletakse vaid möödaminnes –nagu ka paljusid teisi mängureegleid –, psühholoogilise pinge ehitamise asemel taandutakse pigem tühja tegevusplaanis sekeldamise juurde, mille õõnsust üritatakse spektaakli ja eriefektidega kinni mätsida.

Siin filmis on probleemne ja väga nõrk see, et kuigi vaatajale peaks meile selgitama, kuidas ja mis asjaoludel sai Snow'st diktaator, tundub ta siinsetest ammutatud kogemustest õppivat konkreetselt mitte midagi. Mis teda ajendab asuma võimuvõitlusse, kui kõik muu peaks sisendama empaatiat? Miks tahab ta taasluua maailma, mida tundub ise kritiseerivat? Aga äkki on see hoopis filmi pluss, mitte miinus. Äkki ongi tõeline kurjus selline, millele me lahendust ei suuda välja pakkuda?

3 / 5

Härra Blake teie teenistuses!

Complètement cramé!

Gilles Legardinier

Prantsusmaa

Bestfilm

Üks veidra sulestikuga lind see. Prantsuse film, mille peaosas on inglane John Malkovich, murdmas end silphaaval läbi prantsuse keele padrikust nagu taskunoaga vihmametsas. Iseenesest sümpaatne, ja selle groteskse efekti rõhutamiseks (elik ette pareerimiseks) on humoorikasse kõrvalossa võetud mängima austraallane, kelle prantsuse keele hääldus on midagi juba täiesti maavälist, aga võõristusefekt selle koduse irooniavõtte peale siiski ära ei kao.

Film on süütu katse taastada mingit vana-Euroopa hiilgust, mil lossipidamine oli tavaline ja taskukohane ning inimesed väärikad ka siis, kui olid uppumas võla- ja probleemisohu. Kohmerdav Malkovich on kohati päris fun ja Fanny Ardant ikka erakordselt hästi säilinud ja kumava auraga. Pole viisakas daamide vanusest otse rääkida, nii et mainin siis siin niiviisi, otse nimedele viitamata, et 69 ja 74.

Mul pole selle filmi vastu midagi ja tänu John Malkovichi keelerallile jääb see vast teiste sarnaste seast ka kauemaks meelde. Kas siis heas või halvas.

2,5 / 5

Nädala üritused

Q-Space Festival

30. november – 3. detsember

Artis, Tallinn

Muuhulgas kvääriteemalisi mängu- ja dokfilme pakkuva festivali programmist leiab ka Ira Sachsi filmi "Passages" ja eelmise aasta briti indie-hiti "Blue Jean". Tutvuge kavaga.

Euroopa filmikuu

Kuni 27. novembrini

Kai, Tallinn

Pisut PÖFF-ide ja muude suuremate lainetuste varju on jäänud Kai kinos toimuv Euroopa filmikuu, kus võimalik pea iga päeva vaadata meie kinodest varem läbi käinud Euroopa filme. Selline värskendav lünkade täitmise programm. Sel nädalal näiteks kasvõi Ulrich Seidli "Rimini" ja "Sparta" ning Dominik Molli "Mõistatuslik mõrvalugu".

20/20 filmifestival

23. – 25. november

Tartu Kirjanduse Maja, Tartu

Tartus võimalik vaadata väärt tummfilme uue muusikalise kujundusega. Ja ega sellise klassika vastu saa nagu Fritz Langi "Metropol" või "Rauge surm".