Paduratüdruk
The Marsh King's Daughter
Neil Burger
USA
ACME 

Padur (padurannik) on mere või suure järvega külgnev märgala, mis on perioodiliselt veega kaetud, teatab Vikipeedia. Ilma selle selgituseta tekitab pealkiri omajagu küsimusi. Pealtnäha tundub olevat tegemist sama kohaga, kus laulavad langustid, tahaks selle tuules pakkuda vastu ka keelerõõmu eri-crossover'i "Paduratüdruk vs. Pilapasknäär".

Kui aga oleme sellest lingvistilisest märgalast välja sumbanud, leiame eest Ameerika maapiirkondade lahendamata traumad, kui paduratüdruk (Daisy Ridley) üritab seljataha jätta keeruka mineviku isa Padurakuningaga (Ben Mendelsohn), kellele meeldib elada metsikus looduses, väljaspool tsivilisatsiooni ja tüütuid seadusi.

Lisaks "Kus laulavad langustidele" meenub tegelase nime vaadates muidugi ka "True Detective'i" Yellow King, aga sealsest kõhedusest jääb omajagu puudu. Mendelsohni nägu ja plastikat vaadates tekib tunne, et ta on äkki vahepeal tarbinud kas kõvasti alkoholi või botox'it, aga tema puhul võib peaaegu alati kindel olla, et teeb sellise rolli, mida vaatad huviga. Ja ega Daisy "Rey" Ridley ka niisama lihtsalt siit läbi ei libise, vaid tundub ka tundvat mingeid tundeid, kõle märgala peegeldamas sisemist hingetühjust, nagu kombeks.

Selline üsna standardne siiluke äraspidist kolka-americana't, nagu sealmail ikka tehakse. Juba keskkond on nii inspireeriv, et loob head eeldused, samas meenub, et languste ei aidanud pinnale jääda isegi see.

Kuulu järgi olla mõnele eesti suurväljaandele pakutud ka võimalust 500 euro eest intervjueerida lavastajat Neil Burgerit, aga nii kallist Burgerit ei tahtnud keegi.

2,5 / 5

Marvelid
The Marvels
Nia DaCosta
USA
Hea Film

Kellele sobiks see kõrgelt kukkumise metafoor veel paremini, kui Kapten Marvelile, kes tegutseb ju probleemideta lausa kosmoses. Teekond maailma tipust alla on pikk ja piinarikas, kuigi film Marveli standarditele värskendavaks vahelduseks on "Marvelid" vaid 105 minutit pikk. Kui "Kapten Marvel" oli kobe keskmine Marveli film või isegi pisut üle selle (3,5), siis järjefilmiga on suuri probleeme.

Toon on paigast ära ning kolme saatuse poolt juhuslikult aegruumiaugu rebenemise tõttu ja erivõimete läbi kokku köidetud naistegelase omavahelist läbikäimist ei suudeta kuidagi jooksma saada. Asjale ei aita ka kaasa nende olukorra eripära, sest lisaks sellele, et kõigil kolmel on võrdlemisi segased erivõimed – üks suudab muuta valgust mateeriaks, teine... ma pole kindel, aga midagi sarnast –, põhjustab nende iga kasutamine ka selle, et tegelased vahetavad omavahel kohad. Seetõttu on märulistseenid üks paras segadus.

Samuti tekib mul küsimus, et kui varem oli Kapten Marvel lausa ebaõiglaselt võimas oma erioskustega ning praktiliselt võitmatu (viidati ka sellele, et ta on üks tugevamaid superkangelasi), siis nüüd ei suuda ta ka kahe sidekick'i abiga tuupi teha mingile võrdlemisi suvalisele pahalasele, kes näeb välja nagu X-Meni Storm, kellel on antud Thori haamer. Milleks?

Saan aru, et nais-pauer ja etniline mitmekesisus (kuigi seda üle vindi etniline pere asja tehti kasvõi DC "Sinises põrnikas" palju paremini), aga film on lihtsalt segane ja nõrk. Variety on Marveli käesolevatest probleemidest ka põhjalikumalt kirjutanud, eks ole näha, kas neil praeguses sihitus seisus on oskust august välja ronida või mitte.

Ahjaa, tuli ka teade, et "Marvelid" on MCU kõigi aegade peaaegu kõige halvema avanguga film, edestades napilt vaid "Hulki".

1,5 / 5

Paul Keres. Kuningas
Toomas Lepp
Eesti
Delfi Meedia 

Kuidagi on jõudnud kinno uus täispikk dokumentaalfilmilõhnaline toode "Paul Keres. Kuningas", mille kuulumise vajaduse suurele linale ma siinkohal küll vaidlustaks. Materjal on ju huvitav – palju arhiivi, mingid kirjad, rääkivad pead, kes teavad, mida nad räägivad – ning teema sportlaslikult utilitaarne, et miks Keresest ikkagi ei saanud maailmameistrit ja kas nõukogude võimu karvane käsi sudis seal midagi geopoliitiliselt ja diplomaatiliselt sujuvamaks, et mitte Kerese-taolist mässulise väikeriigi esindajat etteotsa lasta. Intrigeeriv mõte, millele on poolt- ja vastuarvamusi.

Häda on aga kahjuks filmi väljanägemise ja tehnilise poole ning kunstiliste valikutega, mis on kohati nii hullud, et tekib kiusatus seda rida nimetada mustaks materjaliks, mitte filmiks. Ülipuine graafika, lõputud motiivide kordused, mingile sensatsioonilisusele rõhuv üdini häiriv helikasutus. Monteeritud oleks nagu pimesi ja hääl maas, vahele monteeritud graafikatükkide all on mingi teine muusika, mis lõikab sisse nagu kreissaag brigadiri sõrme. Kord on tiitrid, siis jälle mitte, uued tiitrid vahelduvad vanade videokaadrite omadega, täielik ja totaalne ühtlustamata eklektika, mis kurnab mõistust, silma ja kõrva korraga.

Filmi lõpus olevates tiitrites on ära toodud arhiivimaterjalide allikad, kust soovitaks ära vaadata küll nii mõnedki dokid, näiteks spordidokkide meistri Hans Roosipuu "Eesti partii" (1993) või Ülo Tambeki "Tuld kuningale" (1969).

1 / 5