Kuus filmi, ei ühtki otsest eredat sähvatust, aga tugev keskmine ja päris mitu pauku nõia luuavarrest, kui nüüd halloween'i puhul nii öelda võib. Või siis see oli hoopis volber. Nevermind. Sooline tasakaal on paigas, pooled meeste, pooled naiste tehtud. Ideoloogiline samuti – on nii vasak- kui parempesu. Kinno minna võib, aga tingimata ei pruugi. Samas, kui minna, siis võib üllatuda. PÖFF kohe tulemas, seal on head vaatamist rohkem kui küllaga.

Põrgulik
Nefarious
Chuck Konzeman, Cary Solomon
USA
Top Film Baltic 

Nonii... nädala üllataja vast tuleb siit. "Põrgulik" on nullpunkti-film neile, kes ootavad kinematograafilist vaatemängu, aga võib olla huvitav neile, kes hindavad nutikat käsikirja ning igasuguseid religioosseid probleeme ja dilemmasid. Terve "Põrgulik" on tegelikult dialoog ühe psühholoogi ja surmamõistetu vahel. Psühholoog proovib aru saada, kas sarimõrvar on süüdiv ja tema võib surma mõista, kriminaal aga omakorda püüab veenda teist selles, et ta on tegelikult deemon nimega Nefariamus ja vaene pahaaimamatu peatohter on sattunud etturiks suuremasse plaani.

"Põrgulik" hoiab kahe mehe mõõduvõtuna edukalt pinget, vahepeal sekkuvad kõrvaltegelased ja lõpuks liigutakse ka ülekuulamisruumist välja. Siin on ameerika konservatiivset kaja, aga mitte määral, et see filmi ära rikuks. Vähemalt mind see ei sega, kui vahepeal arutatakse mingit abordivastasuse teemat, sest see on mitte niivõrd filmi katse mõjutada mind, vaid ühe tegelase katse mõjutada teist. Usuteemad on mind ka alati keskmisest enam köitnud, nii et seda võiks selle hinde puhul arvestada. Kodutöö on neil igatahes tehtud ja huvitavalt teema ette võetud.

3,5 / 5

Viis ööd Freddy baaris
Five Nights at Freddy's
Emma Tammi
USA
Hea Film

2014. aastal alguse saanud videomängufrantsiisi "Five Nights at Freddy's" tegi populaarseks n-ö läbimänguvideote massiline üles laadimine ja vaatamine Youtube'is ja sarnastes keskkondades. Ehk et siit edasi tundub ekraniseering loomulik järgmine samm, kuna mängu tarbiti juba algselt palju n-ö mitte interaktiivsel moel, tegelaste tegevust neutraalselt ja sekkumata jälgides. Ja kes muu sobiks tegema üht õudusmängu ekraniseeringut kui Blumhouse, kes on viimase kümnendi jooksul õudusžanri pealtnäha kitsukesi piire mitmes suunas laiendanud.

Seda teeb ka "Viis ööd Freddy baaris", kus seotakse kokku 80ndate neoon-nostalgia, tugev komöödiaelement, sortsuke splatter'it, astraalprojektsiooni ja meeldejäävad hiiglaslikud animatroonilised mõrvarrobotid. Käsikirjas on kohmakust ja veidi jõuga kokkusurutud liine, aga film on piisavalt meeldejääv ja omanäoline, et oma eksistentsi õigustada. Lisaks on sellest kujunenud eesti (ja võib-olla ka muu kandi) kinodes tõeline fenomen, mille seansid on järjekindlalt välja müüdud.

Lavastaja Emma Tammi on pooleldi soome päritolu ameerika režissöör, kelle senine filmograafia räägib selgelt žanrifilmiarmastusest. Olgu siis selle üheks kinnituseks ka see, et ühe näona võib "Viis ööd Freddy Baaris" ära tunda näitleja Matthew Lillardi ehk algse kultusliku "Screami" filmi ühe maniakaalse noakangelase Stu Macheri. Ja minge pange nüüd peale The Romanticsi 1984. aasta lugu "Talking in Your Sleep", mis on selle filmi teemalooks.

3 / 5

Kassisõber
Cat Person
Susanna Fogel
USA
ACME

Sundance'il esilinastunud trilleri "Kassisõber" eesmärgiks on žanrifilmi vormis küsida küsimus, kuidas kaasaegse internetikesksuse ja üleüldise paranoia õhkkonnas toimib kohtingumaastik Ameerikas. Võttemeeskond (ha!) koosneb peaaegu täielikult naistest ja eks neil ole see ohutunnetus parem kui meesterahvastel. Ameerika probleemid on ehk võimendatud, aga kindlasti on ka Eestis osalt deitimise faktoriks pidev ohuhinnang, et kas mees on lihtsalt veidrik või ohtlik maniakk. Seda on siin päris hästi edasi antud, milline peab olema naistel juba peaaegu et alateadlik ohu ja ohutuse kalkulatsioon. Meestele kohati vägagi silmiavav.

"Kassisõber" seab vastamisi juhuslikud arusaamatused, isikliku sobivuse probleemid ja palju kahtlust süvendavaid vihjeid nagu ühele trillerile omane. Värskendavalt jäädakse mehe ja naise tegevuse hindamisel siiski üsna neutraalseks ja viidatakse huvitavalt ka sellele, kuidas naised on ise ühiskondlikult neile pandud eelarvamused omaks võtnud ja taastoodavad neid, tihti lihtsalt mugavuse nimel.

Kokkuvõttes pisut liiga orkestreeritud ja valjult signaliseeritud, aga üsna intelligentne filmike. Hea, et selline kinno jõudis.

3 / 5

Lihtne tööamps
Freelance
Pierre Morel
USA
Adastra Cinema

Märulikomöödia "Lihtne tööamps" (on ikka tõlge) viib action-tegevuse ühte Lõuna-Ameerika väljamõeldud banaanivabariiki Paldooniasse, mille lustlikku diktaatorit läheb koos turvamees John Cenaga intervjueerima ajakirjanik Alison Brie. Siin tehakse sarnast asja küll märksa paremini kui paari aasta taguses filmis "Viimane asi, mida ta soovis" Anne Hathaway ja Ben Affeckiga, mis oli ikka piinlikult halb.

"Lihtsa tööampsu" toob hoolimata moraalselt küsitavast konstruktsioonist (mida see toredas valguses näidatav diktaator tegelikult teeb?) sümpaatseks näitlejavalik, sest kõik kolm peategelast panevad endale kaasa elama. John Cena on oma rohke heategevuse ja muuga üks sümpaatsemaid jõumehi (ikkagi "Barbie" merineitsi, how macho is that), Alison Brie on olnud lahe alates sellest ajast, kui tal õnnestus mägida kogu "Mad Meni" sarja vaata et ainukest normaalset ja sümpaatset tegelast, ja diktaator Juan Pablo Raba on tundmatu, aga lendab oma rollile väga entusiastlikult peale.

Kuskil taamal slummib ka Christian Slater, kes on just sellises rollis, et kindlasti tegelikult närukael, aga mine tea.

2,5 / 5

Neli väikest täiskasvanut
Neljä pientä aikuista
Selma Vilhunen
Soome
Estinfilm

Soomlaste uus kammer-suhtedraama algab välja paljulubavalt ning tõotab maha joosta hea tava barjääre ehmatava sisukäsitlusega, tuues sisse aseksuaalsuse, polüamooria, argise kerge narkootikumide tarvitamise, abielurikkumise ja muud moodsad teemad, mis keskmisel soomlasel kahvia kurku ehmatavad.

Soomlaste tipud on lõik lauda käidud, nii tuntud näod nagu Alma Pöysti, Eero Milonoff ja Oona Airola, aga ka uue tulijana Pietu Wikström. Inimesed on rohkem või vähem sümpaatsed, aga alati mõistetavad, ometi mandub see uue territooriumi vallutamine sellesse, et kogu mittenormatiivset käitumist hakatakse mingi väikekodanliku ideaali alla painutama ning eesmärgiks on irdkäitumisele heakskiidu saamine n-ö establishment'ilt. Kuni lõpuks argise luterliku jõuluidüllini välja.

Nunnu filmike, mis võinuks kogu oma pealtnäha julguse juures jõuda ka mingite uute järeldusteni kui tasapaks kõiki hõlmav vahitornilik idüll, kus valitseb täieliku mõistmise foon.

2,5 / 5

Ohtlikel vetel
Dangerous Waters
John Barr
USA
Hea Film

Kummaline on ikka see, kuidas aeg filmis töötab... Ray Liotta suri juba eelmise aasta mais, aga siin on meil nüüd siis uus Liotta film, ja isegi see ei jää viimaseks! Liottat on siin küll vähe ja tema ära ootamine nõuab pisut kannatlikkust, aga filmi staar on noor iisraeli tšikk Odeya Rush, kes satub merel... khm, keerulisse olukorda, ning näitab üles erakordset (ja loomulikult täiesti ebarealistlikku) ellujäämisoskust, et end ühest jamast teise välja vedada.

Sellise suvaseebikale sarnaneva filmi kohta on sel ikka üsna laia haaret, erinevaid atraktiivseid võttekohti, üsna palju tegevust. Ütleks, et kui seda võtta mitte kinofilmi, vaid hea ja odava otse-videosse kraamina, on sellel täiesti oma funktsioon olemas. Kõrgemaid punkte ei annaks, aga need kaks on auga välja teenitud.

2 / 5

Nädala sündmused 

PÖFF
3. – 19. november
Tallinn, Tartu, Narva

Eesti kõige, pikem, suurem ja veel mõne vabalt valitud ülivõrdega tituleeritav filmifestival on jälle kohal ja pakub väärtfilmilikumat sisu väga laias valikus, festivalihittidest kuni tuliuute linateosteni üle maailma.

Siin-seal meedias peaks hakkama soovituste ülevaateid ka tulema, ma soovitaks vaadata, kas soovitaja ise on festivaliga seotud või mitte. Igatahes kaks nädalat kõrgemat taset kui muu leviaasta peale kokku.