Üsna madalad hinded juba paar nädalat. Seekord üks hea ja üks halb üllataja. Ja üks kahjuks ootuspärane kodumaine.

"Saag X"
"Saw X"
Kevin Greutert
USA
ACME

Sae-sarja elujõud on ikka uskumatu, kuna on jõutud on juba kümnenda filmini ja "Saag X" on vaata et üks sarja parimaid, mida mina näinud olen. Peab küll käsi südamel tunnistama, et uue osa eel ei hakanud üheksat eelmist üle vaatama (sorri!), nii et tegelikult täisülevaade puudub. Loomulikult on see kohati täiesti absurdne splatter-schlock, aga suudab oma asja igal moel ära teha.

Ajaliinil leiab "Saag X" aset sarja esimese ja teise osa vahel. Ebasaelikult pikalt tegeldakse filmi alguses taustaloo ja karakterite arendamisega ning filmi vältel maalitakse põhitapja Jigsaw (ning ka tema abiline Amanda) pigem meile hoopis positiivsetes värvides tegelasteks, kelle motiive on lihtne mõista ja neisse lausa empaatiliselt suhtuda. Vanameister Tobin Bell, kes on kõigis (välja arvatud eelmises) "Sae" osades Jigsaw'd mänginud, suudab filmi ja oma osa tänaseks kanda probleemideta. Isegi siis, kui teised ümberringi üle mängivad, ei lähe asi päris kraavi. Ja kui asjast rääkida, siis on tema kavandatud surmad siin nii grotesksed ja üle vindi, et kuuluvad juba pigem kuskile horror-opereti valdkonda. Veri peab voolama, ja nagu ikka on siin märksõnaks enesevigastamine, ehk et ohver pannakse valima kaine mõistuse ja enesealalhoiuinstinkti vahel, et näha, kumb peale jääb.

Ma vaatasin seda verist lustimist läbi mingi 1980ndate alguse video nasties filtri ja kujutasin seda ette toonase keelatud koduse meelelahutusena, kus lastakse lihtsalt kõik madalad instinktid rivitult, loo moraalse külje üle liialt aru pidamata. Lihtsalt efektitsemine (siin kontekstis siis lihtsalt tapmine) pole tavaliselt filmi eduks piisav. "Saag X's" suudetakse lisaks aadrilaskmisele teha tegelased huvitavaks ning sisupööretega filmi kogu aeg käigus hoida. Õudusfilm, mis teab oma kohta ja suudab õigustada oma eksistentsi.

Kogu sarja peale kokku tahaks aga anda eripreemia Jigsaw varustusülemale, kes suudab olematu aja jooksul toimetada ülispetsiifilise tapavarustuse kuskile Mehhiko karutagusele kohale. Põhjenduseks, kuidas ta suudab nii keerukaid tapmismooduseid leiutada, on taustaloos ilmselt mõeldud tema amet – arhitekt. Kas te tunnete mõnd arhitekti? Olete te kindlad, et te teda päriselt ka tunnete?

2,5/5

"Looja"
"The Creator"
Gareth Edwards
USA
Hea Film

Kui "Saag" oli ootamatult terav, siis "Looja" jällegi üsna nüri. Hirm oli juba enne, sest treileri ja eelinfo puhul tundus nagu komposiit kõigest juba tehtust, aga soov oli siiski uskuda esmast kriitilist tagasisidet, et tegemist on mingi uue ulmemeistriteosega. Sellest on asi siiski kaugel: "Looja" võtab vaatluse alla tehisintellekti lähitulevikus ja selle suhte inimesega, aga pakendatud on kogu temaatika minu arvates nii alakirjutatud käsikirja, et ühest labasusest teise sumbates kaotan ma täielikult järje juba poole peal, kuigi olen saali sisenenud värskena, äksi täis ja valmis uskuma nagu Fox Mulder.

Suured plahvatused vahelduvad ühest kohast teise jooksmistega, kunstlikult emotsionaalsed vahepalad aga kulmineeruvad ilmeksimatule järgmiste plahvatustega, mille järel tuleb jällegi joosta uude kohta. Kuhu ja milleks – see osa kipub käest kaduma. Suur sisupööre lapsega signaliseerib end juba pool filmi ette, tegelaste suhtes ei teki mingit sümpaatiat ja kohale jõuab juba ammu sisimas settinud tõdemus, et kuigi Denzel võib olla oma ala tipp, siis ta poeg küll mingi eriline näitekunstnik pole. Kuidas ma ka ei püüa, enam ma sellesse maailma sisse elada ei suuda. Tunded tunduvad võltsid nagu oleks mõni juturobot need valmis kirjutanud.

Olen sellele filmile kuulnud ka märksa positiivsemat vastukaja, nii et ses osas võivad antud punktid olla subjektiivsemad, aga ma nende õigsuses küll kordagi ei kahtle. Enda jaoks. Kogu see robotite ja tehisintelligentsi eksistentsialistlik pool on varem juba näiteks "Westworldis" põhjalikult pulkadeks lahti võetud. Ka too sari jooksis pärast üht hooaega rööbastelt maha ning nende kahe näite (nagu ka muude jubefilmide nagu "Transcendence") põhjal tundub olevat õige tõdeda, et inimese kujutlusvõime tehisintellekti teemat siiski veel kinolinal haarata ei suuda. Või on ka mõni õnnestunud näide? Äkki peaks "A.I" uuesti üle vaatama.

1,5/5

"Vigased pruudid"
Ergo Kuld
Eesti
Hea Film

Kuidagi kahju on sellest, kuivõrd põhjalikult on läbi kukkunud Apollo optimistlik soovunelm luua uusi teoseid, mis seisaksid võrdsena võrdsete hulgas Sulev Nõmmiku ja Arvo Kruusemendi komöödiaklassikaga. Selle asemel on nende filmide puhul küsimus mitte selles, kas need kestavad üle põlvkondade, vaid selles, kas paari päeva pärast ka veel midagi märkimisväärset meeles on. Komöödiast rääkides sain isiklikult rohkem naerda kohe otsa vaadatud "Saag X" seansi ajal, mis oli lihtsalt vaimukam.

Mis siis ikkagi ei tööta? Kuna hing ei andnud rahu, siis tutvusin taas ka eelnevate variantidega. Originaalraamat on tasuta alla laetav siin, Konstantin Märska 1929. aasta ekraniseeringust on säilinud vaid neli minutit, mis on vaadatavad siin, Toomas Kirsi (!) lavastatud 1989. aasta telelavastus aga Jupiteris olemas täies mahus.

Paistab, et stsenaariumis on muudatused kohati päris julged. Viis panna vigaseid pruute mängima peigmehed, aga jätta mängu ka naised, on nagu segu Vildest ja telelavastusest, kus esimeses olid ainult naised, aga teises ainult mehed naisi mängimas. Telelavastuse soopööre tundus toona päris värske ja lubas Vaarikul ja Kanguril täiega minna lasta, uues variandis aga tuleb ületada tõsine usutavuse küür sellega, et kas need kaks mulki on tõesti nii totud, et nad ei saa alustuseks aru, et tegu on meestega ning lausa sellesama kodanikuga, kellega just on enne pikalt koos aega veedetud.

Uues filmis kahjuks stseenid seisavad, ja on igavalt lahendatud, pilt on ka justkui klanitud ja mittemidagiütlev. Toorust tuuakse sisse paari asjaga nagu päriselt oksendav Pääru Oja, mis on aga stseenina nii ehe, et tundub nagu teisest filmist pärit olevat; nagu "Mihkli" kasutamata stseen. Midagi on ikkagi valesti, kui tiitrite taustaks näidatud blooper'id tunduvad elusamad kui film ise. Kogu selle jahumise juures mõjusid mulle kõige sümpaatsemana mölder ja tema poeg, kellest esimesel oli teha väga vähe ja teine suutis teha paljut nii, et see ei mõjunud enamasti ülearusena.

Lugu on igihaljas ning ehk on möödunud aeg mõjunud nendele vanematele variantidele kuidagi õilistavalt, et need lausa päris lahedad tunduvad. Uue puhul aga näen tõeliselt vaeva, et seda kuidagi mõttekaks mõelda. Soosin igati kinolevi toetamist, aga no ei näe ainsamatki põhjust, miks peaks "Vigaseid pruute" minema kinno vaatama, sest kinematograafilises plaanis siin küll miski kella ei kõlista.

Selles valguses mõjub lausa ähvardusena kuuldud lugu, et Taska Filmil ja Apollo Filmil on ostetud ja kõrvale pandud veel terve rida Eesti kirjandusklassikat, et seda edaspidi süldiks keeta. Kahju, sest selliste altlati-soorituste kõrvalmõju on see, et mõnda aega nüüd keegi enam Lutsu "Sood" või mõnd teist teost tegemiseks ette ei võta. Pooleldi hirmuga ootan Juhan Liivi "Varju", mis peaks järgmisel aastal välja tulema. Lavastajaks küll Jaak Kilmi, nii et võiks ju ka mingi päris asi nüüd tulla. Eesti rahva kultuuripärand väärib paremat.

1/5

Nädala sündmused 

Moekunstikino
3. – 8. oktoober
Sõprus, Tallinn / Elektriteater, Tartu

Turvalised kangelased moeparnassilt – Versace, Gaultier, Dior, printsess Diana, Vivienne Westwood – maanduvad Eesti ainsamal moefilmidele spetsialiseerunud filmiüritusel.

Martin Scorsese retrospektiiv
Sõprus, Tallinn / Elektriteater, Tartu
9. – 30. oktoober

Ilmselt võib liialdamata öelda, et aegade suurim ühemehe-retrospektiiv Eestis, mille käigus tuleb Tallinnas näitamisele 21 Martin Scorsese täispikka filmi ja Tartu lisab mõneti teistsuguse programmiga veel 4-5 nimetust juurde.