"Minu kuritegu"
Mon crime
François Ozon
Prantsusmaa
A-One Films

François Ozon on üks frustreeriv, aga põnev lavastaja. Ta on teinud 27 aasta jooksul 23 täispikka mängufilmi, mille kvaliteet varieerub geniaalsetest kuni päris halbadeni. Ta on vormi ja tooni meister, kes liigub pingevabalt B-õuduse, melodraama, jantkomöödia ja arthouse-draama vahel, segades neid kokku nagu laps keemiaklassis. Mõni segu plahvatab talle näkku, mõni teine valgustab kogu filmitaevast, aga ta tundub tegutsevat ennekõike oma lõbuks ja seda tegemisrõõmu on ta filmidest tunda.

"Minu kuritegu" toimub 1935. aastal, teemaks mõrvaprotsess Madeleine'i üle, kes on väidetavalt tapnud talle ligi tikkunud agendi. Madeleine'i advokaadiks on ta parim sõber ja korterinaaber Pauline ning kaks naist astuvad vastu meeste maailmas justkui juba ette langetatud süüdimõistvale otsusele. Sealt edasi läheb aga huvitavaks, kuna mõrvast saab kauplemisvahend, millega eduredelil hakata edasi pürgima. Peaosades kaks uut toredat naisnäitlejat Nadia Tereszkiewicz ja Rebecca Marder, neid tasakaalustamas raudvara Isabelle Huppert täies silmapööritamise-jämekomöödia sõiduvees.

"Minu kuritegu" on visuaalselt vormilt meisterlik, ideelt intrigeeriv ja sisult kaasaegne must screwball-komöödia, mis toob nalja võtmes sisse feministliku allteksti naiste väärkasutamisest ja rollist ühiskonnas, aga film jääb kokkuvõttes oma lustimises mõjult siiski pinnapealseks, mis on ka varem Ozoni puhul probleemiks olnud. Samas võiks tema filme üldhariduse mõttes igal juhul vaadata; hea meelelahutus, ilusad inimesed.

3,5/5

"Unistust püüdes"
Tempête
Christian Duguay
Kanada-Prantsusmaa
Estinfilm 

"Unistust püüdes" on pealtnäha üks emotsionaalne šantaaž: perefilm hobusekasvatajatest, kes peavad hakkama võitlema raskete saatuselöökidega, kui tütar ratastooli jääb. Filmi kulgedes on see aga üllatavalt kaasakiskuv – inimesed on päris, hobused samuti.

Hobusefännid lähevad seda hobuste võiduajamisest rääkivat filmi igal juhul vaatama, aga kinokülastus ei oleks raisatud aeg ka teistel, kes n-ö pehmemat perefilmiformaati ei pelga. Film, mida võiks vaadata koos loomaarmastajatest lastega ilma nende intelligentsust solvamata. Eks ta on žanrist tulenevalt omade takistustega, mida ületada on keeruline, aga siiski üks selline film, mis, sporditerminitega jätkates, teeb oma tulemuse ära korraliku varuga.

3/5

"Kutsuge McCall 3. Viimane peatükk"
The Equalizer 3
Antoine Fuqua
USA-Itaalia
ACME 

Kaks esimest "Equalizerit" on süümemõnu, sest olen mitu korda vaadanud mõlemat. Turvaline ja kodune pahade meeste tapmine, mida viib läbi Denzel Washington, üks maailma paremaid karakternäitlejaid, kes lihtsalt slummib sellistes alamõõdulisemates filmides, et saaks vahel ka kõva meest mängida. McCalli-sarja kolmas film (täielik ime, et see tegelane on kolmanda filmini jõudnud) toimub hoopis Euroopas, armsas paralleelreaalsuses, kus igapäevase rändesurve keskkonnas elavatel väikelinna rannikuitaallastel ei teki ühtki rassistliku mõtte poegagi, kui Denzel ainsa mustanahalisena linnakesse elama jääb ja kohe omaks võetakse.

Vaenlaseks seekord alati dekoratiivne itaalia maffia, lahingukaaslaseks FBI ohvitseri mängiv Dakota Fanning, kes oli alles väike tüdruk, kui Denzel teda inimröövlite käest päästis filmis "Man on Fire". See loob teatud metatasandi, just nagu oleks nendevahelistes pilkudes võimalik näha neid ühendavat salasidet teisest filmist 20 aastat tagasi.

Kolmas film on ühelt poolt rahulikum kui eelmised ning sündmustik süttib võrdlemisi aeglase põlemisega. Ka üldjoontes on siin rahulikke episoode märuliga võrreldes tagasihoidlikumalt, mis sobib karakterile (McCall on vanem), aga ei teeni alati filmi, sest Antoine Fuqua on pigem tugevam tegevuse kui tegelaste lavastaja. Teisalt on aeg-ajalt vallanduvad märulistseenid lausa šokeerivalt vägivaldsed. Esimest korda ei ole peategelase motivatsioon minu meelest tasakaalus, sest kui eelmistes filmides oli ta õiglane mees, kes kasutas oma oskusi maailma paremaks muutmiseks, siis nüüd tekib mul esmakordselt kahtlus, et ta tõesti sõna otseses mõttes naudib tapmist. Ja see on juba hoopis teine mees.

3/5

"Viimane pulm"
Over & Out
Julia Becker
Saksamaa
Unlimited Media 

Nonii, veel üks laibalohistamise film! Allžanr "Road movie laibaga" hakkab vaikselt muutuma tihedamini asustatud paigaks kui mõni surnuaed. Seekord on see aga lastud ka läbi regionaalrahastuse filtri, sest tuleb teha kaasa turismireis Itaalias (küll mitte nii hull reklaam kui "Kaks piletit Kreekasse") koos Lea, Steffi ja Toniga, kes on vanad sõbrad, muidugi metsikult erinevad, aga suudavad sundusliku ühisreisi käigus üles leida selle, mis neid ühendab. Natuke nagu "Klassikokkutulek" meets "Sandra saab tööd", et ühisele reisile on sattunud kohmakas teadlane Sandra koos Mait Malmsteni ja Genkaga, aga kõiki kolme mängivad saksa naised.

Muuhulgas meenutatakse episoodiliselt mingeid ammu möödunud ägedaid aegu nende minevikust, mis tunduvad märksa huvitavamad kui see, mida filmis näidatakse. Ehk oleks võinud rohkem vaeva näha ja teha juurde teise, minevikus toimuva looliini, oleks huvitavam struktuur, rohkem midagi vaadata ja ilmselt oleks saanud ka tegelasi meile lähedasemaks muuta kui praegu. Avastseen ongi nende nooruspõlvest, aga miskipärast naastakse sinna vaid juttudes, ilmselt eelarvelistel põhjustel.

Selle kõige juures vaatan hämmastusega pikkust 110 minutit, mis tundub seda tüüpi žanrifilmile väga helde annetus olevat, kui just ei püüta raamist välja hüpata. Ja just seda siin tehaksegi, sest viimase kolmandikuga ilmub ka sügavam inimlik mõõde, tegelastes tuleb rohkem kihte välja ja enam pole neist päris ükskõik nagu varem. Hakkan vist peast pehmeks minema, aga viimasel ajal mulle loeb emotsionaalne mõõde rohkem kui stiil või vorm.

Ühest küljest tundub natuke juhuslik film, et Eestis kinno panna, teisalt miks me peame sellistes filmides alati ameeriklasi vaatama, vaatame vahel sakslasi ka.

2,5/5

"Oht sügavuses"
The Dive
Maximilian Erlenwein
Saksamaa
ACME 

Ja üllatuslikult veel üks uus saksa film sel nädalal, püüdmas samuti sammuda angloameeriklaste sissetallatud rada ja teha üks korralik ellujäämistriller, kuigi on siiski jäädud poolel teel pidama ja film on ingliskeelne. Kuna sedalaadi filme on ilmselt üsna odav teha – reeglina toimuvad need ühes piiratud paigas –, kipuvad troobid ka korduma ning "Oht sügavuses" toob meelde rea teisi nagu "127 tundi", "47 meetri sügavuses", "Kukkumine", "Madalik" jne.

Filmi premise ehk algseis on selgem kui merevesi: Kaks õde-sukeldujat, varing, üks jääb vee alla kinni ja teine peab välja mõtlema, kuidas ta ära päästa. Ülejäänud film on selle tegevuse kujutamine. Abiks tulevad vaatamisel kindlasti klaustrofoobia, thalassofoobia (uppumishirm) ja kleitrofoobia (kinnijäämishirm), enamus tegevusi-otsuseid on võrdlemisi põhjendatud ning panused piisavalt kõrged (õe elu). Samas ei suuda ma filmi jooksul piisavalt end tegelastest hoolima panna, et võimalik lõpptulemus oluliselt midagi tähendaks.

Käsikirjas on paar ebausutavat pööret ja paar nutikat väljakeerutust. Mälupiltidena esitatakse meile mingit lapsepõlvetraumat, mis õdede vahelist suhet on mürgitanud, aga ausalt öelda ei ole sellest võimalik päris aru saada, mis seal siis juhtus.

Nii et "Oht sügavuses" on võrdlemisi mittemidagiütlev (kuigi ka mitte karjumaajavalt rumal) lisandus odavamapoolsete ellujäämistrillerite ülerahvastatud sektorisse. Pole ühtki põhjust eelistada seda filmi eelpool loetletutele.

2/5

"Neeme Järvi. Muusika üle kõige"
Erik Norkroos
Eesti
Umberto & Ko 

Muusika on üle kõige. Täiuslik mäng, iga noot on õige koha peal. Ei ole ühtki eksimust ega nõrkust, ühtki viga. Aga kas see on dokumentalistika? See on küll dokumenteerimine, aga tõsielufilmide mõttes rääkides on see pigem kroonika, ja kultuurilises mõttes ratsamonument.

Neeme Järvi muusikalistes teenetes ei kahtle keegi. Korrakski. Ei tegijad, saatekülalised, tema oma pereliikmed ega ka mitte ta ise – stseenid, kus Järvi oma esitusi üle kuulab ja nende kvaliteeti kiidab, piirnevad juba klassikamaailma "Spinal Tapiga". Ka Neeme Järvi on üle kõige. Räägitakse muusika väga sügavast tunnetamisest, aga isiklikul tasandil puudub igasugune sügavus, Neeme Järvi satub oma poja Kristjan Järviga ühte kaadrisse alles filmi lõpupoole. Kinematograafiliselt pole kogu filmis kahjuks midagi meeldejäävat, ritta on pandud hulk materjali, kust erilist lugu ei vormu. Arhiivikaadritele toetudes on valmis saanud film, mille põhifunktsiooniks saab omakorda olema arhiividoonori roll järgmistele linateostele.

Ja kus on naised? Filmist üldse välja jäänud, kui Järvi tütar välja arvata. Huvitav, et peaaegu korraga on valminud kaks Neeme Järvi teemalist toodet, tunniajane telesaade "Järvid: täiuslik kolmkõla" ja nüüd see dokfilm. Kas need loodi üksteisest täiesti eraldi ja sõltumatult? Palju huvitavama doki saaks sellest, kuidas kaks võttegruppi üksteise võidu Järvit taga ajavad, et parem jäädvustus saada. Siis oleks mingit intriigi või elulisust. Praegusel kujul on see aupaklik paraadtoode. Ei ole ju võimalik, et Neeme Järvi on igav inimene, kes elab igavat elu. Vastupidist muljet on siit filmist aga keeruline saada.

1,5/5

Nädala sündmused:

Filmitud Veneetsias
5. – 9. september
Tallinn, Sõprus / Tartu, Elektriteater

Huvitava fookusega eriprogrammis tuleb linastusele neli Veneetsias filmitud filmi ning kui välja arvata maailma filmiklassikasse kuuluv Luchino Visconti "Surm Veneetsias", siis ei ole ülejäänud kolme filmi küll siinmail ilmselt üldse näidatud.

Dino Risi "Veneetsia, kuu ja sina" on Commedia all'italiana ilma Risile omase sügavama noodita ühest gondoljeerist, kelle külgeajamismeetodid oleks täna ilmselt kohtulikult karistatavad, ja film intrigeerivalt aegunud, ent seetõttu huvitav vaatamine. Lisaks Risi filmide mitmekordse näitleja Enrico Maria Salerno lavastajatöö "Tundmatu veneetslane", ja 2000. aasta Cannes'i võistlusprogrammis olnud "Leib ja tulbid", kus on võimalik näha näitlemas Bruno Ganzi.

Kumu Dokumentaal
Alates 6. septembrist
Kumu, Tallinn 

6. septembril alustab hooaega ka Kumu Dokumentaal, programmiga saab tutvuda siin.