"Suzume"
Suzume no tojimari
Makoto Shinkai
Jaapan
ACME

Seekordne Kinosilm algab väikese silmamoondusega, sest tõsi ta on, et "Suzume" oli juba tänavu kevadel kinolevis, aga kuna film on piisavalt eriline ja JAFFi raames loetud korrad taas kinolinale jõuab (29. ja 31. august, 3. ja 10. september), siis siit ta uuesti tuleb ja ka nädala esikoha ära võtab. Kes teab selle Berliinis esilinastunud täispika animafilmi lavastaja Makoto Shinkai eelmisi töid, see teab ka mida oodata – sõnatuksvõtvalt ilusat visuaali, jaapani kultuurile iseloomulikku üleloomulikku vaimude, transformatsioonide ja müütide maailma ning jaapanlastele omast muret meie hukka mineva maailma pärast, eriti siis just ökoloogilises plaanis.

"Suzumest" sai kõigi aegade neljas kõige rohkem sisse toonud täispikk anime. Makoto Shinkai teistest filmides on "Sinu nimi" selles tabelis kolmas, "Tüdruk, kes muutis ilma" aga kümnes. Kui "Suzume" veel vaatamata ja animatsioon südamelähedane, siis kasutage võimalust, sest see film on kinno nagu loodud.

4/5

"Esimene pealtpanek"
The First Slam Dunk
Takehiko Inoue
Jaapan
Piece of Magic Entertainment

Mis jama see on, et pealkirju ei tõlgita? Ma ikka tõlkisin ära, umbes nii võiks kõlada selle täispika jaapani anime eestikeelne pealkiri. Tundub, et anime sel nädalal rokib ja muu levi tuleb natuke (või siis palju) tagapool.

"Suzume" all oli juttu kõigi aegade menukamate anime-filmide edetabelist. "Esimene pealtpanek" on selles tabelis lausa 5. kohal. Mingis mõttes keeruline on sellel filmil meie publikule glamuursena mõjuda, sest siin pole justkui midagi sellist, mida me anime'ga seostama oleme harjunud. Siin pole ei maagiat ega üleloomulikke jõudusid olendeid, samuti mitte tuttavaid žanre nagu krimi, märul, triller või romantika. See siin on hoopis.. spordipõnevik.

Terve kahetunnine film on sisuliselt üks korvpallimatš nõrgema meeskonna rakursist jutustatuna. Mänguepisoodide vahel räägitakse meile rea tagasivaadete käigus lahti nende taustalood ja kaared kuni selle murrangulise päevani. Selle käigus hakkame tegelasi paremini mõistma ja panused tõusevad järjest kõrgemale. Korvpalliepisoodid on väga haaravad ja mitte ainult spordi, vaid ka psühholoogia mõttes – väga peenelt on kujutatud moraalse üleoleku liikumist ühelt poolt teisele, vastavalt mängu arengule, üksteise mängu lugemist ja muud sellist. Igale korvpallihuvilisele peaks see väga põnev vaatamine olema, aga ilmselt ka neile, kes mängust midagi ei tea (kuigi reeglite ja muu sellisega ollakse kohati üsna spetsiifilised).

Filmil võiks olla sujuvam ülesehitus ja vahepeal jäädakse pisut toppama – seda soosib ka jaapani filmidele omane liiglüüriline muusika, visake see klaver lõpuks põõsasse! –, aga lõpu build up on võimas ja ammu pole seda kuulnud-näinud, eriti veel Eestis, et publik linastusele füüsiliselt ja häälekalt kaasa elab nagu päris mängule. Teatud kohtades on tõesti keeruline mitte ise suud lahti teha ja neid ergutama hakata.

3,5/5

"Räägi minuga"
Talk to Me
Michael Philippou, Danny Philippou
Austraalia-UK
GPI 

Austraalia panus maailma õudusfilmi on ju täiesti arvestatav, olgu siis tegemist müstika ja üleloomulike nähtustega ("The Babadook") või realistlike maniakkidega ("Wolf Creek", "Hounds of Love", "Snowtown"). "Räägi minuga" kuulub pigem esimeste hulka ja esmapilgul eristab seda Ameerika analoogidest vast see, et tegelastega on rohkem vaeva nähtud ja tavaliste šabloonide asemel on siin päris inimesed oma taustalugude ja eripäradega ning nende motivatsioon ei ole alati üksüheselt mõistetav.

Nende arengu kujutamisele antakse aega ja üleloomuliku elemendi, vaimude maailma, kujutamisel on värske see, et näidatakse täielikku aupaklikkuse puudumist – sotsmeedia nüristatud küünilise põlvkonna sõltuvust kiirest meelelahutusdoosist. Aga selles pole ju midagi uut: juba Canterville'i lossi vaim nägi näguripäevi sellega, et kaasaegsed ameeriklased ei võtnud kummitusi kuigi tõsiselt.

Siin filmis on mõned head süžeelised arengud, aga ka omajagu täitematerjali. Lähenemine teemale on värske ja lahendus samuti, aga midagi on ka puudu. Nagu see intelligentsete õudukate puhul vahel on, ei suudeta vajalikul hetkel käsi määrida ja vaatajat päris nokauti lüüa ning film jääb kohati selliseks postirooniliseks vaatlevaks oleluseks, mis tundub justkui väitvat, et õudusfilm ei peagi tänapäeval õudne olema. Aga võiks ju?

Sellisel kujul on "Räägi minuga" pigem kaasaegne (filmis üles astuv transtegelane on konservatiivsemates kultuurides juba mõnevõrra meelepaha tekitanud) trauma-draama kui õudusfilm. Erinevalt aga tavalistest intellektuaalsetest õuduka-tõlgendusest stiilis "tegelikult seda kõike ei juhtunud mujal kui kaotusvalust ja traumaatilisest kogemusest segi läinud inimese peas", on siin siiski kõik õnneks tõeline. Ootasin enamat, aga midagi siiski sain.

3/5

"Kättemaks"
Retribution
Nimród Antal
Saksamaa-Hispaania-USA-Prantsusmaa
ACME 

Nagu sõber tabavalt mainis, peaks Liam Neesoni euro-slumming trilleritega olema kaasas ka transpordiameti hoiatus, sest ta suudab teevõrgustikule ja kaasliiklejatele tekitada odavates filmides kallist kahju. Kui "Jäätees" roolis ta rekkat, "Külmas tagaajamises" lumesahka, "Mees rongis" oli ta... mees rongis ja nüüd "Kättemaksus" mees autos, kelle tagumiku all on pomm.

Midagi neis Neesoni filmides on, sest ta on endale rusikatega välja tagunud oma niši – tuua oma staarpaueri pealt kinno kvaliteet, mis tegelikult kuulub kodulaenutuse valdkonda. Lisaks on need ka vägagi korduvvaadatavad, sest õige pea pärast filmi lõppemist ei mäleta sündmustikust eriti midagi ja saab jälle puhta lehena alustada. Meelde jääb vaid Neesoni läbitungiv, ekraanile kinnistatud pilk ja sugestiivse voiceover-lausega sisendatud sõnad. Märuli-Kašpirovski.

Tihti mängib ta hädas meest, kellel on aga probleemi lahendamiseks olemas eelmisest elust pärit erioskuste pakett (I've got a special set of skills, ütleb ta "Taken'is" lausa sõna-sõnalt välja), aga vahel ka meest, kes ei tea, mida teha, aga avastab endas ootamatu julguse. Ette öelduna on ta siin pigem ohvri rollis, ehkki ka võib-olla mitte päris puhta südamega mees.

Huvitava vihjena lugesin kuskilt, et Apple annab filmidesse meeleldi oma tooteid, aga klausliga, et kurikaelad ei või kasutada iPhone'i. Mõnes filmis on võimalik selle järgi süžeekäike ette aimata ja ära arvata, millised on ühe või teise tegelase kavatsused. Kas ka siin?

2/5

"Koera kättemaks"
Strays
Josh Greenbaum
USA
Hea Film

Tean, et eelmisel nädalal ütlesin, et pole enam nii kindel, kas rääkivad koerad on kõige hullem asi, mis filmis juhtuda saab. Pärast seda filmi siin kinnitan, et olen selles taas kindel.

"Koera kättemaksu" keskmes on klassikaline buddy movie – kaks peategelast, kellel on erinev sotsiaalne taust, diametraalselt vastanduvad iseloomud, erinev etniline päritolu. Nad on rääkivad koerad, kellest üks räägib Will Ferrelli ja teine Jamie Foxxi häälega ning lisaks on neil kaasas veel kaks rääkivat koera, mees ja naine, kelle ülesandeks on pakkuda romantiline alaliin.

Peateemaks on tegelikult koduvägivald ning ohvri suutmatus sellest aru saada – peakoer on tingimusteta kiindunud oma koeravihkajast omanikku – ning selle teema käsitlemine on oluline, aga ma pole kindel, kas just rääkivate koerte komöödias. Tundub, et siin oli lihtsalt vaja mingi teema tekitada ja tehti selline valik.

Kõik see on pakendatud gross out komöödia vormi, ehk käib kõvemat sorti ropendamine ja vaatajat üritatakse kohutada või meelitada erinevat sorti räigustega, mis puudutavad kehaeritisi, väljaheiteid, sugulist läbikäimist ja muud sarnast. See film põleb soovist kinnitada, et keskmise kinokülastaja areng on üheksanda eluaasta peale kinni jäänud. Kui öeldakse, et leidke oma sisemine laps ja olge temaga pidevalt kontaktis, siis mõeldakse unistavat kaunishinge, mitte huligaani, kes akna sisse viskab.

Ma vist naersin kaks korda, mis teeb õnnestunud naljade tiheduseks üks nali 45 minuti kohta. Dennis Quaidi kild oli päris hea. Mõni ime, et komöödiad on kõik sel hooajal läbi kukkunud. Kui nad sellised on, siis ei olegi siin midagi naerda, pigem tahaks nutta.

1/5

"Tordidünastia"
Kagefabrikken
Christian Lollike
Taani
Estinfilm

Vaadanuna ära terve hooaja "Masterchef Eestit" (jaa-jaa, ma tean), tekib mul siin kohe kulinaartehniline error. Millest on jutt? Kui eesti keeles "Tordidünastia", inglise keeles "The Cake Factory", taani keeles "Kagefabrikken" ja filmi ingliskeelsetes tiitrites läbivalt jutuks "cookie". Kas siis tort, kook või küpsis? See pagaripirukas on mulle vist liiga suur suutäis.

Oleks see siis filmi ainus probleem – kogu sisu on sama arusaamatu. Õigemini on arusaamatu selle filmi kavatsused: mida siin öelda tahetakse? Põhjakäinud kondiitriäri omanik hakkab deitima moslemist koristajat, kellelegi see ei meeldi, algab mingi lõimumisprogramm, millega üritatakse tehasele hing uuesti sisse puhuda. Kohal ka kohustuslik küüniline kapitalist väimehe näol ja ka teised käituvad just sama rumalalt, kui sellise filmi formaat nõuab.

Kokkusobimatuid lookihte üritab kohmaka huumorikreemiga kinni mätsida Nicolas Boe, kelle eripära filmis seisneb lihtsalt selles, et ta on keskmisest paksem, aga mitte nüüd sellevõrra sümpaatsem. Lõpus on allegooria nagu "Ahhaa", mis aga kedagi targemaks ei tee.

Ilmselt üritati selle filmiga ikkagi mingit suurt seisukohavõttu tegema minna (super nimega lavastaja Christian Lollike on selle adapteerinud omaenda teatrilavastusest), aga võib-olla oleks vaja kraadi mõnes gastronoomia valdkonnas, et sellest aru saada. Ebasümpaatne ja tüütu film, mille tahaks ära unustada, aga ei saa.

1/5