Kahju, et kujunes filmide arvukusest hoolimata natuke mittemidagiütlevaks nädalaks. Oli paar üllatust ja paar pettumust, aga kõik on nagu vea piires. Veidi üllatav on see, et tavaliselt on kinolevi käivitunud sügisel pisut kiiremini kui praegu, pinget hoiavad üleval vaid eesti filmid, neid on ikka ja alati huvitav vaadata ja neid on ka igal võimalikul tasemel.

"Sõdur"
"Jawan"
Atlee
India
SIA Darbar 

Ohoo, põnev. Mingi India levitaja on sisenemas Eesti turule, nüüd juba mitmenda filmiga

"Sõdur" on peaaegu kolmetunnine üle vindi India masala film, ehk žanrite segu, kus on nii märulit, romantikat, tantsu ja laulu. Kõige aluseks aga loomulikult India filmide alatine kõige populaarsem motiiv – üüratu ebaõiglus, millele järgneb korralik kättemaks, serveerituna külmalt, ehk palju aastaid pärast ülekohut.

"Sõdur" on India superstaari Shah Rukh Khani tagasitulekufilm pärast nelja-aastast omavolilist pausi filminäitlemisest, kuna Khani filmid hakkasid ühtäkki kinos põruma. Comeback on võimas, tema mõlemad 2023. aasta mängufilmid on India kõigi aegade Top 10-s, "Sõdur" seitsmes ja "Pathaan" (mis kuulu järgi pidi samuti Artise ekraanile jõudma) viiendal kohal.

Filmina on "Sõdur" alguses jäägitult haarav, füüsikaseadusi ja ratsionaalset loogikat eirav kiire ja ladusa montaažiga heist-märul, kus tutvustatakse India naistest koosnevat eriüksust a la Fox Force Five ja nende inglite Charliet, Shah Rukh Khani. Alguses tunduvad nad kriminaalid ja lausa mõrtsukad, aga arusaadavalt on esmamulje petlik ja nende motiivid õilsad.

Huvitav on ka poliitiline positsioneerumine sisuliselt vastaspoolele võrreldes eelmise aasta superhitiga "RRR". Kui "RRR" oli paljuski ikkagi India natsionalistliku rahvusluse kiidukoor, rõhutades India rahva erilisust läbi ajaloolise (suures osas välja mõeldud) narratiivi, ning oli sellega India praeguse autoritaarse valitsuse seisukohti toetav, siis "Sõdur" on korralik ühiskonnakriitiline rebel-film, kus pööratakse tähelepanu finantsilisele ebavõrdsusele, korruptsioonile, talupoegade massilise enesetapu probleemile, ja üldse üritatakse üsna mitmel eri moel olla valitsusele pinnuks silmas. Filmis näidatav ebaõiglus on tõesti suur ja Shah Rukh Khani pakutakse visuaalselt välja kui tõelist kättemaksuinglit, kellel on samas Robin Hoodi süda.

"Sõdur" kihutab täiel kiirusel taevaste kõrguste poole, aga viimasel kolmandikul tulevad rattad siiski alt ära. Kõik need põnevad naistegelased, keda alguses tutvustati, jäetakse kõrvale, kaasa arvatud üsna kandvana tundunud rollid. Selle asemel kloonitakse ühest Shah Rukh Khanist kaks – isa ja poeg – ning edasi ehitatakse asi nende kahe omavahelise suhte peale, kuskil taamal ka nende egopeegelduse eesmärki täitev kurikael.

Arusaadav, et tähe uuesti särama hõõrumine on sellise filmi põhieesmärk, aga selle käiguvahetuse tõttu iseenda vastu mängiva egotripi kujul jääb viimane kolmandik lihtsalt venivaks ja mängib oma trumbid maha. Sellest hoolimata on tervitatav trend, et India asjad eesti kinno tee leiavad. Äärmine rõõm olla veidi kursis ka tolle olulise tööstuse uuemate saavutustega.

3,5/5

"Suured lapsed"
"Quand tu seras grand"
Eric Métayer, Andrea Bescond
Prantsusmaa
Unlimited Media

Prantslased on ikka ja jälle tõestanud, et valdavad suurepäraselt realistliku sotsiaaldraama formaati, ja nii mõnigi kord on need filmid edukalt aset leidnud sotsiaalhoolekandesüsteemis. Nii ka nüüd.

Üsna värske algidee – kooli sööklas hakkab uputama ja kellegi kõrgema ukaasi kohaselt hakkavad lapsed lõunat sööma sealsamas lähedal asuva hooldekodu sööklas. Kui hooldekodu stabiilsus ripub juba enne seda juuksekarva otsas – elementaarset varustust pole ja asutus on alamehitatud -, siis nüüd lendab sinna veel peale kari lapsi ja tekib väga plahvatusohtlik segu. Ometi näitab film vaikselt tekkivaid sünergiaid ja seda, kuidas inimlik mõistmine võidab.

Tulemus on üle keskmise südamlik ja võrdlemisi usutav (kuigi pigem veidi idealistlik). Tegelaste arendamise ja tutvustamisega on vaeva nähtud, kuskil virvendab sümpaatia hooldekodu rokkarist töötaja Yannicki (mees, kes on alati kohal, aga kunagi tunnustatud ei saa, Vincent Macaigne) ja kooliõpetaja Aude'i (Aïssa Maïga) vahel.

Raskema muusika huvilistel on ilmselt eraldi mõnu vaadata Yannicki särgigaleriid (Rush, UFO, Watain (!) jne). Ja ma isegi veel ei maininud lapsi ega vanureid, kelle hulgas on ka igasuguseid tegelasi. Mitte päris nii hea, kui selle žanri meistrite Éric Toledano ja Olivier Nakache'i "1+1" või "Erilised", aga üks soe film, mis äratab lootuse, et parem maailm on võimalik.

3,5/5

"Jumalaga, rock'n'roll. Hardi elu esimene lugu"
Kiur Aarma, Hardi Volmer
Eesti
Traumfabrik 

Alustuseks küsiks, miks esimene lugu? Kas on plaanis ka teine? Kuigi vist pidi siiski üks tulema. Sellest oleneks nii mõndagi, sest materjali saab kaetud kuni mingi hetkeni ja film lõpeb üsna järsult.

Filmist pidi saama Eestis võrdlemisi haruldase formaadi näide, autobiograafiline dokfilm, kus autor teeb filmi iseendast. Esialgsest lubadusest vist taganeti, sest kaasautorina on nüüd lavastajaks märgitud Kiur Aarma, mistõttu on lõpptulemus lähemal tavalisele portreefilmile kui varem loota oli.

Autobiograafilistest dokkidest võib võrdluseks võtta näiteks Edvard Oja "Autoportree emaga", aga Volmeri film on täpselt vastupidine. Kui Oja film oli valus harakiri pihitoolis, mille käigus autor lasi endale ja oma alkoholismile nii lähedale, et juba sellest lähedusest hakkas valus, siis "Jumalaga rock'n'roll" on ladunud filmi ja vaataja vahele nähtamatu seina sellega, et terve film koosneb üksnes arhiivimaterjalist ja taustahäälest, peategelast ennast ekraanile ei astu, ja midagi uut vist ka filmitud ei ole (vähemalt ei jäänud seda meelde).

Kiur Aarma on muidugi tõeline arhiivi-fakiir ja seda korduvalt tõestanud, aga kuidas sellele teosele siis pääseda lähemale kui värvikalt illustreeritud arhivaalile? Ega väga ei pääsegi. Hardi Volmeri elumaja järgmise korruse ehkselle doki ladumisel võetakse uuesti läbi ka kõik eelnevalt laotud kihid – Singer Vingeri pooletunnine telesaade, mis tekitab minus üüratut nostalgiat, kuna selle saate lindistus (makiga telekast nagu peab) käis seni ringi kuni tükid taga ja oli üks eesti roki varaseid suuri elamusi; Mark Soosaare dokfilm "Kuldtõld" isast Omar Volmerist (1971); Volmeri portreefilm "Meie aja kangelane" (Hannes ja Renita Lintrop, 1988). Suurt osa neist oleme juba näinud ja tegemist on väga korralikult kajastatud inimesega läbi aastakümnete.

Kõrvale on jäänud Volmeri karjäär anima- ja mängufilmilavastajana (kas see on siis see teine osa?), küll aga oli mõndagi huvitavat ta kokkupuutest filmimaailmaga näitlejana ("Šlaager") ja veel üht-teist. Kokkuvõttes üsna kaootiline kaleidoskoop mitmete uurimisaluse enda katsetega kirjutada ajalugu (eriti dissidentluse rolli rõhutamisel), aga vaatamiseks päris korralik teletoode.

3/5

"Ohjeldamatu Maren"
"Ustyrlig"
Malou Reymann
Taani
Estinfilm

Midagi väga tuttavlikku on selles "Ohjeldamatu Mareni" kirjelduses. Ebasobivad naised eemaldatakse hüsteeria või muu vaimse häire ettekäändel ühiskonnast ja lisaks lajatatakse kaela sundsteriliseerimine. Põhineb tõestisündinud lool, mis olevat tänuväärne draamamaterjal, sest Skandinaavia riikide steriliseerimisseadusest on juba varem filmi teinud soomlane Klaus Harö ("Uus inimene", 2007), ameeriklanna Mirtha Vega ("Inimlik lahendus", 2021) ja nüüd hollandlanna Malou Reymann, kes võtab erinevalt eelnevast kahest Rootsi asemel vaatluse alla Taani analoogse seaduse.

Film ise on loomulikult väga liigutaval teemal, aga veidi liiga lihtne oma ülesehituselt, siivas kõnepruugilt ning melodramaatiline toonilt. Midagi siin on ja mul pole plaaniski pisendada sellist olulist traumaatilist teemat, aga kasvõi Harö filmile siin midagi uut või paremat küll ei lisandu. Taani keskmine mängufilmide tase on küll täiesti teises kategoorias kui see.

3/5

"Kummitus Veneetsias"
"A Haunting in Venice"
Kenneth Branagh
UK-USA
Hea Film 

Kenneth Branaghit oleks justkui tabanud mingi needus: olla igavesti kütketud keskpäraste Agatha Christie ekraniseeringute nõiaringi, kust ei päästa teda ükski vuntsikeerutus. Kui "Mõrv Orient Expressis" oli veel kuidagi vaadatav, siis "Surm Niilusel" lähenes juba farsile (ning täielik häda on praegu meenutada midagigi, mis seal filmis toimus või kedagigi, kes seal veel mängis) ja "Kummitus Veneetsias" on nagu mingi kohmakas, ent suure-eelarveline telehaltuura. Paraku on ka telemaailmaga sellised lood, et kui vabalt valitud ükskõik milline David Suchet'ga Poirot' telesarja osa teeb igale Branaghi filmile silmad ette – eriti veel sellele siin –, siis on probleem.

Eraldi pool punkti annaksin küll võttepaikade eest, sest kui teha kõheda alatooniga trillerilaadset krimilugu, siis on Veneetsia selleks ideaalne paik oma alkoovide ja raskepärase ajastukihtide ladestumisega. Veneetsias varjab iga maja kuritegu – seda ütlust kasutatakse siin täiel määral ja lausa öeldakse vist isegi välja.

Ootan iga Branaghi Agatha Christie lugu ja kibelen neid vaatama, sest algmaterjal on ülikõva, raha on nende tegemiseks alati päris palju ja visuaalselt on need kunstnikutöö mõttes nauditavad. Küll aga on mul küsimus, kuidas suudab kunagi ikka väga häid filme teinud Branagh neid krimilugusid lavastada nii somnambuulsel moel? Täiesti tardunult ja ilma igasuguse eluta. Müstika, mida peaks ehk lahendama Hercule Poirot.

1,5/5

"Pärast kõike"
"After Everything"
Castille Landon
USA
Garsu Pasaulio Irasai 

Vabandan juba ette, et täieliku võhikuna on see viieosalisest filmisarjast esimene, mida ma näen, ning tõelised fännid, kes on neljal eelneval järjestikul aastal ära vaadanud ka filmid "After", "After We Collided", "After We Fell" ja "After Ever Happy" – ärgu pahandagu.

Tegu on siis young adult raamatusarja ekraniseeringutega, kus üks kena noorpaar armastab ja maadleb igasuguste probleemide ja saladustega. Hallmark-tüüpi kvaliteet, aga sukeldun optimistlikult sellesse pehmesse, roosasse ojasse. Esiteks, kui kõik teised filmid on keskmiseks hindeks saanud Letterboxd'is 1.5, siis uuel osal on hinne lausa 2.4! Edusamm. Ja ei olegi nii hull, kui ma ootasin. Võib-olla seetõttu, et kogu film tegeleb traumaatilise lahkumineku tagajärgedega, paarikese naispool on pildilt väljas peaaegu kogu filmi ja meespool võtab depressioonist viimast koos kõigi lisadega.

Nii kui hakata rakendama mõistuspärast analüüsi tegelaste motivatsioonile või käitumisele, jookseb kõvaketas kokku, aga mingis oma võtmes see asi mulle isegi toimib. Päris palju on flashback'e eelmistesse osadesse, aga kuna ma neist ühtegi näinud ei ole, siis on seegi informatsioon. Film lõpeb nii, et sari võikski lõppeda, aga... loen juba, et järgmisel aastal tuleb eellugu nimega "Before", ja siis on ka veel neid tavasarja filme plaanis. Jõudu neile. Ja meile.

1,5/5

Nädala sündmused 

Aki Kaurismäki retrospektiiv
21. september – 30. oktoober
Artis, Tallinn 

Viie nädala jooksul tuleb Artises näitamisele seitse Aki Kaurismäe filmi, mõned neist ta paremikust, teised mitte, aga kindlasti kõik vaatamist väärt, sest Aki Kaurismäki. Ikkagi maailma täielik tipp ja üdini originaalne lavastaja, lausa siitsamast, meiega ühest ugri juurest.

Tipptöödest otsige välja "Mees ilma minevikuta" ja "Le Havre", olulistest varastest filmidest veel "Tuletikuvabriku tütar". Avaseansil pärast "Kurtööd ja karistust" on plaanis ka vestlus Kaurismäe ihuoperaatori Timo Salmineniga.

Matsalu loodusfilmide festival
20. september – 1. oktoober
Lihula 

Eesti tuntuim loodusfilmide festival on jõudnud 21. aastakäiguni. "Baltikumi ja Põhjamaade üks vanimaid loodusfilmide festivale Vaasa sõsarfestivali kõrval", ütleb võrguleht. Põhiline toimumispaik Lihula, aga külalislinastusi on üle Eesti veel terves reas paikades: Pürksi, Saaremaa, Oru, Narva, Padise, Kohila.

Üks meeldejäävamaid avamistseremoonia kämpe on siiani meeles: Mark Soosaar laval koos elusuuruses öökulliga. Ehk on lootust sellele tänavu lisa saada neil, kes kohale lähevad. Filmiprogrammist annab aimu juba ajakava esimene rida: teemadeks rähn, kaktused ja elevandid. Ja sealt edasi kõikvõimalikku loodust – kaunist ja hirmutavat.