"Põrgu katlakütja"
Kullar Viimne
Eesti
Rühm Pluss Null

Alustuseks teeb ikka heameelt küll, kui kaks nädala kõige kõrgemat sissekannet on Eestist. Alustame dokiga. Nende portreedokkidega on mul küll tihti tunne, et žanr paneb väga ranged piirid võimaluste arvule, mida ühes portreedokis üldse teha saab, või ei osata nende piiride taha lihtsalt näha. Käime uuritaval kaameraga sabas maal ja linnas, kaasas kuskil reisil, lisame peotäie rääkivaid päid, otsime arhiivist juurde vanu filmikatkeid... ja laias laastus ongi film koos. Mul on tunne, et tihti tehakse portreedokki lihtsalt uuritavast inimesest, aga oluline võiks olla hoopis mingi suurem, kandvam idee. "Põrgu katlakütjal" on see suurepäraselt õnnestunud.

See on küll portreefilm skulptorist Aivar Simsonist ehk Seaküla Simsonist, aga laiemas pildis on see ka film traumast ja sellega toimetuleku mehhanismidest. On üsna laialt teada, et Simson on Afganistani sõja veteran ning on oma igapäevases olemises pidanud pidevalt tegelema sõja varjudega võitlemisele. Põhiliseks kaitsebarjääriks on loominguline eneseteostamine läbi skulptuuri, ja ta tööd on humoorika, tihti (aga vist enam mitte nii tihti) tugeva, isegi rämeda seksuaalse alatooniga.

Kui looming on vabastav, siis omamoodi hoiab teda sõjamälestuste vangis sõltuvus kõigest militaarsest: sõjamängud, vormid, ordenid, militaarne kõnepruuk, relvad, paraadid ja muu sõjaväeline tseremoniaalsus. Justkui pakuks päris sõjaõuduste taaskogemine tsiviil-kõverpeeglis ka mingit leevendust, aga tegelikult jääb mulje, nagu oleks Simson deemoni käes vangis, kes talle kunagist rolli kogu aeg meelde tuletab ja ei luba sõjast päriselt lahti lasta. Kui see aga Simsonile teraapiliselt mõjub, siis igal juhul väga tervitatav ravivorm.

Teine ja veidi keerulisem ravivorm on mehe aga pisut ummikusse viinud – alkoholi tarbimisest on saanud sõltuvus, mis tekitab probleeme. Lahendusena näidatakse filmis imearst Stepanjani alkoholist vabastava mõjuga hüpnoosiseanssi, mis aga loomulikult ei vii kuskile, ja Stepanjani enda selgitus on umbes selline, et näed, mees tahab edasi juua ja siis ikkagi joobki ja tegelikult hüpnoos toimis, aga mees lihtsalt tahab edasi juua.

Kogu selle tingel-tangeli juures ei ole aga ära unustatud, et Simson on eelkõige kunstnik, ja tema skulptuure näidatakse nii päriselus, valmimisjärgus kui miniatuuridega, nii et päris hea pildi saab ette ka tema kunstnikutegevusest.

"Põrgu katlakütja" on lõbus ja traagiline, liigutav ja hariv portreedokk, mille uuritav on elus inimene kõigi oma mõtete ja nõrkustega. Just selline võikski üks portreedokk olla.

4

"Vaba raha"
Rain Rannu
Eesti
Tallifornia

Rain Rannu on oma uues filmis "Vaba raha" võtnud ette võimatuna näiva ülesande muuta seksikaks (või arusaadavaks) krüptovaluuta maailm. Tuleb tunnistada, et minusugusele tumbajumbale ei toonud see Bitcoin'i küll kuidagi lähemale ja endiselt meenutab mulle kogu see müntide kaevandamine ennekõike Buratino Lollidemaa rahapuu lugu. Selle selgitamiseks ei aitaks ilmselt ka kahetunnisest tutorial'i-tüüpi dokfilmist, aga äkki polegi tarvis, sest kuigi mehaanikast aru ei saa, on Rannu pannud filmi vilkalt liikuma, kasutanud laias laastus üsna sarnaseid loojutustamisvõtteid üsna sarnasel teemal rääkiva filmiga "The Big Short", ja kokkuvõttes teinud keerukal teemal täiesti vaadatava meelelahutusfilmi.

Kõige probleemsem ongi ehk filmi algus, kus meid üritatakse jõuga teema sisse suruda, andes voice-over'iga rohkelt taustalugu, mille ajal pole väga aega pildiga tegelda. Täielikult viib filmimaailmast välja ka see, et ingliskeelsete episoodide ja stseenide ajal räägivad ikkagi kõik nii puist inglišt, et keeruline on sündmusi jälgida. Algus on nii konarlik, et täitsa hirm tuleb peale, kuhu me nii jõuame, aga ajapikku ajab film jalad alla, ja mingist hetkest jookseb lausa päris soravalt edasi.

Näitlejatest tooks eraldi välja noortepaari Taavi (Märt Pius) ja Liisa (Steffi Pähn), kes on mõlemad tõesti erakordselt sümpaatsed ning hea keemiaga, ja kellele saab tundega kaasa elada ja loota, et neil selles krüptokeerises ikka kokkuvõttes hästi läheb. Nende liin on ka filmis kõige kandvam, lisaks on mõnusa vaibiga ka noore krüptohai Kevini (Mathias Kermes) asjatamine. Enamus ratsa rikastujaid ja muid tegelasi on üsna skemaatilised ning filmi atraktiivse visuaalse poole juures (montaažiga tabatakse ka kohati rütmi päris hästi) jäävad inimesed tihti pelgalt kohatäitjateks ning peaosaliseks on ikkagi raha.

Bert on Beats pakub moodsamat elektroonilist heliriba, mis on hea vaheldus eesti standardsele filmiheliloomingule, ja vormiliselt on päris intrigeeriv see, et (kas esimest korda üldse maailmas?) aeg-ajalt ilmusid ekraanile QR-koodid, mida piiksutades oli võimalik võita NFT-kunsti ja loosimisele piiksutajate hulgas läks üks Bitcoin. Selliste asjade probleem on aga ilmselt kiire vananemine, kuna ma ei usu, et aasta pärast telekast või viie pärast VOD's vaadates neil koodidel enam muud mõtet on kui visuaalne kaunistus ja asjaga kursis mitte olevale inimesele lisa-küsimärk. Sellega paneb film justkui endale – sarnaselt kogu krüptoteemaga – aegumistähtaja.

Kokkuvõttes täitsa tore film, aga mingis mõttes on kogu Tallifornia toodang natuke sarnane – punk-vaibi ja oma vahendite ning auru pealt kokku pandud vilkalt liikuvad meelelahutuslood kaasaegsetel teemadel, millel aga puudub nagu filosoofiline plaan, ehk et nad ei ütle kokkuvõttes eriti midagi ega jõua päriselt kuhugi. Kas oskaks vastata küsimusele, millest päriselt räägib "Vaba raha"? Mina mitte. Rannu skepsis tavapanganduse ja -rahanduse suhtes kumab siit igati läbi, ja "Vaba raha" võib võtta kui krüptoteema reklaami arusaadavamal kujul ja laiematele massidele, aga maailma või inimeste kohta see suuremat üldistust siiski ei paku. Igal juhul on Rannu (ja ka Tallifornia) hea sõnaga märkimist väärt, sest on toonud eesti filmimaastikule mingi täiesti uue oma nurga.

3

"Jeanne du Barry, kuninga favoriit"
"Jeanne du Barry"
Maïwenn
Prantsusmaa-Saudi Araabia
Tespi 

Oeh, no küll see "Jeanne du Barry" on probleemne film igast otsast. Lausa võimatu on taustal mullitavatest küsimärkidest mööda vaadata. Otsus panna peaossa Johnny Depp nii värskelt pärast tema skandaalset kohtuprotsesse toob tahes-tahtmata kaasa selle, et raske on keskenduda ta osatäitmisele, ilma, et korrakski meenuks selle kohtuasja süüdistused, Amber Heard ja kollane vaht, mis seda kõike ümbritses. Depp ise on küll kuninga Louis XV rollis päris sümpaatne, aga eks see sümpaatia on vaataja silmades ja selles, kui palju tema süüd või süütust sisimas usutakse ka pärast õigeksmõistvat otsust. Režissöör Maïwenn pole ka mingi nõrgemast puust tegelane, ja tänavu on tal tulnud vastata, miks ta ründas ajakirjanik Edwy Pleneli ja väidetavalt tiris toda juustest ja sülitas talle näkku.

Rahastamise osas on palju kirgi kütnud tõsiasi, et seda on osalt aidanud finantseerida Saudi Araabia, millest on Läänemaailmas end mingil moel diskrediteerinud näitlejate turvakodu – järgmiseks on kuuldavasti plaanis teha midagi Will Smithiga. Filmil on ka vene variprodutsent, mis tähendab, et filmi tootmisel on kasutatud vene raha ja tuludestki läheb suure tõenäosusega osa Venemaale. Lisaks on Venemaalt ostetud ka filmi Eesti kinoleviõigused, nii et eks igaüks vaatab ise edasi. Selle kõige eest peaks tegelikult ühe panema, aga jääme siiski filmi juurde.

"Jeanne du Barry" oli tänavune Cannes'i avafilm ning filmina on suhteliselt standard prantsuse kuninglik kostüümidraama, tüütult korrektse omast ajast ees emantsipeerunud naise kujutamisega peaosas, keda mängib muidugi Maïwenn ise. Pole piinlikult halb, aga samas siiski ühest klišeest teise rassiv võrdlemisi tüütu tükk. Vähemalt rohkelt ilusaid kostüüme, aga seni, kuni selle filmi rahavood on selline sogane mudaoja, et pole täpselt näha, kuhu miski voolab, soovitaks kodanikuna seda filmi ignoreerida ja mitte piletit osta.

2

"Nunn II"
"The Nun II"
Michael  Chaves
USA
ACME

Samal ajal kui Vera Farmiga on kogunud rohkelt tuntust ekstrasenss Lorraine Warrenina nn. Conjuring'i universumi filmides ("The Conjuring", "Annabelle"), slummib tema väike õde Taissa "Conjuringi" ühele õudsemale tegelasele üles ehitatud spin-off-sarjas "Nunn".

Tuleb küll tõdeda, et "Nunn" on kogu selle universumi kõige nõrgem lüli. Võib-olla on teine osa kukesamm paremuse poole, kuna näidatakse rohkelt maalilisi Euroopa kirikuid ja kabeleid ning võttepaigad on üldiselt piltpostkaart-gootilikud. Lugu ise on aga selline, nagu oleks köitmata stsenaarium põrandale kukkunud ja lehtede järjekord segamini läinud ning osa materjali üldse kuhugi laua alla unustatud. Ritta on pandud hulk stseene, mis omavahel loogilist tervikut või jada ei moodusta.

Laias laastus on struktuur selline, et kruvitakse pinget kuni ehmatuseni, mil Nunn ennast mõnel innovatiivsel moel taas ilmutab. Nunn näitab end seinapragudes ja ajakirjades jms, aga ilmselgelt tuleks talle kasuks mingi keskastme juhi või allohvitseri koolitus, sest strateegia puudub täiesti ja mingit plaani Nunnal pole, kuidas need ilmutused panna teenima suuremat eesmärki.

Seetõttu ei liigu film ka üldse edasi, kogu aur läheb tegelaste kollitamisele ja filmi lõppfaasis lisandub nii mitmeidki deemonlikke jõude, kuid nende omavaheline hierarhia ja ikkagi kogu asja mõte jääb täiesti segaseks. Mainitud ehmatuseni kruvimise taktikast ei taheta loobuda ka möllu ajal, mistõttu tõmmatakse tegevusele regulaarselt pidurit, et saaks jälle oodata, kuni keegi kuskilt silmi pööritades välja kargab. Tegijatel pole nagu olnud mingit ideed, mida teha või öelda tahetakse ja lõpus lüüakse lihtsalt kõik korraga pannile ja vaadatakse, mis saab.

"Nunna" kaks osa on hea näide sellest, kui oluline on autori visioon ka õudusfilmides. James Wani tehtud algsed kaks "Conjuringi" filmi on täielikud õudus-meistriteosed, samast välja kasvanud "Nunna" filmides üritatakse tema stiili imiteerida (siin teises osas on lausa mitmeid otseseid "Conjuringi" tsitaate, kasvõi näiteks pimedusest tagasi veeretatav pall), aga matkimisest ei piisa selleks, et asi tööle hakkaks. Kolmanda osa lubadus filmi lõpus kõlab pigem ähvardusena.

1