X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. Kellele köetakse põrgukatelt?

"Põrgu katlakütja", 2023. Režissöör Kullar Viimne. Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film
"Põrgu katlakütja"
Režissöör ja operaator: Kullar Viimne
Produtsent, monteerija ja B-kaamera operaator: Erik Norkroos Helilooja: Janek Murd
Helirežissöörid platsil: Mart Kessel-Otsa, Erik Norkroos ja Antti Mäss
Heli järeltöötlus: Harmo Kallaste
Graafiline disainer: Indrek Köster
Pilditöötleja: Lauri Laasik

Arvustus ilmus Teater. Muusika. Kinos

Kui hakkame rääkima viimase kümmekonna aasta muudatustest ja arengutest eesti filmis, siis jõuame enamasti otsapidi ikka erarahade ja kommerts­filmini. Aga sugugi vähem olulised — eriti just valminud filmide hulga tõttu — pole portreefilmid kultuuritegelastest, millele loodi isegi eraldi taotlusvoor. Praeguseks on neid filme valminud juba kümneid ja kuigi neis pole iseenesest midagi eriti revolutsioonilist (ühe isiku portreteerimine dokfilmis on peaaegu sama vana kui dokfilm ise), annavad piisav valim ja justkui ühine lähteülesanne hea võimaluse juba mingeid järeldusi tegema hakata.

Ega pilt, mis sealt vastu vaatab, eriti rõõmustav ole olnud: mõistele "portree" lähenetakse tihtipeale nii otsesõnu kui üldse võimalik ning nii meenutavadki need filmid hetkiti steriilset ja elutut portreepilti, halvimal juhul isegi PPA fotoautomaadis tehtud passipilti. Särtsakad ja mitmetahulised loojanatuurid taandatakse ekraanil unisteks ja tudisevatest ättideks või siis kõnnitakse neil lihtsalt sabas, lootes, et äkki kukub muna ise suhu. Kus ta siis kukub — seda muna tuleb ikka nagu nõela heinakuhjast otsima minna! Mõni kavalam sätib selle muna ilmselt salamahti ise kuskile valmis ja jääb ootama, mis juhtuma hakkab — et ehk leiab hoopis keegi teine selle üles.

Õnneks on näiteid, mis seda mudelit murravad. Joosep Matjuse "Pingeväljade aednik" vaatles Mehis Hein­saart otsekui metslooma, temast sai osake looduse suurest müsteeriumist. Sandra Jõgeva "Mare Tralla saladus" julges otsida kunstniku tagant inimest, näidates samas kõrvale ka inimese taga olevat kunstnikku — igati terviklik film oma duaalsuses. "Vello Salo. Igapäevaelu müstika" oli elurõõmu plahvatus, isegi siis, kui Salo vaikselt surema valmistus. Suurim õnnestumine on aga ilmselt "Marju Lepajõe. Päevade sõnad", mis tõestas, kuidas vähem on rohkem: meile piisabki lihtsalt sellest, et Lepajõe istub ja räägib, kaadrid on ratsionaalselt võttes tühjad, aga imekombel ikkagi elusad ja rikkalikud.

"Põrgu katlakütja" Autor/allikas: Kaader filmist

Kõik need filmid on julgenud teha seda, mis peakski olema ühe portreedokumentaali sügavaim eesmärk: leida üles midagi sellist, et kui portreteeritav filmi ise vaatab, näeb ka tema end sellisest küljest, millest ta varem teadlik polnud. Väga lihtne on minna tagasi portreefilmi ajaloolise mudeli juurde, aega, kui portreefilm võis tõepoolest sarnaneda rohkem kroonikaga. Aga ajad on muutunud, meil pole enam vaja kasutada niigi ahtakest filmirahastust lihtsalt selleks, et mõni kultuuriheeros filmilindile püüda ja see materjal siis kusagile arhiiviriiulile kopitama tõsta. Õnneks ei huvita selline tühi-tähi ka režissöör Kullar Viimset ja produtsent Erik Norkroosi.

Müüte murdes

Väga mugav olnuks tegijatel valida Seaküla Simsoni kujutamiseks lihtsam moodus. Noh, sätid lihtsalt kõik need suuremad ja väiksemad, elulähedasemad ja ebardlikumad fallosed, mille ta aastakümnete jooksul valmis on meisterdanud, ritta ja näitad sinna kõrvale karikatuurset "Põrgupõhja uut vanapaganat", kes jaburdab, lollitab ja teeb paar krõbedamat nalja. Ja olekski film purgis. Aga kõigile, kes seda ootavad ja kellel film veel nägemata, pean pettumuse valmistama: ekraanilt vilksatavad vaid hetkeks läbi vändad, ja ka üks vigurivänt, ent pikemalt neil ei peatuta.

Või üritasid Viimne ja Norkroos lihtsalt Simsoni pahelist mainet pisut rehabiliteerida ja otsida üles tõsiseltvõetava skulptori? Aga ka selline tragikoomiline päästemissioon pole "Põrgu katlakütja" fookuses, õigupoolest on kunst vaid üks väike, kuigi igati oluline osa sellest, mis ekraanilt vastu vaatab. Autorid on suutnud vältida kõige suuremat lõksu, kuhu üks portreefilm astuda saab: nad ei aja segamini inimest ja ametit. Väga lihtne on luua müüt suurest Loojast, kelle käe all muutub tavaline geniaalseks ja kes justkui muuseas viskab valmis surematut kunsti. Kes meist ei tahaks olla suurem kui elu? Aga ükspuha kui palju selles ka tõtt poleks, taandab selline lähenemine täielikult kõik muud väärtused, mis inimeses peituda võiksid. Mida ta teeb siis, kui ta parasjagu ei loo? Kus on tema loomingu lätted? Kas ta oleks kunstnik ilma kõige selleta, mis toimub ta elus väljaspool loomingut?

Oma avaminutitel üritab "Põrgu katlakütja" otsekui kinnitada klišeed: Seaküla Simsonist maalitakse hetkeks pilt kui täisverelisest anakronismist, lõõmavate leekide vahel surematut kunsti vermivast müstilisest kujust, kes mõjub oma kõiksuses kahemõõtmelise karikatuurina. Ent see sõnatu motiiv, mis justkui annaks loetud sekunditega kätte kõik vastused, mida vajada võime, püüab hoopis murda Simsonist kõmuajakirjanduse veergudel tekitatud müüti. Sest järgmisel hetkel seisab Simson videviku hämaruses, teeb suitsu, räägib oma täiesti lollakast unenäost, naerab homeeriliselt — ja illusioon on purustatud. Rohkem meile sketše suurest kunstnikust ei mängita, edaspidi näeme ikkagi meest, kelle tööks on teha kunsti. Jah, kõigepealt mees ja alles siis kunst, mitte vastupidi.

Põrgu motiivist ei saa aga kuidagi üle ega ümber. Mitte et Simson oleks mingi allegooriline põrguvürst, kes leekidest kunsti vormib — hoopis tema ise küpseb tasasel tulel põrguleekide keskel, olles oma mineviku taaga ja oleviku sõltuvuste ori ning ohver. Tema elu on üks suur mäng — Simson on peitnud end kunstniku kui alter ego taha ja loonud selle ümber kentsakana näivad rituaalid, mis aitavad reaalsusest eemalduda ja elada pidevalt kardina taga. Kui ta on inimeste seas ja jagab oma lähikondsetele Seaküla ordeneid, siis kellest me sellisel juhul räägime? Tasapisi hakkame aimama, et tegelikult on Seaküla Simsoni varjus alles ka Aivar Simson, julgelt oma pahedele otsa vaatav mees, kuid teda näeme vaid ajuti, väga juhuslikult ja vaid hetkedel, kui ta jääb üksi ning lepib kaamera salasilmaga.

"Põrgu katlakütja" Autor/allikas: Kaader filmist

See ei tähenda, et ka Seaküla Simson nende probleemidega ei tegeleks, sellestki saab lihtsalt osa tema elu lavastusest. Eriti hästi tuleb see esile Simsoni võitluses alkoholismiga. See pole mingi lihtne ja ratsionaalne otsus, et nüüd jätan joomise maha, ei-ei, nii kergesti see asi ei käi. Ta üritab leida kiirteed alkoholist eemale hoopis koos soolapuhujast posijaga ja lõpuks on isegi raske mõista, kas võitlus käis ikka alkoholismiga (eriti seetõttu, et mingit õnnestumise märki pole näha) või tegeles Simson seeläbi mingite sügavamate, suuremate traumadega ning alkovabaduse-show oli üksnes osa sellest.

Sõda ja rahu

Selle põhjal, kuidas  Simsonit on varem meedias eksponeeritud, võib jääda mulje, et see mees on otsekui mõni tema enda pronksi valatud skulptuuridest, keda ükski tuul ega torm ei murra, kuid see on vaid fassaad, mis, nagu filmi jooksul eredalt selgub, on üsna vähetähtis osa võrrandist. "Põrgu katlakütja" koorib minut minuti järel Simsonilt kihte ja tasapisi hakkame nägema, et osa temast jäi maha kuhugi kaugele, täpsemalt Afganistani. Sõjaveteranina pole tema vaimsed armid siiani kinni kasvanud, sõda — nii ammu unustatud kui ka Ukrainas toimuv — on tema jaoks lõppematu luupainaja, mille juurest ta püüab põgeneda igal võimalikul moel. See ei ole mingi abstraktne maailmavalu; Kullar Viimne näitab ehedalt, kuidas see pigistab Simsoni südant ja närib teda päevast päeva, see valu on isiklik ja füüsiline, nähtamatu vaim, mis kõnnib tal pidevalt sabas.

Kõigest sellest aga võrsubki Simsoni looming, olgu need siis triksterlikud fallosed, aurupungilikud monstrumid või peenelt nutikad skulptuurid. "Põrgu katlakütja" ei ürita kunstiannet müstifitseerida, vaid püüab tungida selle algtuumani. Simsoni looming ei kanna mingit jumaliku puudutuse ega kõrgemalt langenud sõnulseletamatu ande märki, see on jõuline, elav ja keevaline manifestatsioon kogu sellest roojast, millest tal on tulnud elus läbi murda. Selline lähenemine, kus oma portreteeritavat lahti muukides jõutakse tasapisi lähemale ka tema loomingule, annab filmile omamoodi kunstiharidusliku potentsiaali: sarnaselt Sandra Jõgeva filmiga Mare Trallast suudab ka Viimne näidata, et kunstnik peab kõigepealt olema kahe jalaga maa peal, et kõrgemale tõusta. Sellist kainet, kuid mitte kuidagi lahjendavat vaadet kunstile kohtab eesti kultuuridiskussioonis harva.

Üllatav on, et kuigi esmapilgul ei jõua Simsoni lõputu vägikaikavedu iseendaga ka filmi lõpuks kuhugi välja, pole "Põrgu katlakütja" mingilgi kombel ebaõnnestunud linateos, võitlus tuuleveskitega aitab tuua välja tugeva, selgete tõusude ja mõõnadega arengukõvera. Suurim tunnustus filmile on vist see, kui peategelane on ekraanil emotsionaalselt nii alasti, et hakkad mõtlema, kui ebamugav tal võis olla seda esilinastusel vaadata. Olen enam kui kindel, et vähemalt esiotsa ei tahtnud Simson leppida sellise endaga, kes talle filmist vastu vaatas. Aga kes meist tahaks? Kõik vead on alla joonitud ja hädad nähtavale toodud, kuid tegijad on tema suhtes jäägitult empaatilised, hinnanguid ei anta, pigem püütakse toetavat õlga pakkuda. Võib-olla pididki eelmised võitlused läbi kukkuma, et Kullar Viimne ja Erik Norkroos viiksid läbi veel põhjalikuma ja sügavama teraapiasessiooni?

Üks on seega kindel, "Põrgu katlakütjat" oli kindlasti vaja Seaküla Simsonile, isegi siis, kui filmipeeglist vaatas vastu vastik ja ebamugav pilt. Kuid ehk näitab just see vaatenurk meile, mida üks õnnestunud portreefilm tegema peaks? Telesaadetes on vaataja harjunud nägema kultuuritegelastest klanitud turunduspilti: tukk on kammitud, püksid viigitud ja ehk isegi sõnad pähe õpitud.  Vahel minnakse pühade või juubeli puhul kaameratega külla, näidatakse lapiga läikima löödud kodu ja tehakse, kohvitass näpus, intervjuu. Täisvereline portreefilm peaks vältima selliseid lihtsaid ja mugavaid lahendusi ja esitama trotslikult küsimusi, millele vastata ei taheta. Lõpuks võidab sellest portreteeritav ja mõistagi ka vaatajad.

Pikka iga eesti portreefilmile ja kui ise ei oska, siis õppige "Põrgu katlakütjast"!

Allikas: Teater. Muusika. Kino

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: