Kas viimase aja kõige olulisem raamat on juba loetud?

Sa pead silmas "Vestlused tulnukaga" või?

"Ärahellitatud printsessi".

Ei ole lugenud. Ma olen seda raamatut sirvinud. Eks ta läheb ajalukku kurioosumina. Selliseid teoseid on enne ka olnud ja küllap tuleb veel. Üldiselt ma jälgin kogu seda asja, mis viimasel ajal on toimunud, suure kurbusega. Mul on inimesest kahju.

Autorist siis?

Jah. Ma arvan, et ta elab läbi raskeid ja keerulisi aegu. Ega takistada ei saa. Kui inimene peab ennast välja elama, siis ta elab ennast välja.

Kui noored näiteks selle raamatu ette võtavad, siis kas tasub seda lugeda või on parem üldse mitte lugeda?

Ma võin öelda enda 13-aastase tütre pealt, et noori see üldse ei huvita. Nende jaoks on Brigitte samasugune legend nagu 50- ja 60-aastased. Kui jätta kõrvale otseselt mürgised ja väga musta energiaga asjad, siis ükski asi pole ju täiesti halb. Erinevaid asju tasub uurida, vaadata ja lugeda. Kui võtta see aeg, näha vaev ära ja see teos läbi töötada, siis kindlasti see midagi kellelegi ütleb.

Ei juhtu ka midagi, kui ei loe. Raamatuid on maailmas ja Eestiski väga palju. Konkurents on väga tihe ja see ei käi ainult inimeste rahakoti peale, vaid samuti ka aja peale. Elupäevad ja -tunnid on ikkagi loetud, mida pühendada lugemisele. Mina valiksin ja valingi mõne paljudest teistest raamatutest.

Selle teose puhul pakkus palju kõneainet ka raamatu hind, aga paljudest uutest ja mahukamatest teostest see ei ole eriti palju kallim.

Muidugi ei ole. Hind on jälle omaette teema. Hind on hästi oluline. Nii esitaja, artisti või autori kui ka raamatuostja, kontserdikülastaja või teatrikülastaja seisukohast.

Mäletan ajast, mil olin väga noor ajakirjanik 1980. aastatel. Esinemist ja muud säärast oli juba palju olnud, aga minul puudus sellest igasugune ülevaade. Mul oli vanem kolleeg ja mulle väga oluline inimene ajakirjanik Kalju Kass, kes tegelikult vääriks eraldi monograafiat.

Ajakiri Pikker, kus mina ja Kalju töötasime, organiseeris kohtumisi lugejatega ja muid sääraseid üritusi. Kalju ütles mulle ükskord jutu sees, ja mulle jäi see meelde, et kindlasti peab üritusel olema pilet, sest kui on tasuta etendus või tasuta kontsert, siis inimesed ei hooli sellest. Nad ei pööra sellele tähelepanu. Pilet distsiplineerib.

Teisest küljest lugesin just arvustust Ingmar Jõela lavastusest "Circum absurdum", millest ma ise ei tea mitte midagi, aga mulle jäi silma, et arvustajat oli väga tugevasti mõjutanud 75-eurone piletihind. See häälestas ta nii nõudlikuks. Kui sult küsitakse mingisuguse etenduse eest 75 eurot, siis sinu nõudlikkuse tase on selline, et ma ei kujuta ette, kes seda latti ületaks.

Miks just raamatud nii kallid on, on jutt, mis on käinud aegade algusest peale ja siin on palju komponente. Selle äriga ei saa mitte keegi rikkaks. Üldiselt autorid süüdistavad kirjastajaid, et need võtavad kõik ära. Siis kirjastajad jälle ütlevad, et levitajad ehk poed saavad põhilise raha.

Tegelikult ei saa keegi seal suurt midagi, sest kogu see lumepall sulab selle pliidi peal rutem, kui sellest mingisugune memm saab. Nii et see hinnaküsimus on kindlasti oluline.

Kas raamatuostjana on teil endal ka see hinna ja ootuste suhe sees olemas?

Jah, aga ma olen ju kogenud raamatuostja. Ma enam-vähem tean, et kui ilmus Gabriel Garcia Marquezi "Kõdulehed" esmakordselt eesti keeles, siis ma seda teost ei tea, aga ma tean Marquezi, ma tean, et ta mulle meeldib ja olen suhteliselt kindel, et ma sellega alt ei lähe.

Kui on tundmatu autor, siis ma uurin ja sirvin poes. Alt läinud ei ole. Aga distsiplineerib see, et lisaks ajale ja rahale konkureerivad raamatud ja üldse igasugune muu kultuur – ka näiteks vinüülid ja veel rohkem CD-plaadid ja kassetid – ruumi peale. Raamaturiiulid tuleb ehitada järjest suuremaks või siis nad kuhjuvad sulle kuhugi teiste asjade peale.

Ma alati mõtlen selle peale ja pigem võtan raamatukogust. On mõned väga head raamatud, mille puhul ma tean, et ma ei loe neid enam teist korda. Väga täpselt valin, mida koju võtan, sest iga sentimeeter on arvel. Mul käib ka selline paranoiline mõte vahel läbi – kui ma toon raamatu või ükskõik mis asja koju, siis see võtab kodus mul tüki õhku ära

Räägime uuest "Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures" hooajast, mis on pühendatud stsenaristidele.

Mina ei ole filmi- ega seriaalikunsti asjatundja, aga see mõte tundus mulle huvitav, kui ETV2 selle jutuga tuli. Filmikunst ja teletootmine elab Eestis praegu hästi tihedat hoogu üle. Just käis mul külas Rene Vilbre, kes ütles, et tema lõpetas Tallinna Ülikoolis filmi eriala sellisel aastal, kus lõpetajaid oli kuus, aga ei tehtud ühtegi filmi.

Kunagi oli ideaal, et kui saaks teha kuus filmi aastas, siis oleks super. Ilmar Raagi intervjuust lugesin, et aasta jooksul tehakse neid praegu rohkemgi. Ja seriaalid veel niikuinii. Nii et töö käib suure hooga.

Alati, kui jutt läheb mingi filmi peale, siis öeldakse, et asja aluseks on stsenaarium. See on ka tõsi. Kui lugu ei ole, siis ilma selleta ehitada ei saa. Samas stsenariste me tunneme kõige vähem. Me teame näitlejaid, me teame režissööre ja võib-olla ka operaatoreid. Helikunstnike näiteks juba ei tea.

Stsenaristid on hästi oluline seltskond ja neid Eestis liiga palju pole. Sellest ka jutt, et stsenaristide põud on hästi suur. Esiteks nõuab see töö talenti. Teiseks meeletut koostöövõimet. Tuleb üle elada tohutuid koosolekuid, sünopsiste kirjutamisi ja taotluste esitamisi. See on õudne.

Minu kokkupuude selle maailmaga on minimaalne ja minu närvikava ei peaks sellele vastu. See nõuab väga tugevat psüühikat ja tohutut töökust. Andra Teede ütles saates, et nad teevad aastas umbes 30 "Õnne 13" episoodi. See number oli hirmuäratav. Peaaegu iga nädal tuleb toota ja korralikult kirjutada üks pikk lugu.

Saate ülesanne on informeerida ja inimesi lõbustada. Jäädvustame saates kirjanikke, laulutekstide autoreid ja nüüd stsenariste, kes on oma võimete ja tööde kõige kuumemas faasis.

Nad räägivad oma käsil olevatest töödest, aga ka neil on ka oma ajalugu, mida me peegeldame. Kuna tegu on hästi vaimukate, jutukate ja tarkade inimestega, siis vestlused on lustlikud ja toredad. See on kõige parem viis asjadest rääkimiseks.

Olles ka ise stsenaristina töötanud, kas olete saatekülalistelt õppinud midagi uut või avastanud uue mõõtme loometegevusele, mida varem polnud enda jaoks mõtestanud?

Olemata ise küll päris stsenarist, aga kuna ma seda sfääri tunnen, siis suuri üllatusi pole. Aga olen saanud teada kui palju on tehnilisi reegleid. Selliseid loojutustamise printsiipe. Nendega on nii, et kas sa tead neid või ei tea. Mina nüüd tean.

See on pinnapealne teadmine. Aga meie vaatajate hulgas on kindlasti inimesi, keda filmimaailm huvitab ja kes kirjutavad ning tahaksid ise stsenaristi tööd proovida. Nendele on see väga huvitav.

See on jube oluline, ela sa siis Tallinnas või provintsis Otepääl või kus iganes, et näed maailma, mis sind ehk ootab või kuhu sa tahaksid kuuluda ja saad sellest maailmast natuke teada ning õpid tundma inimesi, kes seal tegutsevad ja toimetavad.

Milline on teie enda suhe filmikunstiga?

Huvi filmi vastu on mul suur. Käin päris palju kinos. Need filmid, mis mulle huvi pakuvad, nii kodu- kui välismaised, ma vaatan ikka ära.

Tõsi on see, et Eesti stsenaristika ajalukku kuulun kindlasti, sest me koos Andrus Kivirähkiga tegime seriaali "Wremja". Veider on see, kuidas ta sinna sattus, sest seda tehti üle jala. Kõik tegid seda muuseas.

See on hea näide ka sellest, et stsenarist üksi või meie kaks ei määra veel sarja tooni. Hästi palju ideid tuli produtsent Ivar Viglalt, näitlejatelt Dan Põldroosilt või Jan Uuspõllult. Mõned mõeldi välja üldse võtteplatsil. Aga meie väike panus oli seal ka.

Kui "Wremjat" tegime, siis meil ka koosolekuid ei olnud. Vigla helistas, ütles et tuleb arvestada nii paljude näitlejatega ja andis muud juhtnöörid, mille alusel meie kirjutasime stsenaariumi. Lõpuks eetris nägime, kuidas see välja kukkus. Ei mingeid koosolekuid.

"Wremja" ärkab aeg-ajalt ellu. Vahel keegi kirjutab, et teeme eriseansi, kus vaatame öö jooksul kõik "Wremja" osad ära ja oleks nii tore, kui tuleksite meile külla, aga see on öine üritus, nii et kus sa sinna jõuad.

Hiljutises "Rahva oma kaitses" teatasid rõõmuga, et avastasite kino Artisest Väärikate kinohommikud.

Ma olen hommikul ergas. Õhtuks ma olen juba üpris unine, aga hommikul mul on pea lahti. Kui ma ei pea kodus töötama, siis ma lähen hea meelega kell 11 algavale seansile. Käisin vaatasin filmi "Põrgu katlakütja" Seaküla Simsonist. Väga liigutav ja külgetõmbav film. Kui vaatama hakkad, siis sellest lahti ei saa.

Kui tuled põlema pandi, hakkasid inimesed plaksutama. Saalis oli palju inimesi ja ma aplodeerisin ka, sest see film oligi nii hea ja see tundus loomulik reaktsioon. Aga see ei olnud tavaline seanss. Selgus, et filmi režissöör oli tulnud vaatajatega kohtuma. Ma natuke kuulasin, aga siis mul hakkas juba kiire ja ma hiilisin välja. Ma väga vabandan selle režissööri ees. Ma ei lahkunud sellepärast, et ta jutt mind ei huvitanud, vaid mul oli muud tegemist.

Teisel korral läksin vihmasel pühapäeva hommikul vaatama Hardi Volmeri portreefilmi "Jumalaga, rock n' roll ehk minu elu esimene pool". Olin alguses üksinda saalis, aga siis tuli üks vanaproua ka. Siis kahekesi vaatasime Hardi filmi ära. Ja jälle oleks tahtnud lõpus plaksutada.

Kui popmuusikas valitseb hetkel meeletu retromaania, siis kas kaasaaegses kirjanduses saab ka mõne sellise trendi välja joonistada?

Huvitav küsimus, sest ühest küljest eesti kirjandust, täpselt nii nagu popmuusikat ja kõike muud, mõjutab tänapäeval juba väga palju see, mis üldse maailmakirjanduses aset leiab. See ühel või teisel viisil peegeldub ka eesti kirjanduses.

Just kaasaegsed teemad, mis on üle kogu maailma populaarsed – soolised, rassilised, inimeste eneseotsingud, vaimne tervis, noorte sisenemine täiskasvanute maailma. See on universaalne. See on ajavaim, mis jõuab kõikidesse keeltesse.

Muidugi on alati autoreid, kes seda ajavaimu trotsivad, nagu Indrek Hargla, Meelis Friedenthal või Paavo Matsin, ja lähevad sügavale minevikku, esoteerikasse ja igale poole mujale. Aga see on illusioon, sest ajavaim saab nad ikka kätte. Ka see on ajavaim, et me trotsime ajavaimu.

Samas kõik see, mis on alati olnud, on ka praegu olemas. On mässulised noored autorid, ennast otsivad noored autorid, diibid noored autorid, ülevoolavad noored autorid ja samasugused vanemad klassikud. Kõik on olemas.

Ütleme nii, et luules ja lühiproosas elab kaasaeg väga. Nad on kahe jalaga keset tänapäeva. Pikem proosa võtab ikkagi mingeid tükke minevikust. See on ka arusaadav, sest ajalugu on eestlastel nii palju ja suur osa sellest on läbi rääkimata. Ega ma ei tahagi õudselt, et kajastatakse seda elu, mida ma täna elan. Kunagi jõuab see nii või naa kirjandusse.

Praegu on väga tugevaid Nõukogude Eestist kirjutavaid autoreid. Näiteks Mudlum, Andrus Kasemaa ja Lilli Luuk, kes jõuab küll otsapidi 1990. aastatesse, aga on väga tähelepanuväärne autor. Siis on ka ajatuid autoreid, kelle puhul pole vahet, mis ajas tegelased toimetavad. Tähtis on mingi muu asi.

Kui mõelda selle peale, kui väike on Eesti rahvaarv ja kui väike on keeleruum, siis kultuuri hulgast jääb mulje, et see on hoopis suurema rahva tehtud.

Kas kaasajast kirjutamises on midagi iseenesest keerulisemat?

Jah, need märgid on väga värsked ja pealegi pole päris lõpuni selge, kuidas kõiki neid uusi nähtusi nimetada. Need sõnad veel loksuvad oma tähenduses. Näiteks "nutitelefon", see on liiga tänane päev ja see ei ole ka kuskilt otsast tore sõna. Üsna ebameeldiv sõna. Aga seda tehakse ka.

Laias laastus jagunevad kirjanikud kaheks. Ühed, kes kirjutavad nii-öelda lugusid elust, maailmast, inimestest. Sinna gruppi näiteks kuulus Jaan Kross kindlasti ja kuulub ka Kivirähk. Ja siis on autorid, kes kirjutavad oma elust. Sinna kuuluvad kindlasti näiteks Mihkel Mutt ja Tõnu Õnnepalu.

Kui me rääkisime Brigitte Susanne Hundist, siis mulle tundub, et talle tehakse liiga selles mõttes, et ta laseb inimesed oma ellu sisse või tegelikult tirib nad oma ellu sisse. See pilt, mis me seal näeme, on kurb, sest seal ei ole õieti mitte midagi. See on üsna tühi vaatepilt. See ei tekita kadedust ega soovi osaleda. Tõesti on kurb ja kahju.

Õnnepalu puhul on jällegi nii, et kuna sinu teejuht sellesse tema maailma, mis on ju meie kaasaeg, on tark, vaimukas ja tundlik inimene, siis ta ütleb sulle täpselt neid asju, mida sul on vaja teada. Mille puhul sa võid sageli öelda et, jaa, see tuleb mulle tuttav ette, ma olen sama sama asja kogenud. Samastumisefekt on väga tähtis.

Täpselt sama asi oli näiteks Annie Ernaux' puhul, kes võitis eelmisel aastal Nobeli kirjanduspreemia, keda nüüd on ka eesti keeles ilmunud. Tema "Aastad" oli selles mõttes jabur raamat, et kui sulle keegi ütleks, et ma kavatsen kirjutada raamatu kõigest, siis see tundub selline Saalomon Vesipruuli jutt olevat. Aga Ernaux tõepoolest tegigi seda ja kirjutas raamatut kõigest.

Seal on prantsuse elulaadi, popkultuuri, suhete, mudelite ja ühiskonnaelu muutumine 1960. aastatest meie sajandisse välja. Prantsusmaa on ju erinev asi. Ajalood, toit ja muusika on meil prantslastega erinevad.

Prantsuse estraaditähti, keda seal mainitakse, tuleb guugeldada, aga see on väga hariv. Ma lugedes sageli guugeldan, sest kui raamatus on näiteks muusika olulisel kohal või selle ajastu poplugude meenutamine, siis loomulikult sa lähed vaatad, mis see üks või teine šansoonilaulja või prantsuse diskostaar tegi.

Aga need on detailid. Sisimas on elu üsna ühesugune olnud, hoolimata erinevustest, mis on muidugi väga suured. Tuum on inimestel ikka üks ja sama.

Räägime teile olulisest tööriistast ehk naljast. Milline on nalja tervis?

Ma oskan Eesti olude kohta öelda. Me teame väga suuri ülemaailmseid stand-up-koomikuid ja nõnda edasi, aga nali toitub ikkagi kohalikest eripäradest ja erinevustest. Praktiliselt kõikides lehtedes on naljakülg olemas. Televisioonis ja raadios on naljasaated olemas ning stand-up möllab ka. Kui kõike muud on hästi palju, siis on nalja ka hästi palju.

Kõik naljad ei ole loomulikult kõigile naljakad ja ei saagi olla. Siin tuuakse sageli probleemina välja, et ühiskonnad on polariseerunud. Seda nad täpselt ongi.

Üks näitleja seletas mulle, et tal on huumori- või estraadikava, millega ta käib firmapidudel esinemas ja siis ta alati ikka uurib enne, et mis sorti inimesed seal on. Minul seda probleemi ei ole. Mul on oma publik olemas. Ma ei käi ringi mõttega, et ma suudaksin kõiki kõnetada ja massidega rääkida.

Vene ajal, kui humoristid rääkisidki massidega, oligi maailm hoopis lihtsam. Siis olidki meie ja olid nemad. Nüüd on erinevust rohkem.

Nalja tegemisel tasub mõelda ikka selle peale, et tigedat hambad ristis värki, mürgist reaktsiooni, mis on kerge tulema, kui mingi poliitiline või ühiskondlik asi sind häirib või ärritab, ei ole meeldiv lugeda ega vaadata ja see pole naljakas ka.

Kõige parem on ikkagi see, kui ei suhtu teemasse üleolekuga, vaid saad aru, et see on inimlik, et nüüd nii läks. Iga asja puhul ei ole muidugi võimalik sellist chill'i olekut hoida.

Jällegi, minu suur õpetaja Kalju Kass ütles 1980. aastate alguses ühe väga olulise asja, mis kehtib tänapäeval ka vägagi, et lõuapoolikuid ja killuvendi on hästi palju. Sageli nad on väga naljakad. Eriti naljakad on rahvalikud talendid, sellised päris maamehed. Ütlevad nad mingeid vanasõnu või sõnastavad hästi oma elukogemust. Sellega saavad just vanemad naised või mehed hästi hakkama. Paroodilisus ja iroonia, mis küpsete tarkade vanainimeste suust tuleb, on väga tore.

Aga hästi palju on sellist tühja läminat ja plõksimist. Nali peab millegi pealt tulema. Kõige paremini tuleb ta silmaringi, hariduse ja mingisuguse arusaamise pealt. Lihtne naljamees ongi väga lihtne asi.

Nali on pidanud vahepeal suureks kasvama. Iga asja üle enam nalja teha ei saa, mis otsapidi on seotud tühistamiskultuuriga. Kas see on eraldanud terad sõkaldest või teinud naljategemise keerulisemaks?

Vanad klassikud on selle suhtes pigem skeptilisemad ja võtavad sel teemal rohkem sõna. Noorem generatsioon on sellega juba üles kasvanud. Teatud ühetaolisuse ta loob küll, kui koomiku jaoks on reeglid liiga paigas, et mille üle võib naerda ja mille üle mitte. See võtab soovi kuskile kõrvale minna ära. Samas on tõsi ka see, et need ekskursid kõrvale väga huvitavad ei ole. On teada, millega see lõpeb.

Huumor on kirjanduslik ja üldinimlik kvaliteet. Teoreetiliselt ei peaks huumorile üldse korda minema inimese sugu, rass, nahavärv. Võtame näiteks Anton Tšehhov, Mark Twain või Oskar Luts. Nemad võivad rääkida kõikidele. Erinevaid lugusid, aga võivad mõjuda kõigile.

Satiiri puhul on nii, ja ma olen selle teadmisega üles kasvanud, et satiirik ongi alati nõrgemate poolt. Satiiriku asi ongi tögada tugevamaid ja võimulolijaid. Ka vene ajal oli see nii. Ka Gogol tegeles sellega, Mark Twain samamoodi. See ongi satiiri eripära.

Kurt Vonnegut ütles selle kohta hästi, et kui ta väikse poisina istus perekonnaga ümber laua ja kõik täiskasvanud muudkui suure hooga rääkisid, siis ainus viis, et ka teda kuulataks, oli teha mõni nali. Siis ta hakkaski nalju tegema, et saada sõna. Nii pääsevadki löögile ka need, keda muidu üldse pole kuulda ja kellest keegi midagi teada ei taha, kas siis lapsed, noored või vaesed või ükskõik kes.

Räägitakse, et poliitiline korrektsus häirib naljategemist. Tegelikult tuleb lihtsalt avalikus ruumis valida sõnu. See on ju loomulik. Ühiskond, kust me tulime, oli väga ühesugune. Nüüd on värve, toone ja erinevaid inimesi hoopis rohkem. Ma ka ei taha, et keegi kuskil kiilakate või paksude või prillidega keskealiste meeste suhtes liiga palju sõna võtab.

Kui ma kuulen seda, et "jälle mingi keskealine mees kuskil seletab", siis ma tegelikult tuletaksin kõigile meelde, et ka keskealistel meestel on sõnaõigus. Nagu ka noortel naistel ja kõigil teistel. Kõik erinevad inimesed peavad ära mahtuma siia ühiskonda, kus me elame.

Selles mõttes ei maksa kellelgi seljas elada. Üksteisel turja kargamine on kerge tulema stressi seisundis. Ühiskond ongi praegu väga närviline. Sõjafoon annab inimestel tunda. Väsimus, ebakindlus ja siis kõik see majanduslik jama, mis siia otsa kukub. See teeb inimesed maru närviliseks. See on arusaadav.

Siis on veel ühismeedia, mis omakorda tekitab ju inimestes närvilist meeleolu. Näiteks raamatut sa loed rahulikult. Raamatut lugedes sa ei näe seal kõrval Jürgen Ligi kommentaari. Jürgen Ligi ei kommenteeri seal.

Ma loen praegu ühte kriminaalromaani "Toateenija". Suurepärane kriminull, mille peategelaseks on pisut autistlike kalduvustega tüdruk, kes on mõrva tunnistaja. Kui sa loed seda, siis sinna kõrvale ei teki Ligi kommentaari, kus ta ütleb: "jutt, et teenijal on raha vähe ja ta elab ainult jootrahast, on tema enda süü" või midagi sellist. Sinna otsa ei tule ka Peeter Espak mingit muud juttu plärama. Ja lõpuks nad keeravad Ligiga tülli. Sellist asja ei juhtu. Sa oled kahekesi selle looga.

Sotsiaalmeedias jauramine ei vii mitte kuhugi ja on täiesti mõttetu tegevus. Ma olen aastatega aru saanud, et tegelikult on kõige positiivsem tegevus panna inimestele laike. Panna neile südameid. Kurva sündmuse puhul kurbi nägusid. Kui on tähtis päev, siis soovida õnne. Kui on kurb päev, siis tunda kaasa.

Hetkeks mõelda selle peale, et see ongi kellegi jaoks kurb või hea päev. Tasub hoida püssirohi hästi märg. Need tülid ei lisa meie eludele midagi. Kas lõpuks on Ligil õigus või on Espakil õigus – mis vahet seal on?

Kui täna pakutaks noorele Mart Juurele huumorikülje tegemist, siis ikka võtaks vastu?

Muidugi. See on ju hea töö. Otepää provintsilinnas elades avastasin sarnaselt Vonnegutile, et saan sõna sekka öelda läbi huumori rakendamise. Mul oli seal sõpruskond, kellega me tegime bändi ja raadiot ja mida kõike veel. Huvi huumori vastu oli alati olemas. Realiseerus nii, et ta viis mind sinna, kuhu viis.

Ta on selline töö, mis ei kurna sind ja ole orgaaniliselt ebameeldiv. Eriti, kui sa oskad elada nii, et sa ei käi koosolekutel. Erinevalt stsenaristidest on humoristi elu suhteliselt lihtne.

Räägitakse, et nalja tegemine on raske, aga kus ta siis raske on? Kõik tööd nõuavad tegemist. Kui tahad teha korralikult ja hästi, siis pead seda oskama. Huumoris – nagu stsenaristikaski – on reeglid, kuidas nalja üles ehitada. Nende tehniliste asjade järgi on võimalik töötada. On ka naljakas, kui sa neid eirad või neid ei tea.

Kuidas te ise kriisifoonides toime tulete? Kas muretsemiseks on veel jaksu? Kuidas hommikul ärgata terve mõistusega ja rahulikult?

Inimesed kohanevad. See kohanemine tuleb sageli ka tuimestumise arvelt. Uudisvoog peksab lõpuks nii tuimaks, et see enam ei tee nii haiget, kuigi kogu see värk ikkagi teeb haiget. Siis tuleb mõelda, mis see alternatiiv on?

Ja alternatiive on palju. Ajaloost teame ju seda, et kui teise maailmasõja ajal 1941. aasta juulis toimusid Pärnus tänavalahingud, venelased taganesid, sakslased tulid, siis inimesed samal ajal rannas päevitasid.

Nii on alati olnud. Hulk inimesi teeb hoopis midagi muud, kui toimub mingi teine asi, mida teeb hulk teisi inimesi. See on loomulik. Kõik ei pea olema ühel ajahetkel samas aknas.

Sellega toimetulemine ongi hästi keeruline. Kui algas sõda, siis mina humoristina teadsin kohe, et nüüd on just nimelt see aeg, et hakata tegelema satiiri-nimelise asjaga. Ainuke viis, kuidas seda käsitleda.

Oluline oli ka see, et ukrainlased kohe panid ise tögava pasuna hüüdma. See on väga mõistlik viis, kuidas neid asju menetleda. Kui linnad, kodud ja inimesed on tule all ja materjal on nii võigas, siis ongi ainult üks viis, kuidas leina ja hirmuga hakkama saada.

Kainelt seda lõpuni analüüsida pole võimalik, sest muutujaid on nii palju, aga huumor aitab alati. Olgu see siis iseenese üle või nende üle, kes väärivad isegi kurjemat kui nalja.

Kuidas on poliitkultuuriga, mille kohta said otsekuulajad või kavalamad guugeldajad ülevaate eelmisel kevadel "Rahva oma kaitsest"? Vahepeal on pool aastat mööda läinud. Kas olukord on muutunud?

Ei ole vist. Juba lihtsalt tehniliselt see pull jätkub. See on hästi kurb jällegi. Õudne, kui mõelda selle peale, et meid on nii vähe, maa on nii väike, ressursid tillukesed ja olukord ka hästi ohtlik.

Eesti puhul on see asi, et siin pole ju ruumi sõdimiseks. Puudub strateegiline avarus, mis Ukrainal on. Ainukesed kaks mõeldavat kaitsejoont peale Narva jõe on Sinimäed ja all Emajõgi. Vahepeal käis jutt, et tänapäeva sõda on kõrgtehnoloogiline, toimub internetis ja mingi selline värk. Ei ole. Me näeme täpselt, mis toimub. See on isegi esimene maailmasõda. Kaevikutes istumine.

Inimesed peaksid aru saama, et oma peredes ju ei tehta niimoodi. Kodudes lähedastega ju seda mängu ei mängita. Miks me siis ühiskonnas ei saa hakkama omavahelise asjaga? Näed ei saa.

Mina sellest aru ei saa, miks see võim nii magus on. Mina ei taha kedagi juhtida ega kellegi ees tähtsal sammul käia. Inimesed sageli mõtlevad, et riigikogu või presidendiamet on eluaegne nirvaana, et sa juba oma elu ajal jõuad kuhugi paradiisi.

Kui ma lugejate või fännidega kohtun, siis tihti heasoovlikult küsitakse, et miks te ei kandideeri riigikokku. Inimestele tundub, et see on mega parim elu, mis üldse võimalik on. See ei ole ju üldse hea elu. Saad nii suure töö eest väga vähe raha, kõik sõimavad sind kogu aeg ja sinust sõltub niivõrd palju.

Ning ma tean, kui rumal ja laisk ma olen. Ma võin ju Peeter Espaki ja Jürgen Ligi üle nalja teha, aga ma tean, et nad tunnevad oma asja. Ma ei kipu nendesse kohtadesse.

Samas on ka lihtne kõrvalt nõu anda ja poliitkultuuri teemal jaurata, sest ega sa ju ei tea, kuidas ise käituksid. Tekib adrenaliin, võitlusmoment, et tahad käia ringi ja teisi paika panna. Aga praegu on kõik hästi keeruliseks läinud ja nõuab suurt meelerahu.

Kas meil on veel tõsiseltvõetav peaminister?

Ei ole muidugi. See on hästi kurb, et ei ole. Kõik need asjad on arusaadavad ja mõeldavad. Küsimus polegi nii väga selles, et kes sinna Venemaale midagi vedas või sealt tagasi tõi. Minu meelest on märgiline peaministri enda reaktsioon ja kõik see, mis pärast tulema hakkas.

Nägime, et ta on solvuja ja vihapidaja, mis on poliitiku puhul väga ohtlik märk. Langeb kergesti hüsteeriasse. Jälle väga halb märk. Eriti sõjaaegse peaministri kohta. Süüdistab teisi.

Ekslikult üritas ka seda tüli näidata soopõhisena. Soopõhine oli asi kevadel. Kui Grünthalid ja teised ütlesid, et kust sa lilleke nüüd tulid ja kõik need Jürgen Ligi jutud. Aga sügisene värk ei ole enam soopõhine. Siin on küsimus ikka väärtustes.

Miks läks Kaja Kallas leili ja hakkas rääkima sellist juttu, nagu ta räägib? Ma tean, et tegu on intelligentse ja paljulugenud inimesega, kellel huumorimeel ei puudu. Ja ma arvan, et teda tabas kohutava arusaamisega teadmine, et ta on nüüd ise samasugune naeruväärne. Nagu kõik need, kelle suhtes ta on ise alati olnud üleolev, irooniline ja nõnda edasi. See pani ta vibreerima. Ja ta ongi naeruväärne.

See on nagu see, kui räpparil kaob tänava kredibiliteet ära. Kaja Kallasel kadus see ka. Ta on tõesti väga andekas ja tark inimene. Kusjuures on üldse kaks inimest Eesti poliitikas, kelle puhul on näha, et nad on lugenud ja loetu üle ka järele mõelnud ning nende sõnavara ja seoste loomise võime on tänu sellele suur. Üks on Kaja Kallas ja teine on Martin Helme, kelle puhul on ka näha, et ta on väga tark ja paljulugenud inimene.

Kuid Kallase puhul paraku on nii, et ta võib seal ametis olla ja seda juttu rääkida, aga see ei lähe üldse korda. Tänava kredibiliteet on kadunud.

Eestis tundub olevat päris järsk jaotus n-ö kõrgkultuuri ja väiksemate rahvakultuuride vahel. Võib öelda, et teie liigute päris vabalt nende kahe vahel. Olete nii Oskar Lutsu kui Onu Bella fänn. Näiteks Nublut saame käsitleda kui lihtsat meelelahutajat või ühte olulisemat eesti keele rohitsejat. Kuidas sellisesse jaotusesse suhtute ja kas ka ise seda tajute?

Kui Nobeli kirjanduspreemia anti Bob Dylanile, siis ütles see ju kahte asja. Esiteks, et Dylan ise on väga hea poeet ning loomulikult ka esitaja. Aga teisest küljest ta ütles ka seda, et loomulikult laulutekst on poeesia. Lisaks veel, et tegelikult ka luule elab erinevates kujudes. Ta võib olla laulutekst, ta võib olla räpp, mingisugune ettekanne, vabavärss, riimuv.

1960. aastatel olid õudsed tülid ajakirjade veergudel vabavärsi ja riimilise luule üle. Et eks ta šokk ole alati, kui noor generatsioon tuleb oma elektripillide või ma ei tea millega välja. Vanemad inimesed ahhetavad ja löövad käsi kokku, aga lõpuks ikkagi tulemus otsustab.

Väga kaua aega oli eesti popmuusika suur probleem laulutekstid. 1970.–1980. aastatel kirjutasid tekste spetsialistid nagu Ott Arder, Heldur Karmo, Priit Aimla, Leelo Tungal. Neid oli veel. Hästi head kindla käekirjaga luuletajad. Ja siis veel Ruja, kes kasutas klassikat, mis on suhteliselt haruldane ja vähenähtud ilming popmuusikas laiemalt.

See pilt muutus väga, kui tuli perestroika. Tulid JMKE-d ja muud asjad, kellel oli korraga nagu oma eesti keel suus. Nublu ja kogu see räpimaastik on ju samasugune. Näiteks ka Genka, kelle puhul muusika võis eriti varasemas faasis olla suhteliselt puine ja konstrueeritud, aga tekst on ajaga muutunud järjest voolavamaks ja orgaanilisemaks. Samamoodi on Nublu kahtlemata suur keele ja poeesia talent.

Kas tehisintellektiga oled juba mõne nalja kokku pannud?

Olen küll. Teda tuleb osata nii-öelda kamandada. Välja õpetada nagu koerakest (paitab oma koera Rufust, kes intervjuu andmise ajal laua kõrval magab). Minu koerakest muidugi ei saa välja nii õpetada. Tema mõtleb ise.

On ta sind naerma ajanud?

On küll jah. Tema ei ole selline lõuapoolik ega killurebija, kellest varem rääkisime. Tehnilises mõttes on ta ju ka tark. Aga ta on maru püüdlik.

Hästi tõsine ja korralik. Väga korrektne. Ütleb, et seda ma ei taha öelda, sest see võib kedagi ja toda riivata ja minna vastuollu mingite reeglitega. Seda juttu ma sulle ei räägi, Mart. Aga teda saab kasutada küll.

Inimliku puudutuse kadumine ei hirmuta?

Võib hirmutada küll. Muusika puhul on nii, et näiteks kui Nublu on laval, siis ma tean, et ta on Nublu ja vastutab oma sõnade eest. See vaib ja meeleolu, mida ta tekitab, ongi Nublu. Füüsiline isik Nublu ja artist Nublu ei ole samad asjad. See artisti "miski", mis temast tuleb, see tähendab just nimelt seda, et ta on Nublu.

Kui tehisintellekt teeb mingit biiti, siis see biit võib olla tore ja kuna ta valdab hästi palju materjali, siis ta ilmselt teebki väga häid biite ja saunde. Aga kas see midagi tähendab ka?

Asi läheb huvitavaks vist siis, kui tehisintellekt mitte ainult enam ei tee muusikat, aga hakkab seda ise ka kuulama. Kui inimesed jäävad üldse sellest ahelast välja, siis ma ei tea, mis saab. Siis äkki ongi meil üksteise jaoks rohkem aega. Jätame masinad ajama seda ühismeedia asja ja ise teeme mingit oma värki. Võib-olla on see nii. Aga ma arvan, et alati jääb kuhugi see inimene oma käpardliku sooviga midagi ise teha.

"Rahva oma kaitsel" algas 28. hooaeg. Kuidas saates värskust sees hoiate? Kas ei ole tekkinud tunnet, et enam ei jaksa arvata maailma asjade kohta midagi?

Nüüdseks oleme minu meelest kultuurisaade. Meil on pikad filmiteemalised arutelud ja ilukirjandusteoste analüüsid. Poliitika on üsna nurgatagune aspekt, aga ikka mäletatakse, et meil on päevapoliitika saade.

See on palju muutunud. Ma ei teagi, kas me isegi tahtsime algusaegadel nalja teha. Ilmselt püüdsime ikkagi vaimukalt vestelda ja teravmeelsed olla. Enda meelest ajasime lihtsalt juttu, aga ju siis ta oli lihtsalt ogar ja absurdne.

Värskus püsib sellest, et ega me Andrusega ei käi ninapidi koos igal pool. Me kohtumegi tavaliselt teisipäeval või mõnel muu salvestuspäeval. Me ei räägi vahepeal teineteist tühjaks.

Inimesed on kuidagi häiritud, kui nad meid eraldi näevad. Nad tahaksid näha, et me käiksime Andrusega käsikäes sünkroonis ringi. Kui eraldi liigume, siis inimestel on tunne, et me oleme ära eksinud.

"Rahva oma kaitset" on korduvalt proovitud eraraadiotesse kutsuda. Aga me ei ole läinud. Esiteks sellepärast, et asukoht meile sobib. Mõlemal nagu kodu juures. Teiseks, kui tõsiselt mõelda, siis saate loomus muutuks erakanalis. Tema võlu ongi see, et see kahe sõbra vestlus on rahvusringhäälingus.

Kunagi keegi rääkis, et talle tuli Kanadast väliseestlane külla, kuulas saadet ja küsis, et kuidas siuke asi võimalik on avalik-õiguslikus raadios. Kanadas oleks see mõeldamatu. Aga see ongi tore.

Kerget aimu saame ka iga teisipäevase "Rahva oma kaitse" muusikalistest külalistest, aga mis teid muusikaliselt viimasel ajal kõnetanud on?

Muusikat valin mina, sest Andrusele on elevant kõrva peale astunud. Teda muusika segab. Aga ma otsin alati muusikat välja ja hoian sel silma peal. Spotify's on mul selline playlist tehtud nagu "Eesti uued", mis on mulle muusikat valides kasulik.

Kui ma kuskilt millegi kohta loen, siis lisan ta siia playlist'i ja kuulan. Siin on Püha Johannes, Lil Till, Mari Kalkun, Tintura, TamTam, Delulu, Jonas.f.k, Anett ja Fredi, Siemens Nokia.

Üldiselt on mul kalduvus minna teemasse hästi sügavalt. Sel suvel kuulasin hästi palju Bryan Ferryt ja Roxy Musicut. Artist, keda olen alati väga armastanud ja kelle plaate mul on palju, aga pole kunagi süvitsi kuulanud. Materjal oli tuttav, aga ma kaevasin ennast sellesse materjali sügavale sisse ja see oli nii huvitav.

Viimati ma ostsin Andres Mustoneni plaadi "Scriptura Sacra". Ta mängib seal Bachi viiulilugusid. Väga hea plaat. Ja mis veel – avastasin, et Kadrioru raamatukogus on fonoteegi topelt eksemplarid müügile pandud. Ostsin sealt 95 sendi eest vene underground jazz'i plaadifirma Leo Records kogumiku.