"Kui ma olin 16-aastane ja kirjutasin luuletusi, siis ma olin ikkagi väga vihane ja radikaalne, ma ei teagi, kelleks ma enda arvates kavatsesin saada, ma tahtsin saada kirjanikuks ja nüüd, kus ma olen 15 aastat kirjanikuna töötanud, tean ma, et on erinevaid variante seda teha ja üks variant on olla stsenarist," ütles ta ja lisas, et tol ajal ta aga arvas, et temast saabki ennekõike luuletaja. "Kui keegi oleks mulle tol ajal öelnud, et hakkan kirjutama "Õnne 13" stsenaariumi, oleksin ilmselt öelnud, et see pole küll üldse punk."

Teede esimesele luulekogule tegi kriitikat Kivisildnik. "Aga teise luulekogu puhul ta juba ütles, et nüüd on palju-palju parem," sõnas ta ja lisas, et suur innustaja oli tol ajal Liisi Ojamaa. "Ma olin suur Liisi fänn ise ja siis ma tundsin juba mõningaid Eesti luuletajaid, kes kutsusid Liisi minu luulekogu esitlusele Kuku klubisse, kui ta sinna tuli, siis ma pidin suurest rõõmust pikali kukkuma," meenutas ta ja mainis, et tal on siiani olemas ka Liisi kingitud luulekogu, kus oli pühendusena kirjas "Sa võid mulle alati helistada" ja tema telefoninumber. "Liisi juures ma istusin köögilaua taga ja rääkisin päris palju elust ja kirjandusest."

Luulekogud peegeldab Teede sõnul kindlasti ka tema erinevaid elujärke. "Ma olen kirjutanud oma elust palju, aga ei tasu segamini ajada, et see oleks mingi päevik või pihtimus, luule on ikkagi ilukirjandus," rõhutas ta ja lisas, et tegi mingil hetkel tehte, et tol aastal, kui tema debüteeris luuletajana, alustas veel kümme tüdrukut. "Meid pandi Tartu luuleõhtutel rivvi, kõik lugesid oma luuletusi ja olid täpselt ühesugused ja siis ma saingi aru, et väga raske on välja paista sealt, kus on väga palju ühesuguseid andekaid noori."

"Seepeale ma mõtlesin, et kui ma kirjutan nendest asjadest, mida ainult mina olen läbi elanud, siis ma ei saa kirjutada samasuguseid luuletusi kui teised," selgitas ta ja ütles, et ühel hetkel, kui ta elus rohkem reisis, hakkaski ta kirjutama ennekõike just neist kogemustest. "See läks üle selleks, et ma olengi erinevatest eluetappidest kirjutanud luuletusi."

Viimastel aastatel on Andra Teede ennekõike tuntud "Õnne 13" stsenaristina. "Kui ma läksin seda tegema, siis mõtlesin, et väga hea, kui ühe aasta vastu pean, aga nüüd mul on kümnes aasta seda teha," nentis ta ja lisas, et ta tunneb end seal väga hästi. "Mul on väga tore seda teha, meie meeskond töötab, oleme kõik õppinud üksteist tundma, kindlasti on palju kergemaks see läinud, tean neid karaktereid, produtsente, režissöör Ain Prosat ja ka vaatajaid."

"Ma käin väga palju, mõni aasta isegi 30 korda kohtumas vaatajate ja lugejate ning kui ma vaatan otsa väikeste külade pensionäridele, kes vaatavad väga palju "Õnne 13", siis mulle tundub, et ma tunnen neid ka üha paremini," sõnas ta ja tõi välja, et kui ta seda tööd alustas, siis oli hooajas 36 osa. "Iga aasta on üks osa maha tulnud, aga nüüd on esimene aasta, kui pandi üks osa juurde, seega meil on 29 osa aastas, arvestades, et aastas on 52 nädalas, siis see on natukene rohkem kui pool minu aastast."

"Minu jaoks algab hooaeg umbes jaanipäeval, seega ma puhkan aprillis ja mais, kui puud on raagus, sõbrad on tööl ja midagi teha ei ole, juulis, kui kõik teised puhkavad, hakkab minul kiire aeg ja tuleb hakata kirjutama, võtted algavad augusti keskel umbes ja eeter septembris, seega ma olen kirjutamisega umbes kuu või kuus nädalat eetrist ees," ütles ta ja rõhutas, et "Õnne 13" on Eesti ainus päevakajaline draamasari. "Kui meil on valimised, on neil ka valimised."

Teede rõhutas, et nad hoiavad väga tugevalt Eesti elul kätt pulsil. "Loen kõiki Eesti ajalehti ja blogisid," sõnas ta ja kinnitas, et võtetest on ta kirjutamisega kohati vaid paar päeva ees. "Kui mina saadan oma valmis kirjutatud osa ära, siis võttesse läheb see tihti juba pühapäeval või esmaspäeval, parimal juhul nädal hiljem."