Riigikogu kultuurikomisjonile on 60, vaieldamatult eesti kultuurieliiti esindava inimese poolt saadetud "äärmise murega" tembitud nõudlik pöördumine, mille keskmes on kvaliteetsarjadena määratletud Jaan Tootseni toimetatud "Ööülikool" ja Joonas Hellerma intervjuusaade "Plekktrumm". Erakondade esindajatest-rahvasaadikutest koosnev kultuurikomisjon on kutsunud rahvusringhäälingu nõukogu esimehe ja juhatuse liikmed aru andma.

Muidugi tuleb minna. Küllap võetakse pöördumine kõneks ka rahvusringhäälingu peatselt muutuvas nõukogus, kus poliitikute osakaal võrreldes ekspertidega kasvab veelgi. Kahest saatest ja nende autoritest-tegijatest on kujunemas kultuuripoliitiline küsimus.  

Olen minagi olnud mõlemas vestlussaates külaline, nii et võiksin allakirjutanutega liituda. Seda enam, et suur hulk neist on mu kaasteelised, kolleegid ülikoolist, kirjanike liidust, mitmed lausa aastakümned kuulunud lähimasse sõpruskonda. Paraku seisan kognitiivse dissonantsi ees. Ühelt poolt arvan end olevat nii kultuuri-inimene kui üldse veel olla saab, teisalt olen valitud ERR-i juhtkonda.

Ent isegi sel juhul, kui oleksin vaba oma häält tõstma, huvituksin "teatavaks saamise" paikapidavusest, püüaksin hankida informatsiooni teistestki allikatest ning arvestaksin kontekstiga. Mind teeks ettevaatlikuks, et kahe kultuurisaate kaitsmise ning nende tegijate eest seismise tuhinas kujundatakse pöördumisega mulje, nagu oleks ERR-i kultuuriprogramm ülepea ohustatud. Sellest annab märku paatoslik algus ja viimases lõigus tehtavad ettekirjutused.

Aga siin pole koht tekstianalüüsiks. Olen kogunud andmeid, mille põhjal söandan väita, et vaatamata viimaste aastate ühiskondlikele ja poliitilistele kataklüsmidele; vaatamata aastaid kestnud rahvusringhäälingu ebastabiilsele ning vahetult riigieelarvega seotud (ala)rahastamisele (kuigi juba 1990. aastate keskel, olnud osaline avalik-õigusliku meedia seadusloome väljatöötamisel, nõudis Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) õigusosakond meilt selgelt riigi eelarvest sõltumatut raadio ja televisiooni rahastusmudelit!); vaatamata kitsikusele on ERR-i kultuurivööndisse kuuluvate saadete osakaal hoopis kasvanud ja mitmekesistunud.

Mõistes, et mistahes arvud (st maht) ei pruugi kajastada sisukvaliteeti, olgu siiski ära toodud võrdluseks mõned näitajad: eestikeelsete haridus- ja kultuurisaadete maht oli 2020/21 hooajal 665 tundi (sellest esmaesitlusi 423 tundi); kaks aastat hiljem, hooajal 2022/23 (toibumine koroonapandeemiast ja sõda Ukrainas!) on see olnud 848 tundi, sellest esmaesitlusi 503 tundi. Tähtis on rõhutada sedagi, et viimasel hooajal on ETV ja ETV2 eetris olnud kokku 188 haridus- ja kultuurisaadet. Lugesin kokku Vikerraadios, Klassikaraadios, Raadio 2-s ja kultuuriportaalis kultuuri- ja haridussaadetena kvalifitseeritavad ühikuid ja sain neid ligi 40, sest mitmed neist kannavad endas sarja tunnuseid.

Selgelt on tajutav toimetuste püüd leida üles kuulajate-vaatajate sihtrühm(ad). Raadiost nimetan oma lemmikutena "Keelesaadet", "Eesti lugu", "Loetud ja kirjutatud", "Kajalugusid" "Luuleruumi", "Sõna on laval", "Mnemoturniiri", "Laborit", "Helikaja", "Kunstiministeeriumi", "Järjehoidjat", "Muusikanõukogu"; kultuuriportaalist regulaarselt ilmuvaid filmi-, muusika- ja teatriarvustusi ning Aivar Kulli ajalootundi. Jätkuks vaid aega, kõrvu ja silmi, et sellest tükikestki osa saada.

Õnneks on järelvaatamise ja -kuulamise võimalus. Õnneks on täiesti uut ligipääsu ja repertuaari võimaldav Jupiteri platvorm.  "Ööülikooli" arhiivistki leiab palju järelkuulamisväärset. Kõige uuemad salvestused ei kuulu enam rahvusringhäälingule, sest saatesarja toimetaja kaitses "Ööülikooli" ja teisedki saatenimed kaubamärgina enda loodud firma nimele, olles samal ajal  ERR-i palgal, kaotades seetõttu juhatuse usalduse ning lahkudes organisatsioonist.

Peamiste kultuurisaadetena televisioonis nimetaksin kultuurimagasini tüüpi saadet "OP" (mis on läbi teinud mitmed formaadisisesed muutused, vahetunud on saatejuhid, kuid saate nimi toimib endiselt vastavalt sisule), kultuuriarutelusaadet "Kultuuristuudio", "Meie kirjanduse lugu", "Laske mind lavale", "Orkestrimänge", "Ühe maja lugu", "Kilde", "Kirjandusministri juures" ja kümneid portreesaateid; otseselt haridussaadetest "Nova", "Rakett 69", "Heureka", "Õpe ei lõpe", "Piip ja Tuut Lastekirjandusmuuseumis", "Teadlaste öö festival". Sajandat sünnipäeva tähistanud Eesti Kirjanike Liidule on pühendatud erisaateid ning küllap on paljudel värskelt meeles riiklikult tähistatava esimese eesti kirjanduse päeva sisustamise massiivne laine ERR-i kõigil platvormidel.

Jah, ma kuulun ka nende, keskmiselt 9500 vaatajat-kuulajat koguva ning kümnendat hooaega alustava "Plekktrummi" jälgijate hulka ning võin mulle teada olevalt kinnitada, et saade jätkub. Juhtus see, et uue hooaja kavandamisel tegi ERR-i sisekonkursil valitud kultuuritoimetuse juht Erle Loonurm saatejuht Joonas Hellermale ettepaneku vestlussaate aegajaliseks väljumiseks vesteldavaga seotud ümbrusse (st mitte piirduda ainult fokuseeritud valgusega pimeda stuudioga), samuti salvestada osa saadetest ette.

ETV-s on otsesaated kontsertide ülekanded sündmuspaikadest (mõnedki neist toimetamiseks vajaliku ajalise faasinihkega eetris), samuti päevakajalised saated nagu "Terevisioon" ja "Ringvaade", milles samuti kultuuriinimesed sagedased külalised ("Esimeses stuudios" viimati kultuuriminister isiklikult!) ja seega intervjuud nendega "siin ja praegu". Otsesaadetel on kindlasti oma efekt (raadios näiteks ei mõju "ee"-tamised, kordused, keelelised ühildustõrked intervjueeritava väljenduses häirivalt), küll aga seab kaamera ette esmakordselt ja intervjueerimise kogemuseta loovisiku pinge alla intervjueerija improvisatsioon, loo kujundamise (osalt ettearvamatugi) taktika, mis sunnib vastaspoolt kiiresti reageerima.

Tean, et saatejuhile ongi see hetkelise keskendumise vajadus tema trump ja eripära. Olen aga mitmegi intervjuu järelvaatamise käigus – tundes-teades lähemalt intervjueeritavat – leidnud end ebamugavast olukorrast, tõdedes, et vestlus oleks tingimata paremini välja kukkunud, kui seda oleks toimetatud, st kui saate külaline oleks saanud oma alustatud mõttekäiku ja vastuseid tagasivõtte käigus korrigeerida või lausa teisiti arendada. Olen seda arutanud Joonas Hellermaga n-ö usaldusliku nõuande ja mõttevahetuse korras. Full disclosure: Hellerma on ühele mu esseekogumikule "Kui sõna on su saatus" (2019) kirjutanud järelsõna. Olen selles tsiteerinud ka meie pihtimuslikku kirjavahetust.

Järgneva telehooaja arutelu käigus tõlgendas aga Hellerma – tundlik ja andekas loovisik, nagu ta on – arutelu "Plekktrummi" formaadi üle hoopis saate lõpetamisena.

See on igas organisatsioonis sageli ette tulev suhtlustõrge, üksteise vääriti mõistmine. Selle asemel, et üle kontrollida juhatuse liikmetelt, kas saate vormi ja salvestamise muutmise ettepanek (sic!) on võetav saate lõpetamisena, tõi saate autor kultuuriavalikkuse ette just nimelt muutmise ettepaneku lõpetamise otsusena. Argument on, et kõik peab jätkuma saate tegemisel nii nagu seni, sest vastasel juhul ei olevat enam "Plekktrummi". Selline alternatiivne argumentatsioon paistab läbi ka pöördumises riigikogu kultuurikomisjoni poole.

Mina saates osalenu – aga ka vaatajana – söandan selles siiski kahelda. Ma võtan viidata siinkohal ühele oma õpetajatest ehk Juri Lotmanile, kes oma vaimse testamendina võetavas teoses "Kultuur ja plahvatus" (vn k 1992, ee 2001) sedastab alguslausena igasuguse semiootilise (st tähendust loova ja kandva) süsteemi fundamentaalse probleemi, mis seisneb dünaamika ja staatika vahekorras ehk lahti seletatult "kuidas saab süsteem areneda, säilitades samas oma identiteedi".

Iga telesaade on niisamuti võetav tähendust loova ja kandva üksusena, rääkimata suurematest "üksustest", nagu näiteks rahvuskultuur. Muuta ja muutuda, kohaneda selleks, et püsida, st säilitada oma identiteet.

Aga arvestada tuleb ka nende kardinaalsete muutustega, mis on aset leidnud kogu meediamaastikul: platvormide rohkus, informatsiooni eksponentsiaalne üleküllus, terade ja sõkalde kaootiline segunemine, auditooriumi killustumine jms. Uute põlvkondade kodudes pole enam raamaturiiuleid. Aga ka televiisorite asemelgi on sageli vaid arvutiekraan või nutiseade.

Kultuuri pole kunagi liiast, saati eesti kultuuri, kultuurharidusest rääkimata. Minulgi on oma ootused kaks aastat tagasi ERR-is asutatud ning 2022. aasta jaanuaris käivitunud kultuuritoimetusele, mida pean rahvusringhäälingu nõukogu ja toonase juhatuse ühiseks kultuurivõiduks. Ma loodan, et lisaks "Eesti kirjanduse loole" leitaks tootja, David Attenborough'-tüüpi sügavalt empaatiline saatejuht ning pühendunud meeskond, kes alustaks valgustusliku saatesarjaga "Eesti elav kultuurilugu". Sarjaga, mis korvaks seda kahetsusväärset lünka eesti ja üldse maailmakultuuri puudutavas alus-, gümnaasiumi- ja kõrghariduses. Kultuuri ei tarbita, selles osaletakse ja elatakse.