Rääkides sellest, mida Eesti Laul kui konkurss talle annab, märkis Rästa, et see annab talle tähtaja, mis on loomeinimese puhul kõige tähtsam asi.

"Sest ma võin laulu kirjutada kaks aastat, aga kui mulle öeldakse, et 1. november kell 12 peab valmis olema, siis ma lihtsalt töötan intensiivsemalt ja fokusseeritumalt," tõdes ta saates "Kirjandusministri juures. Muusika eri".

"Kui ma alustan lauljana, siis ma ei tea, kus ma üles astun ja kus ma ennast proovile panen, aga jällegi – seal ma sean endale mingisuguse ülesande, mis paneb mind rohkem tööd tegema."

Eurovisioonilt on Rästal kolm kogemust. Kõige edukam oli esimene koos Elina Borniga, laul "Goodbye to Yesterday", mida mängitakse siiamaani väga palju Eesti, ka välismaa raadiotes. Rästa tunnistas, et lugu muutis tema jaoks seda, et ta sai aru, et ta teeb ehk asja, mida ta oskab.

"See muutis ka seda arvamust, et vahel võib lugu olla valmis ikkagi neli aastat ja kui sa kirjutad ajatu loo, mida võib igal ajal mängida ja mis ei ole selline stiili kõrgpunktis sõitev asi, mis kohe ära langeb või kaob, ja kus on kitarrid, torud, string'id, asjad, siis ta läheb läbi aja."

Lugude kirjutamise tehnilisest poolest rääkides tõdes Rästa, et ta telefon on väga paksult täis memosid, mis on kohvikunurgas või tänaval kõndides lauldud ja sinna on mingid märksõnad juurde kirjutatud, et see laul on vot selline."

"Neid kohti, kus see loome või inspiratsioon peale tuleb, on täiesti suvalisel hetkel ja sul peab olema see asi, kuhu sa selle salvestad. Kui on väga hea laul, siis ta jääb meelde. Kui on idee, mille puhul sa saad aru, et siit midagi tuleb, siis ta jääb meelde ka. Aga üldiselt on ta väga ikkagi ära salvestada."

Selliseid lugusid, mille puhul ta hakkab algusest minema ja lõpuni saab valmis, on pigem vähe. "Tegelikult ma kogu aeg ikka võtan sealt midagi ära ja panen asemele, muudan, proovin igasuguseid asju. Ma olen seda tööd võrrelnud natuke programmeerimisega."

"Muusika tegemine on kiirelt dopamiinilaksu saamine, mida sa muusika tegemisest saad ja kui sa selle kallal pusid hästi palju, avastad uusi asju, siis on dopamiin laes ja see ilmselt sunnibki seda muusikat tegelikult tegema," tunnistas ta.