Näitlejaharidusega Algus töötas kuni 2005. aastana Ugala teatris. Pärast teatrist lahkumist asus ta tööle reklaamivaldkonda ning hakkas aktiivsemalt kirjutama. Algus selgitas, et kirjutamisega hakkas ta tegelikult tegelema enne seda, kui temast näitleja sai. "See kirjutamistung ei jätnud maha ja läks järjest tugevamaks, ühel hetkel pidin mingi valiku tegema," põhjendas ta otsust teatrist lahkuda.

Kuigi Algus pole enam ühegi teatri hingekirjas, pole ta enda sõnul teatrist kunagi päris ära tulnud, sest ta kirjutab endiselt näidendeid ja teeb tõlketöid. "Käin kogu selle suure ja sooja teatriperega väga tihedalt läbi. Ei ole sellist tunnet, et oleksin päriselt enda järel ukse kinni tõmmanud. Kuigi alguses, kui ära tulin, oli see tunne. See on selline tunne, et sa oled end pühakojast välja heitnud ja kõik tundub kõle ja segane, sest enne seda oli kõik suurel määral ainult selle ühe majaga seotud."

Seda, et ta kunagi uuesti ametlikult teatrisse tööle läheb, Algus ei usu. "See nõuaks minult hoopis mingit teistsugust närvi, tõuget või tahtmist," nentis ta. "Kui ma tunnen tungi kirjutada näidend, võin ma seda ise teha. Kui see tundub lavastajatele huvitav, siis see jõuab kuhugi. Kui mulle pakutakse mõni tõlge, siis ma võtan rõõmuga ka tõlkimistöö vastu ja sobitan oma graafikuga. See mulle sobib praegu väga hästi," rääkis ta.

Kõige suurem erinevus teatri- ja teletöö vahel on Alguse jaoks töömahus. "Kui ma hakkasin teletööga tegelema, siis see töömaht oli ikkagi metsikult suur. Teatris töötamine tundus järsku selline mõnus lapsepõlve pikendus," naeris ta.

Filmi- ja telemaastikul on Alguse arvates puudu rahast ning liiga palju tehakse suvalisi projekte. "Seda on igal pool, igas kunstiliigis," nentis ta. "Mõnikord see raha, mida on niigi vähe, läheb sinna, kuhu oleks seda parem mitte panna," leiab ta.

Stsenarist nentis, et kui kunagi ta ei suutnud pakkumistest ära öelda, siis nüüd ta enam kõike korraga ei tee. "Üldiselt on nii, et ma ootan, et mingisugused ideed küpseks ise nii kaugele, et ma ei saa neid tegemata enam edasi elada. See puudutab neid töid, mis ei ole seotud näiteks telega. Kõik raamatud või näidendid, mis ma olen kirjutanud, nendega ma ei tee kunagi niimoodi, et planeerin ette, et sellel aasta kirjutan kaks raamatut, järgmisel aastal ühe, sinna vahele veel kaks näidendit," tõi ta välja.

"Kõik sõltub sellest, kas idee tuleb minu juurde, kas see hakkab mind piisavalt torkima või isegi painama, et ma pean selle mingisuguses vormis ära lahendama. Kui see niimoodi juhtub, siis ma leian selle aja, siis ma tegelen sellega, sest ma ei saa teistmoodi."

Kirjanik usub, et hea kriitika on kasulik ja vajalik. "Kui see on konstruktiivne, aus ja tark kriitika, tuleb selle eest ainult tänulik olla," märkis ta ning lisas, et kõige paremat kriitikat saab ta enamasti kolleegidelt.