"Kui vaadata seda, kui lünklikud on noorte teadmised, kuidas väidetavalt eesti keele oskus käib alla ka eesti noorte seas, siis kahtlemata on kuskil midagi valesti," arvas Juske. Täiesti eraldi kursuse loomist Juske lahendusena pigem ei näe, kuna see tuleks millegi muu arvelt. "Üks väga hea ja töötav lahendus võiks olla ainete lõiming. See Eesti teema peaks käima läbi kõikide ainete," arvas ta.

Tallinnas avati sügisel kolm uut riigigümnaasiumi, kus on Juske sõnul esimest korda sellises mahus omavahel ühendatud kuus ainet. "Selle kursuse nimi on ajajoon, mis tähendab seda, et kui ajaloos räägime Vana-Kreekast või ükskõik millisest teemast, siis samal teemal me käsitleme ka kirjandust, kunsti, muusikat, ühiskonnaõpetust ja natuke ka eesti keelt. Midagi taolist võiks gümnaasiumis teha ka eesti kultuurilooga," arvas ta.

Roose oli ajajoone kontseptsiooniga päri. Ta leidis, et on oluline, et kultuuriloo õppimine poleks fragmentaarne. "See, mis teil koolis toimub kõlab väga kutsuvalt ja niisugune tunne, et nii peakski olema ja on kogu aeg olnud. Ma ei tea, kuidas seda kähku järgi teha teistel koolides, aga see oleks õige viis," arvas Roose.

Esile kerkis aga küsimus, kuidas korraldada seda alg- ja põhikoolis. Juske sõnul on ta saanud õpetajatelt tagasisidet, et alushariduse õpetajate koolituses jäävad just ajaloo ja ühiskonna teemade ettevalmistused nõrgaks. "Eesti peab olema kogu meie haridussüsteemi läbiv joon. See lõiming on üks võimalik lahendus ja samas gümnaasiumid pakuvad lisaks valikaineid," tõi Juske välja.

Rooset ajas valikainete teema veidi kõhevile ja tekitas küsimuse, mis vanusest alates võib lapsel lasta midagi valida. "Ma arvan, et selle valikuga on mindud liiale. Liiga noores eas inimene ei tea, mida valida, ta tahaks valida midagi mõnusamat, mugavamat, aga on asju, mida tuleb õppida ja korrata ja pingutada ilma valikuta," arvas ta.

Venekeelsetes koolides on eesti kultuuriloo kursused õppekavades sees olnud, kuid seal jäetakse Juske sõnul ajaloos kuuldavasti mõned tundlikumad teemad välja. "See jätab kuskile lüngad, kui me räägime ühtsest Eesti ühiskonnast," sõnas ta. Juske tuli välja mõttega, et kuna rohkem saavad tähelepanu koolides need ained, milles korraldatakse riigieksam, siis tuleks ehk tekitadagi juurde eesti kultuuriloo eksam. "Siis koolid leiaks kindlasti ka rohkem sellist õppemahtu," arvas ta.

Roose tundis, et keeleoskuse ja lugemuse vähenemine pole alati õpilaste süü, vaid asi on süsteemis. Juske sõnul on eesti keele ja kirjanduse kursuseid tõmmatud koomale selle arvelt, et kuna eesti keel on paremini kaitstud kui iial varem, siis on antud rohkem ruumi võõrkeelte õppele ja reaalainetele. "Eesti keele oskus on oluline ka teistes tundides," toonitas ta.

Juske ei oleks pessimistlik selles osas, et eesti keel ja kultuur noort, kes valdava aja oma päevast veedab ingliskeelses võrgukeskkonnas, ei kõnetaks. "Eesti noortel on Eesti südames. See on kahtlemata uuem, kaasaegsem pilt Eestile, võib-olla avatum rohkem kui on minu põlvkonnal," arvas Juske ja tõi näiteks suvel toimund noorte laulu- ja tantsupeo. "Ka mõiste "Eesti" muutub ajas," lisas ta. Roose leidis, et eesti keele hägustumine on siiski probleem, mida ei saa ainult kooli kaela lükata, vaid oluline on ka kodus lapsevanematel distsipliini hoida.

Uus õppeaine ei saa sündida aga üleöö, vaid selleks on vaja koostada materjalid ja koolitada välja õpetajad, kellest on niigi puudus. "Õpetaja on väga tähtis persoon," ütles Roose ja toonitas kuivõrd suur mõju õpetajal ühele inimesele võib olla. Ta leidis, et õpetaja kutse juurde peab meelitama need, kel on eelkõige olemas selleks kutsumus. "See järjepidevus, et õpetajaks õppimine oleks väga oluline ja väärtustatud, et õpetaja amet oleks üks tähtsamaid ameteid," pidas Roose oluliseks.

"See, et oleks eestikeelne haridus, tugev eestikeelne kool, mille üks osa on ka eesti kultuuriloo edasiandmine, on üks osa sellest, et Eesti oleks olemas igavesti," sõnas Juske lõpetuseks.