Laanes: inimõigused ja demokraatia on põhimõtted, mille järgi minevikku hinnata
"Kultuuristuudio. Arutelu" hooaja teine saade tõukus Sillamäe soovist rajada nõukogude aja teemapark. Millised on head ja millised mitte nii head viisid nõukogude minevikuga hakkama saamiseks Eestis, arutlesid kultuuriajakirjanik Anne Vetik ning kirjandusloolane ja Tallinna Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professor Eneken Laanes.
Selleks, et öelda, kas nõukogude aja teemapark on hea või halb mõte, on Laanese sõnul liiga vähe infot. "Sillamäe muuseum on munitsipaalmuuseum ja neil on õigus oma regiooni minevikku tutvustada. Ma arvan, et see on täiesti lubatav, kui see jääb nendesse raamidesse, mis me oleme riiklikult kokku leppinud," arutles ta.
Vetik leiab, et muuseum aitab inimestel minevikku mäletada. "Mäletamine on ülimalt oluline. Ühiskond, kus ei mäletata halbu, raskeid aegu, kõnnib paraku jälle uuesti samadesse probleemidesse," sõnas ta. "Kui me räägime Vabamust, see on ju suurepärane mälupaik: miks mitte tahta ja loota, et Sillamäel tuleb samasugune koht, kus seda mälu talletatakse?"
Vetik usub, et lisaks aitaks muuseum eestlastel ja venelastel üksteist paremini mõista. "Kõige rohkem arusaamatusi tekib sellest, et puudub dialoog ning on kaks paralleelreaalsust, kus inimeste vahel ei teki kontakti. Ma usun, et üsna paljud Ida-Virumaa inimesed on küüditamisest poole kõrvaga kuulnud, aga kui muuseum räägiks selle ja ka Ida-Virumaa loo lahti, oleks rohkem üksteise mõistmist ja hoolimist."
Laanes märkis, et alati tuleb küsida, mis eesmärgil ajaloost räägitakse. "Paljudes sõnavõttudes, arvamusavaldustes, võrdlustes ei ole inimeste eesmärgiks dialoog või mingitel ajalooteemadel konsensuseni jõudmine, vaid poliitilise profiidi teenimine," täheldas ta.
Konfliktiohtlikud mälestised
Eestis on mitmeid mälestisi, mida peetakse teoreetiliselt konfliktiohtlikeks – nimekirjast võib leida Estonia laemaali, Kohtla-Järve kultuurimaja, Vene kultuurikeskuse ornamendid, Maarjamäe memoriaali, Tehumardi mälestussamba ja Juhan Smuuli bareljeefi.
Ühtegi nimekirjas olevat objekti Vetik maha võtma ei kiirustaks, kuid ta peab oluliseks, et nende minevikust ja tähendusest räägitaks. "Mahavõtmisega ei muuda midagi, sa ei saa mingit mäluplokki ära kustutada – siis see lihtsalt väärastub ja elab edasi. Mahavõtmine on natukene nagu allaandmine," arutles ta.
Laanes leiab, et ükskõik, mida nende objektidega tehakse, kas võetakse maha või jäetakse alles, peab sellele eelnema arutelu. Ta nentis, et poliitikud kuulavad liiga palju julgeolekuga seotud inimesi ning kultuuriteadlasi kaasatakse aruteludesse liiga vähe.
"Selleks, et neid protsesse juhtida, tuleb kultuuriteadlastega rääkida. Nemad teavad, kuidas sümboleid neutraliseerida ja nende ümber toimuvaid protsesse juhtida," selgitas Laanes.
Laanes ja Vetik leidsid, et näiteks Juhan Smuuli bareljeefi juurde võiks paigutada tahvli, mis selgitaks Smuuli rolli küüditamisel. Laanes rõhutas, et kunstniku andekus ei vabanda välja osalemist inimsusevastastes kuritegudes.
"Inimõigused ja demokraatia on need põhimõtted, mille järgi me peame minevikku hindama, kaasa arvatud seda, mida suured loomeinimesed on minevikus teinud," märkis ta.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Kultuuristuudio. Arutelu", saatejuht Kaupo Meiel