Livia Ulman ja Andris Feldmanis pole kumbki otseselt filmialase haridusega, Ulman on filoloog ja Feldmanis ajaloolane. Ulman jõudis filmi juurde läbi oma stsenaristist isa Mihkel Ulmani. "Tema hakkas mingi hetk küsima meie abi, hakkasime teda aitama tema ohtrates projektides. Niimoodi tekkis konkreetne praktiline sild selle alaga," rääkis Ulman.

Feldmanise jaoks avas ukse kunstikino maailma ülikooli ajal võetud Lauri Kärgi filmiajaloo loengud. Lisaks tegi ta sõpradega amatöörfilme, milles ka Livia Ulman näitlejana üles astus. "Ma läksin hoopis ajakirjanikuna tööle, alguses majandusajakirjanikuna, aga siis läksin kultuuritoimetusse üle ja hakkasin filmiarvustusi kirjutama ja siis see kuidagi kasvas sealt edasi," rääkis Feldmanis.

Feldmanis leidis, et kui on keegi inimene lähedal, kes tegeleb filmi alal, on lihtsam ka end seda tööd tegemas ette kujutada. "On hästi oluline, et sul on mingi eeskuju. Muidu tundub, et see on mingi abstraktne idee, et keegi kuskil kirjutab," ütles ta.

Ulmani sõnul pole neil Feldmanisega kirjutamisprotsessis omavahel ära jaotatud kindlaid rolle, et kes millest kirjutab, vaid mõlemad kirjutavad kõike. "Meil algab kõik suure mölisemise faasiga, kus me arutame, mida see asi meie jaoks tähendab. Siis me läheme aina praktilisemaks. Me loeme üksteise asju, me vahetame ja nüüdseks oleme me nii kogenud, et me saame aru, et kui me selle asja kõik kokku tõstame, siis see esimene draft on alati hästi kohutav," rääkis Ulman.

Ulmani sõnul on oma tegutsemisaastate ja erinevate projektide jooksul õpitud, et režissööri ja filmimeeskonnaga tuleb saavutada ühine mõtteline ja vaimne ruum. "Sealt maalt on võimalik koos edasi minna," ütles ta. "Mingid teadmised tekivad, kui sa teed selle inimesega koos, saad aru, kuidas tema mõtleb," lisas Feldmanis.

Ulman ja Feldmanis leidsid, et rahastuse küsimus on tavaliselt teemas ka välismaa projektide puhul, kuid näiteks "Kupee nr 6" puhul oli fookus lool ja vähem oli välist asjatamist. "Huvi Juho (Kuosmanen - toim.) kui režissööri vastu oli piisavalt suur, et inimesed tahtsid temaga koostööd teha, talle raha anda," rääkis Feldmanis ja lisas, kuidas töö iseloom sõltubki projektist, mida ja kellega sa teed.

Filmi ja tele jaoks kirjutamise erinevusena tõi Feldmanis välja, kuidas filmis on palju vähem aega karakteri välja arendamiseks. "Sarjas sa võid igasugu kõrvallugusid näidata, kellegi lapsepõlve meenutada. Ta on natuke romaanilikum, sa saad uurida tegelaste taustu ja asju," arvas Feldmanis.

Ulmani sõnul huvitavad neid ja panevad kirjutama inimesed ja nendevahelised suhted. "Inimesed, kes üritavad aru saada, kes nad on, mis on nende koht elus – see pakub alati sellist inimlikku huumorit lisaks sellele, et kõik on väga tõsine" rääkis Ulman. Feldmanis lisas, et teda käivitab ka see, et kes mingit konkreetset filmi tegema hakkab. "Me kirjutame teksti ja sellest sünnib audiovisuaalne teos, aga selle paneb elama režissöör," tõi ta välja.

Feldmanis arvas, et kahekesi töötamine mõjub pigem inspireerivalt. "See mõjub hästi, kui keegi kõrval tahab tööd teha," muigas ta. Ulman nentis, et tööpäevad ei näe siiski välja nagu filmis. "Enamasti see ongi selline, et üks pikutab diivanil ja teine on lömmis kuskil. Aga kui sa jaksad suud ja natuke aju liigutada, siis see ongi juba väga hästi," naeris ta.

Peale "Kupee nr 6" tegemist pole Ulmani sõnul eriti dramaatilist muutust või tähelendu toimunud. "Küll hakkas tasapisi tekkima huvitavaid pakkumisi. Nüüd me teeme Juhoga jälle sarja. Selles mõttes on muutunud, et me saame jätkuvalt teha enda jaoks huvitavaid projekte," arvas Ulman.