Teisipäevases "Kultuuristuudios" Mart Juure külaliseks olnud Vilbre meenutas, et filmimaailma ei astunud ta alguses sisse mitte režiiõpingute pingist, vaid kinomehaaniku koolist. Ametiaeg kinomehaanikuna on Vilbrel helgelt meeles.

"Vastutasin selle eest, et film õigel ajal käima ja maha läheks. Väga lustlik periood. Töötasin kolmes kinos – Eha, Pioneer ja Lindakivi. Pioneeris näidati ka väärtfilme. Bergmanist Zeffirellini. Pärast tööpäeva lõppu võtsime sõbrad ja pruudid kaasa ning ma korraldasin privaatseansse. Võtsime kasti õlut või veini ja käis põrandaalune filmikool," meenutas režissöör.

Huvi filmide vastu saatis Vilbret juba lapsepõlvest. Tema vanaema töötas Rakvere teatris ja vanaisa oli kultuurimaja direktor, kloun, kõhurääkija ja mustkunstnik. "Kui sul selline vanaisa kodus on, siis on väga raske mitte kinomeheks hakata. Teater ja film olid pikalt kindel kaar, kuhupoole minna."

Vilbre sisenes tööellu televisiooni kaudu. "See oli sunnitud käik. Aastal 1997, kui ma lõpetasin filmiülikooli, ei tehtud mitte ühtegi mängufilmi, aga õpingud lõpetas viis filmirežissööri, kes tahtsid kohe tormata filmi tegema."

Vilbre kursusekaaslasteks olid teiste hulgas Jaak Kilmi, Marko Raat ja Rainer Sarnet. "Läks ikka 4-5 aastat enne, kui pika filmi näpu vahel saime. Oli õnnelik juhus, et Jaak Lõhmus kutsus mind [ERR-i] filmisaadete toimetusse assistendiks. Kahe aasta pärast tuli juba filmisaade "Friik" ja siis ma sulandusin telemaailma pöörase kiiruga sisse."

Režissööril suuri unistusi polnud. "Unistasin filmitegemisest. Telepõllul hakkas juhtuma asju, millest unistada ei osanudki. Kultuurisaated, "OP", "Kreisiraadio". Siis tuli suure pauguga Eurovisioon. See oli väikese režissööri jaoks väga suur amps. Seal õnnestus mul olla kontseptsiooni autor, vaheklippide režissöör, kogu stsenaarse karkassi autor."

"Loomingulises mõttes oli 2001. aastal ja 31-aastasena teha maailma suurima eelarvega maailma suurimat telesaadet maailma suurimale auditooriumile päris uhke tunne."

Pärast paarisajamiljonilist eelarvet ja 60-miljonilist publikut tundus Vilbrele, et lagi on käes. "Enam suuremalt, paremini ja uhkemini ei saa. Võimatu. Tõenäoliselt ei tee ma enam mitte kunagi ühtegi filmi sellise raha eest sellisele publikule. Ootamatu unistus oli saanud äkiliselt tõeks."

Kõige libedamalt läheb režissöör Vilbrel koostöö stsenaristiga siis, kui viimase rollis on ta ise. "Kui ise kirjutan ja lavastan, siis on see suhe ideaalne." Kuid ka teiste autoritega töötades pole erimeelsuste pärast materjali üle ükski töö veel pooleli jäänud.

"Mul on stsenaristidega vedanud. Oleme alati ühele joonele jõudnud. Ühel hetkel peab stsenarist oma kirjutatust lahti laskma. Minu kätte jõuab materjal, mida hakkan uuesti ümber kirjutama ja kui jõuan näitlejatega prooviruumi, muutub see veel oluliselt. Stsenarist ei pruugigi tulemust ära tunda. Ühte stsenaariumit saab mitmes žanris teha väga erinevalt."

See-eest on olnud hetki, kus filmi hakkavad toimetama produtsendid. "Öeldakse, et see ikka ei sobi või lõigake ümber. Need on vastikud ja valusad hetked. Enda meelest oled teinud kõik, et rida jookseks ja siis tuleb keegi kõrvalt, et äkki lõikate selle välja."

"Konkreetne näide sellest on krimiseriaal "Kes tappis Otto Mülleri?". Seal olid Rootsi produtsendid. Kui asi oli valmis, siis ülevaates hakkasid isiklikud arvamused põrkuma. Eepiline algusstseen, kus Jaan Rekkori karakter on surnud, kuuliga otsaette saanud. Kogemata filmimise käigus nägin, et Jaani ümber tiirleb kärbes. Geniaalne. Nagu päris elu. Rootsi produtsendid ütlesid, et kärbes tuleb välja lõigata, sest see on esteetiliselt ebaõige. Lõpuks kustutasime kärbse ära, aga see oli selline väike koma, mis andis surnud karakteri kurjale hingele juba esimest kaadrist õige aura."

Soovi kaamera tööle panna tekitavad režissööris lood, mis on inimestele huvitavad. "Lisaks dramaturgilisele konfliktile peab olema ka alltekstiline konflikt. Ei saa puhtalt teha komöödiat. Seal peab alati olema mingi traagiline noot või kui on traagilisem lugu, siis peab olema musta huumori torge sees. Lihtsalt ühejoonelist draamat ma teha ei viitsiks."

Vilbre leiab, et kuigi Eestis on paljud stsenaristid samaaegselt ka kirjanikud, siis on kahel ametil põhimõtteline vahe. "Kui kirjanik kirjutab oma tunnetest või mõtetest ja see hiljem stsenaariumiks vormitakse, siis näeb seal väga kummalisi asju. Kirjanik ei adu stsenaristi ülesannet vormida mõte selliseks, et seda saab näidata. Kui kirjanik kirjutab stsenaariumisse "tegelane kahvatas", siis kuidas ma režissöörina ütlen näitlejale, et kahvata mulle korraks. Või et muutub kadedusest roheliseks. Mis ma selle märkusega peale hakkan? Grimmiga teen roheliseks või? Stsenaariumis pole nende märkustega midagi peale hakata," naeris ta.

Kriitikast, mida ta loomingu kohta avaldatakse, Vilbre suurt lugu ei pea. "Eks ta ikka on oluline, sedavõrd kui ta positiivne on. Väga lahmivat kriitikat ei viitsi lugeda, kui natuke vanemaks jääd. Ma tean väga hästi, millised vead või head seal filmis olid. Olen ise kümme aastat ajalehtedes filmikriitikuna töötanud. Oskaksin kõikidele enda filmidele olla väga hea kriitik," leidis režissöör.

"Kriitik on üks vaataja, kes arvab midagi. Aga mul on 100 000 vaatajat, kes kõik arvavad midagi. Kui nad on kinos ära käinud, siis tähendab, et nendele on see asi oluline olnud. Eesti on nii väike, et kriitikat lugedes tuleb arvestada, et see on ühe inimese arvamus ja siin on veel tuhat elementi – kas ma meeldin kriitikule inimesena või mitte, kas me oleme baaris koos napsu võtnud või ei, kas oleme ragistanud mõne probleemi üle või ei. Eestis on väga raske saada objektiivset kriitikat, nii et kriitik vaatab ära filmi, aga ei tea sinust midagi."