Sven Mikser "Vareda"

"Mikseri raamat räägib noore inimese suureks saamisest. See on täis karisid, kõhklusi, kahklusi, rõõme ja kaotusi. Tema teos on sel aastal ka selles mõttes tähelepanu pälvinud, et ta on üks nendest teostest, mis auhinnati romaanivõistlusel, ta sai esimese koha. Ajakirjanduse käsitlus Mikseri kirjanikuks hakkamisest oli natukene naljakas. Räägit, et ohoo, poliitik kirjutas romaani. Mind see ei üllata. Ma tean Mikserit kui intelligentset, tundlikku, andekat inimest. Kui Jüri Ratas kirjutaks Tõnu Õnnepalu stiilis õrna loo suureks kasvamisest, siis vat see oleks üllatus."

Hannes Parmo "Beeta"

"See on teos, mis sai romaanivõistlusel teise koha ja temast on räägitud vähem kui esikoha laureaadist ja kolmanda koha saanud Piret Jaaksist, aga ta väärib tähelepanu, sest ma pole nii ogarat raamatut eesti keeles ammu lugenud. Ta on väga naljakas. Täiesti pöörane, uskumatu teos. Ma lugesin seda ja ma ei uskunud, et selline raamat on olemas. Lühidalt kokkuvõttes on see kelmi jutt, mille tegevus toimub eesti rahva jaoks väga traagilisel 1941. aasta suvel. Peategelane on paadunud kelm, kes kõigepealt on kommunist, siis liitub hävituspataljoniga ja lõpuks saab temast fašist. Jube naljakas lugu ühest süüdimatust kelmist. Selle raamatu ainuke puudus on see, et ta on liiga lühike."

Piret Jaaks "Taeva tütred"

"Selle raamatu ainevald on väga erinev. See räägib ühest baltisaksa samaaria naisest, kes läheb jubedasse kohta tegema head tööd. Väga tundliku ja täpse käega kirjutatud raamat. Nagu "Varedagi" ta haarab su kaasa."

Mihkel Mutt "Liblikas, kes lendas liiga lähedale"

"See on loomulikult raamat Mati Undist, tema ajast, tema loomingust ja elust. Kindlasti ka eesti biograafiakirjanduse üks tippudest."

Andrus Kasemaa "Au kolhoosikorrale!"

"Jällegi selliseid raamatuid kohtab eesti kirjanduses harva. Sellist huumorit, irooniat ja satiiri on liiga vähe. Jube naljakas ja samas hästi kurb raamat. See raamat on vaesusest, see on Kasemaa teema. Mulle, kes ma sõidan hästi palju bussidega, on see õhkkond õhtuses maakonnabussis, kus sõidavad tasuta bussiga vaesed inimesed, vägagi tuttav. Vaesusest võib kirjutada igat moodi. Kui see poleks nii kurb, siis on see jube naljakas ja kui see pole nii naljakas, oleks see jube kurb."

Sveta Grigorjeva "Frankenstein"

"Luulekogu, mis ei ole pehme ajaviide. Räägib tänasest päevast, tänastest inimestest. Ta on nagu teravate servadega klaasikild. Teda ei ole lihtne menetleda ega kerge lugeda, aga jällegi – ta võtab su kaasa. Loomulikult on ta poliitiline teos, sest paljud head luulekogud on olnud omas ajas poliitilised. On olnud Gustav Suits, Marie Under, Juhan Viiding. Ei maksa karta konteksti, kuhu kukub üks või teine luulekogu, aga Grigorjeva teos on tõesti kaasahaarav."

Urmas Alender "Elu. Mina. Sina"

"Tekstid, mis Urmas Alender oma elu jooksul kirjutas. Raamatu toimetas Doris Kareva. Lugesin seda suure huvi ja kaasaelamisega, sest Alendri elu ja looming on mulle korda läinud. Siin on mõned tekstid, mis on saanud väga tuntuks lauludest. Alendri saatus on ju selles mõttes ka traagiline, et ta jäi alati Nõgisto ja veel rohkem Rannapi varju. Nemad räägivad alati Ruja lugu, aga kahjuks ei saa me kuulda seda lugu, mida võiks rääkida Alender, aga siit raamatust võib umbes aimata, mis see lugu võiks olla."

Indrek Hargla "Apteeker Melchiori apokrüüfid"

"Kolm lühiromaani, mille kohta ma ütleksin, et see on Hargla oma parimas kvaliteedis. Märkimisväärne teos selles mõttes, et apteeker Melchior tuleb tagasi sellisena, nagu teda kujutab Hargla. Vahepealsetel aastatel me oleme vaadanud Melchiori filmi. Film ja raamat ei peagi olema samad asjad ja nende tegelased on erinevad. Aga Hargla Melchior, sellisel kujul, nagu ta tagasi tuli, on suurepärane."

Carolina Pihelgas "Lõikejoon"

"Kõige uuem eesti kirjandus, mis ilmus selle aasta alguses Loomingu Raamatukogu esimese väljaandena. Väga lühike, aga selle eest väga tihe. Lühidalt on sisu see, et üks oma eluga puntras noor naine läheb oma maakodusse ja püüab seal elupundart lahti harutada, aga oh häda, tema maakodu kõrval tegutseb ja laieneb Nursipalu polügoon. Kui me tahame mõnikord kirjanduses põgeneda tänapäevast, siis mõnikord on väga põnev, kui tänapäev tuleb kirjanduses meie juurde."