X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Piret Jaaks: vägivald hiilib lähemale käskude ja keeldude kaudu

Foto: Kairit Leibold/ERR

Kirjanik ja dramaturg Piret Jaaks rääkis saates "Plekktrumm" sellest, mis ajendas teda kirjutama Haapsalust pärit baltisaksa misjonärist Hedvig Büllist, kuidas "Taeva tütreid" kirjutades teose ajastusse sisse elas ja miks on dokumentaalsed materjalid talle kirjanikuna huvitavamad kui fantaasia.

Romaan "Taeva tütred" põhineb Haapsalust pärit baltisaksa misjonäri Anna Hedvig Bülli elulool, kes 1911. aastal läks Osmanite impeeriumisse orbudekodusse õpetajaks ning sattus armeenlaste genotsiidi keskmesse. Hedvig Büllini jõudis Piret Jaaks tänu isiklikele seostele Läänemaaga. Nii tema isa kui ka vanaema on Haapsalust pärit, ta on seal veetnud oma lapsepõlve ja ka hilisemad suved ning töötanud isegi kohalikus ajalehes.

Haapsalust leiab Hedvig Büllist mitmeid jälgi. Maja, kus ta sündis ja kasvas, on meile teada Ilon Wiklandi maja ehk Iloni Imedemaana. Talle on Eesti armeenlaste poolt loodud mälestustahvel ja ristikivi, lisaks on tema vanemad maetud Haapsalu surnuaeda.

"Ühel hetkel avas Läänemaa muuseum Hedvig Bülli kohta pisikese väljapaneku, selline väike vitriinike, kus oli väljavõte tema kodakondsuse toimikust, tema pass, kodanikuvanne. Seal oli mõningaid ajaleheartikleid ja fotosid. Ma arvan, et Eesti armeenlased aitasid seda siin kokku panna. Mäletan, kuidas see lugu mind vapustas, et väikesest Haapsalu linnast on läinud üks misjonär laia ilma ja päästnud tuhandeid Armeenia orbe kindlast hukust," rääkis Jaaks.

Hedvig Bülli lugu avaldas Jaaksile mõju eelkõige lastega seonduvalt – keegi on genotsiidi keskel oma missioonitunde, vaimu ja kindlameelsusega lapsi kaitsnud. Kuid tõuke romaani kirjutamiseks andis Ukraina sõda. "Meist kõigist said üleöö tunnistajad. Me kõik vaatasime fotosid, lugesime uudiseid, mõned ilmselt hommikust õhtuni. Mina ka. Meile hakkasid tulema fotod Butšast ja Irpinist ning nendel fotodel olid lapsed. Ma hakkasin nägema Hedvig Bülli loos paralleeli sellega, mis toimub Ukrainas. Ma isegi ei tahaks detailidesse minna, sest me kõik oleme neid fotosid näinud, aga mulle tundus, et Hedvig Bülli lugu kannab seda vaimu, mis räägib vägivallast selle nurga alt, kuidas selle tõttu kannatavad tihti just naised ja lapsed," sõnas Jaaks.

Armeenia laste lugu algab kaugemalt, 1890. aastate keskelt, kui toimus Hamidi veresaun. See oli armeenlaste tapatalgu Osmani impeeriumis, mille tagajärjel jäid orvuks umbes 50 000 armeenia last. Neile rajasid orbudekodusid ja haiglaid Saksa misjonikeskused, kes saatsid Armeeniasse väljaõppega inimesi, teiste seas ka Hedvig Bülli. Kuigi Hedvig Büll läks sinna eesmärgiga olla õpetaja, sai ta väljaõppe ka asjaajamises nii praktilisel kui ka materiaalsel tasemel.

"Orbudekodusse hakkasid tulema lapsed üksi, tulid ka emad, kes jätsid oma lapsed sinna ja inimesed, kelle hoole alla oli lapsi jäetud. Nad tõid lapsed sinna selleks, et nad ohtu ei satuks. Hedvig Bülli kindlameelsus seisnes selles, et ta tõesti varjas neid lapsi ja ta sai seda teha, sest ta polnud kohalik. Tema kirjadest on näha, et ta ei räägi lastest. /.../ Ta varjas neid sinnamaani välja, et ta justkui hoiab oma kirjades kõik sordiini all. Me ei saagi teada, mis seal tol ajal tegelikult toimus," lausus Jaaks.

Piret Jaaks Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Luges end aega ja kohta sisse

Jaaks on siiani kirjutanud näidendeid, avaldanud jutte ja lasteraamatuid ning kaitses äsja ka doktoritöö dokumentaalteatri teemal. Ta tundis, et peab Hedvig Bülli loo enne detailideni lahti kirjutama, kui saab sellest kirjutada näidendi. "Siin oli üks asi, mida ma tahtsin väga proovida. Tahtsin näidata seda, kuidas kurjus tuleb inimeste juurde hiilides ja romaan annab väga hea võimaluse näidata seda hiilimist ning luua seda atmosfääri," ütles Jaaks, lisades et Hedvig Büll läheb küll Armeeniasse positiivse suhtumisega, ent aimab romaani alguses, et midagi võib seal ikkagi olla. "Ma tundsin, et selleks, et näidata seda hiilivat tulekut, pean selle romaani detailideni valmis kirjutama ja alles seejärel saaks selle näidendiks dramatiseerida," sõnas ta.

"Taeva tütred" pälvis romaanivõistlusel kolmanda koha. Jaaks rääkis, et lähenes kirjutamisele väga süsteemselt ja seda tänu oma Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kaitstud doktoritööle. "Ma uurisin dokumentaalteatrit ja töötasin selle käigus välja süsteemi, kuidas läheneda allikatele ja materjalidele nii, et need autorit alla ei neelaks. Kui sa hakkad ajaloolist romaani kirjutama, siis materjalide hulk on meeletu, eriti sellise elukäiguga inimese puhul, kelle ellu jooksevad kokku umbes viie riigi ajalood," nentis dramaturg. Jaaks kasutab läbikirjutamise meetodit, koostab faktirea ja hakkab seda järjest täiendama. Lisaks jälgib ta, et allikaid satuks ühe fakti juurde rohkem kui üks ja ka seda, millised pildid tema jaoks kooruma hakkavad. "Ma kirjutan seda läbi, loen kordi ja kordi, täiustan kogu aeg ja nii hakkab see mu peas formuleeruma," sõnas ta.

Hedvig Bülli lugu rullub lahti esimese maailmasõja ajal. Jaaksi kirjutamise meetodi eripära on võime end sellesse aega sisse lugeda ja kirjutada. "Ma otsustasin, et ma pean tundma seda kõrbeliiva enda jalataldade all. Ma pean olema end nii kaugele sisse lugenud. Loomulikult ei ole see kerge sellise teema puhul, aga ei saa kirjutada millestki, millest sa midagi ei tea," rääkis Jaaks.

Peategelase sügavalt religioosset hingeelu ei olnud Jaaksil eriti keeruline mõtestada. Nagu paljusid 90ndate lapsi pandi ka tema kogudusse."Varateismelisena koguduses käies laulsin ka koguduse kooris ja minust sai üpris usklik inimene. Mäletan, et väga noorena juba lugesin piibli kaanest kaaneni läbi, hiljem küll loobusin nendest veendumustest, aga olen jõudnud lähemale sellele. Seda kirjutades, ma arvan, elasin läbi seda varateismelist lapsepõlve," sõnas Jaaks.

Jaaks nentis, et kui romaan ei oleks saanud auhinnatud, oleks olnud võimalus, et ta polekski seda välja andnud. "Ma oleksin tajunud, et ei sündinud eri komponentide kooskõla. Teine variant, mis on tõenäolisem, et kange eesti naisena ma ikka oleksin selle välja andnud ja ka väga tõenäoline variant oleks see, et ma oleksin seda veel täiustanud, edasi kirjutanud ja saatnud uuesti võistlusele," ütles ta.

Piret Jaaks Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Armeenia genotsiid

Türgi ei tunnista Armeeni genotsiidi ja paneb pahaks, kui seda tehakse. Oma raamatu järelsõnas rõhutab Jaaks, et erinevalt Lätist ja Leedust pole ka Eesti seda teinud, ent ta ei pelga, et nende teemade käsitlemine talle probleeme võib tuua. Jaaksi hinnangul ei läheks see ka praegu riigikogus läbi, sest kõlanud on selged sõnumid, et liitlassuhted on tähtsamad kui miski muu. "Mingi maani on see täiesti arusaadav praegustes oludes," ütles ta.

"Siin vabas Eestis me ju peaksime saama oma ajaloolistest inimestest kirjutada. Aga Türgi on üpris tuntud selle poolest, et seal on ka karistatavad valitsusvastased sõnavõtud või kuidagi valitsuse naeruvääristamine, mis meile, eestlastele, on võõras, sest meil on võimukriitilised noodid olnud rahvuslik meelelahutus läbi ajaloo. Võib-olla mind kõige rohkem rahustas see, et üle maailma on väga palju ajaloolasi, kelle tiitel on "genotsiidi uurija", kes tõesti uurivad armeenlaste genotsiidi ja nad on käinud kümneid kordi Türgis," sõnas Jaaks.

Autori sõnul on mitmed tema romaani lugejad öelnud, et õudused romaanis ei prevaleeri. Jaaks nendib, et teost kirjutades tuli nende kohta päris palju lugeda. "Lugesin ellujääjate lugusid ja sealt hakkasid tekkima omamoodi vägivalla mustrid. Ehk vägivald nii, nagu see on olnud ja nii, nagu see on tänapäeval. Sel on mingi veider komme kasutada sarnaseid struktuure, süsteeme ja kuidagi need mustrid hakkasid mu peas moodustama neid pilte, mis ma siia kirja panin. Aga ka selleks, et teada, mida välja jätta, pidin ma neid muidugi lugema. Siin on tõesti see hirm ja õud jäetud mingis mõttes sordiini alla. Ta on siin tegelikult olemas," sõnas Jaaks.

Jaaks märgib, et vägivald hakkab tihtipeale lähemale hiilima käskude-keeldude kaudu ja läbi pisiasjade. Ühtäkki on ühtedele rohkem lubatud kui teistele ja teised ei tohi selle tõttu teha midagi, mida nad on pidanud iseenesest mõistetavaks.

Halastus on eestlasele oluline

Hedvig Büll oli pärit väga humanistlikust ja tugevate religioossete põhimõtetega perest. Ta kutsus ka oma ema vagaks kristlaseks. Jaaks arvas, et seda õpetust sai Büll väga noorest peale. "Mida väga ei teata ja mis mind ennast paelus – üks asi on olla vaga kristlane, aga teine, kuidas sa jõuad selleni, et sa füüsiliselt aitad inimesi. Seda fakti ma otsisin päris pikalt, kuni avastasin tänu ühele ajaloolasele, et tema ema töötas ka vaestega. Ta käis ise vaeseid ja haigeid aitamas ja andis ka piiblitunde vaesematest peredest tütarlastele. See on selline töö, mis annab eeskuju ja ma arvan, et see võis olla üks põhjuseid, miks Hedvig Büllist sai selline aitaja, kes mitte ainult ei rääkinud, vaid oli ka väga toimekas ja praktiline," lausus Jaaks.

Romaani läbivat halastuse motiivi peavad dramaturgi sõnul põhjamaalased ja eestlased enda juures oluliseks. Ühel dramaturgide kokkusaamisel Riias mängisid dramaturgid Lätist, Leedust, Sloveeniast, Soomest ja mujalt pärast pikka ja tihedat päeva mängu, kus igaüks pidi nimetama, mille üle ta oma riigi või rahva puhul uhkust tunneb. "Sealt tuli asju, mida võiks kohe eeldada, näiteks loodus. Mina ütlesin, et teate, kui algas sõda Ukrainas, siis tormasid kõik eestlased appi ja ma nägin, kui suur on eestlaste süda, selle üle ma olen väga uhke. Tol hetkel, kui ma seda lugu rääkisin, oli mul tõesti väga suur uhkusetunne ja ma nägin, mis puust me tehtud oleme," meenutas Jaaks.

Jaaksi sõnul muudab mõni inimlik nõrkus tegelase lugejale atraktiivsemaks, kuid ta nentis, et Hedvig Bülli puhul oli pahesid väga raske leida. "Mingi tumedus temas pidi olema, sest ta ise kirjutab oma eluloos, et ta patud olid temast suuremad ja see sundis teda sellele missioonile minema," sõnas dramaturg. "Ma ei hakanud talle külge pookima midagi, mida ma ei leidnud. Ma ei leidnud faktilist materjali. Mul ei olnud mõtet seda teha. See on ajalooline biograafiline romaan, tegu on inimesega, kes on lugupeetud ja teinud suuri tegusid," lisas ta.

Piret Jaaks Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Surm elamise õpetusena

Äsja esietendus Vanemuise teatris Piret Jaaksi ja Marta Aliide Jakovski lavastus "Lõpp", mis käsitleb seda, kuidas suhtume surma. Tõuge seda teemat avada tekkis läbi isiklike sidemete. "Minu elust olid ühe aasta jooksul lahkunud kaks väga olulist inimest. Olin palju mõelnud leina peale ja selle peale, kuidas saaks suhe nende inimestega, kes olid mulle nii olulised, üldse jätkuda. Otsustasime, et intervjueerime hingehoidjaid, inimesi, kes puutuvad suremisega kokku, ja ka erinevaid surmauurijaid, folkloriste. Kuulame, mida neil on öelda, mis meid võiks aidata selle väga abstraktse, peaaegu võimatuna näiva ülesande juures, et leppida sellega, millega pole võimalik leppida," rääkis dramaturg.

Tööprotsessis selgus, et hingehoidjatega tuli kohtumisi väga pikalt ette planeerida. Jaaks mõistis, et eestlased vajavad palju tuge ja nõustamist ning võib-olla on koroonapandeemia ja sõda sellele omakorda jälje jätnud.

Hingehoidjatega vesteldi erinevatel teemadel. Dramaturgi huvitas eriti see, kuidas lastele surmast rääkida. "Vestlustest hingehoidjatega tuli välja, et lapsi jäetakse tänapäeval matustest kõrvale. See on justkui mingisugune trend, mis valitseb. Arvatakse, et lapsed ei peaks nägema selliseid asju. Hingehoidjad leidsid, et see pole hea ei meie enda ega laste vaimsele tervisele. See on nende kõrvale jätmine mingisugusest suurest rituaalist, mingist elamise õpetusest, mis meid on siiani kandnud," sõnas Jaaks.

Et surma teemat käsitledes kõik väga rusuvaks ei muutuks, tuleb Jaaksi arvates vaadata surmale ja suremisele kohati läbi huumoriprisma. "Üks hingehoidja rääkis meile loo, kuidas suremisega seotud inimesed on ise väga huumorikesksed. Surma ja suremise teemal maitseka nalja tegemine ei ole üldse tabuteema," ütles ta. Teisalt on oluline lootuse küsimus. "Me oleme ise püstitanud küsimuse, et kuidas vaatab maailma inimese silm ja see on meie keskne küsimus. See kätkeb lootust ehk see, kuidas sa vaatad suremise küsimusele, ka iseenda suremise küsimusele, on tegelikult selles loos kinni. Mulle väga meeldis ühe hingehoidja lugu, kuidas see suhe nendega, kes on lahkunud, tegelikult jätkub. See on hästi tore lugu. Jätan selle neile, kes teatrisse tulevad, aga igaüks saab rääkida endale ühe loo selle kohta, kuidas see suhe saab jätkuda ja kuidas ka minu suhe siin maailmas teistega saab jätkuda."

Lavastus tegeleb ka surmaga seotud olmeküsimustega alates testamendist kuni hüvastijätu detailideni. Jaaksi sõnul soovitati hingehoidjate poolt nendele teemadele ette mõelda ja lähedastega vestlusi pidada. "Selle kohta me saime juhendi hingehoidjatelt, et loomulikult neid vestlusi ei peaks pidama hommikusöögilauas, et igal vestlusel on oma aeg ja koht ja näiteks neid vestlusi võib pidada vanaema või vanaisa hauda korrastades, samal ajal lähedase käest küsides, et kuule, kas sina oled mõelnud selle peale. Hea on nende asjade peale mõelda, sest hingehoidjate sõnul satub pere väga suurde kimbatusse, kui ei ole mõeldud. Siiajääjad jäävad üksi selle küsimusega ja tegelikult nad tahaksid teada, mida sa oleksid ise tahtnud," ütles Jaaks.

Piret Jaaks Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Vestlustest hingehoidjatega mõistis Jaaks, kuidas hea elu sünnib alles elu lõpus, kui iseenda elule tagasi vaadatakse. "Väga palju rääkisime sellest, millised need inimsuhted peaksid olema selleks hetkeks. Osad hingehoidjad ka kirjeldasid, kuidas nendel inimestel, kes hoiavad elust väga kinni, kelle inimsuhted on puntras, on raske lahkuda," lausus dramaturg.

Romaanis "Taeva tütred" on peategelane sügavalt religioosne inimene, kes mõtestab surelikkust igavese elu perspektiivist. Jaaks märkis, et ilma sellise usuta saab surmaga leppida läbi mingisuguste lugude ja võimaluse rääkida iseendale sobiv lugu. "Annika Laats ütles toredasti selle kohta, et selle peale tasub aeg-ajalt mõelda, et elu lõppeb, aga mitte nii, et kui sa haigeks jääd, siis võtad suure purgi jõhvikaid ette ja kukud neid sööma, vaid kuidagi nii, et sa sööd korra nädalas ühe ampsu jõhvikaid, rahulikult."

Nii "Taeva tütred" kui ka "Lõpp" on seotud dokumentaalsete materjalidega. Jaaks tõdes, et dokumentaalteatrit ei saa Eestis tihti teha, aga kui saab, on rõõm seda suurem. Jaaksi huvi dokumentaalteatri vastu algas 2016. aastal tema esimese sellelaadse projektiga. "2016. aastal käis siin üks vene juurtega Austria lavastaja ja tahtis teha üht lavastust eestlaste ning venelaste omavahelisest integreerumisest. Ta kutsus mind dramaturgiks ja see oli hästi pikk protsess, vältas kuus kuud, selles osalesid nii professionaalsed näitlejad kui ka inimesed, kelle me kutsusime avaliku üleskutse kaudu. Selle protsessi käigus nende inimestega tutvudes, nende lugusid kuuldes ja kirja pannes sain aru, et ükskõik kui palju ma kirjanikuna ei pingutaks või fantaseeriks, päriselu on alati suurem," rääkis ta ja lisas, et see tõdemus jäi temasse kinni, andes hoo ka dokumentaalteatri uurimisele teaduslikul tasemel.

Hedvig Büll oli hariduselt koduõpetaja, just praegu leiab aset üsna ajalooline õpetajate üleriigiline streik. Dokumentaalteatri vaates on õpetajate teemat juba veidi avatud, kui Merle Karusoo Narvas eesti keele õpetajaid intervjueeris. "Mulle muidugi meeldiks selline etnograafiline meetod, et ma läheksin ja räägiksin õpetajatega ning ma ei läheks välja mingi konflikti või hüpoteesiga enda peas, vaid nende vestluste käigus sünniks see, millest me lavastuse teeme," sõnas Jaaks õpetajate streigi teatrilavale toomise osas.

Kultuurisoovitus. "Tahaksin soovitada ühte Merle Karusoo teost, mis kannab nime "14. juuni needus". See on dokumentaalromaan, mis räägib Siberisse küüditatud eesti lastest ja nende laste vanematest, kes seal hukkusid. See on hästi faktitihe ja oluline killuke meie ajalugu, mida paljud ei pruugi teada, ning oluline killuke meie mälu. Selle raamatu lõpus kirjutab Merle Karusoo: "Tihti on küsitud, miks peab neid õudusi mäletama." Ja ka ise vastab: "Sellepärast, et õudus ei korduks."," tõi Jaaks välja põhjuse, miks seda raamatut soovitab.

Toimetaja: Karoliina Tammel, Neit-Eerik Nestor

Allikas: "Plekktrumm", intervjueeris Joonas Hellerma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: