"Millal on üldse õnn täielik? Kas siis kui hinges on rahu? Kuid see oli vaid ju viivuke, sest hing tahab alati juurde saada, uut saada, kisub parema poole. Miks on rahu alati nii üürike?" (lk 102)

Ahnus, sõjad, vägivald, ebaõiglus, viha, hirm ja nende varjus pisitilluke helgema tuleviku lootus, mille nimel edasi elada, tunduvad olevat inimeksistentsi alustalad, mis iseloomustavad oma reeglipärases kordumakippuvuses individuaalset elukogemust ja samal ajal ka kollektiivset inimajalugu. Rahulikuma homse maailma ootus on justkui utoopia, võimatu katsumus – eesolevad probleemid väljenduvad palju komplekssematena, kui keegi eelnevalt arvatagi suutis. Elueesmärke, oma eluaja võimalikult praktilist kasutamist ja rahulolu saavutamise ideed, aga ka pidevat virelust on kajastatud pea kõikides ilukirjanduslikes teostes, ent universaalselt toimivat eduka elu käsiraamatut pole siiski välja töötatud. Piret Jaaksi "Taeva tütred" liigitub samuti inimsuse paradoksi uurivaks romaaniks, kus elu mõtet proovitakse leida eelkõige religiooni, heategevuse ja enesele kindlaks jäämise kaudu. Lisaks sellele, et teos küsib, kuidas võimalikult eetiliselt elada, avab see Haapsalu juurtega misjonäri kogemust Marashi orbudekodus keset Armeenia-Türgi sõda, mida erinevalt mitmest teisest riigist ei ole Eesti siiani ametlikult tunnistanud armeenlastevastaseks genotsiidiks. Jaaksi menukis käsitletud rasked teemad näivad väga vajalike kõnepunktidena ajal, mil militaarsed konfliktid on liigagi päevakorral, katastroofide vahel pendeldavat maailma üksikisikuna mõjutada tundub võimatu ning tung alla anda süveneb päev-päevalt üha enam.

Taeva tütre Anna Hedwig Bülli isiksust ja elulugu tutvustav teos põimib päriselu andmeid kirjanduslike seikadega. Peategelast kujutatakse kartmatu ning kangekaelselt südika feministina, kes ema eeskujul ei tihka olukorra raskusest hoolimata kunagi nutta ja kelle tulevikuplaanid hõlmavad abiellumise ning laste saamise asemel hoopis kaugetel sõjatandritel orbude kaitsmist ja õigluse eest seismist. Sääraseid suuremeelseid sihte seadma suunas Bülli eksegeet Ivan Veniaminovitš ehk Johann Kargel, samuti päriselul põhinev tegelane, kelle teadmised piiblist, tagaotsitava staatus ning kannatavate usuvendade abistamine inspireerib Bülli niivõrd, et ta otsustab ka enese elu samamoodi seada. Noore naise varakult leitud kutsumus, järjepidevus ja ennastsalgavus mõjuvad küll kadestamisväärselt, aga samas ei tundu läbinisti siirana. Kohati jääb mulje, et Armeenia laste aitamise, Peeteli orbudekodu juhtimise ja jumalasõna levitamise eesmärk on esineda Kargeli, aga ka Jumala silmis edukamana. Misjonitöö saab justkui omaette võistluseks ning peategelane näib teose kulgedes temast vähem pühendunud kaaskristlaste suhtes aina kõrgim. Siiski ei saa väita, et ebakindlate õdede ja usus kahtlejate suhtes veidi üleolev olemine muudaksid Bülli imeteod kuidagi väiksemaks või vähem kangelaslikuks.

"Taeva tütarde" ülesehitus eirab klassikaliselt kulgevat narratiivi. Ajajärgud ja asupaigad vahelduvad pidevalt, mis aitab lugeja tähelepanu püsivalt aktiivsena hoida ning muudab meenutustest koosneva jutustuse mõneti loomulikumaks, sest ka päriselu vestlustes või mõtetes ei esine mälestused tihtilugu kronoloogilises järjekorras. Raamatus on kirjeldatud atmosfääri sõjatandril, kus illusoorset kaitset kuulide ja pommide eest annab Peeteli orbudekodu ümbritsev müür, saksa keele oskus ning liitlassõdurite telgid. Paraku ei osutu need ikkagi toimivateks turvameetmeteks, sest nii nagu nüüd, kippusid riigid ka toona diplomaatilisi kokkuleppeid murdma ja sõdurid piire ületama. Kaplaniga sõlmitud kokkulepe, mis pidi tagama Peetelis viibivatele lastele puutumatuse, osutus lõpuks ikkagi tühiseks sõnakõlksuks ning kogu elanikkond pidi öö varjus sõdurite eest põgenema. Nüüdisaegseid konfliktiolukordi jälgides võib tõmmata selgeid paralleele saja aasta taguste sõjataktikatega, mis annavad taas kinnitust ajaloo kordumisest ja sagedasest pettumisest inimkonnas.

Ent vastupidi varem loetud sõjaromaanidele ei käsitle Jaaks koledusi ega vägivalda liiga põhjalikult – vaid mõnel üksikul korral edastab ta pealiskaudsena mõjuvaid kujutluspilte küüditamisest ja surmast. Raamatu peamine rõhuasetus on ikkagi peategelase sisekõnelustel ja tema suhetel Jumala ning lastega. Ühtpidi mõjub jälkuste detailsest kirjeldamisest loobumine värskendavalt, aga samas pean tõdema, et pidevalt filtriteta vägivalla demonstreerimisega harjunud lugejana jääb manatav pilt mulle pisut igavaks ning pinnapealseks. Veel üllatas mind autori otsus loobuda kajastamast Bülli enese pagulasstaatust Saksamaal pärast Nõukogude okupatsiooni. Minu hinnangul võinuks see sündmustikke ideaalselt siduda – lisaks vabatahtliku ja sunniviisilise lahkumise kogemuste võrdlemisele oleks peategelase lugu haakunud ka palju selgemini eestlusega.

"Taeva tütarde" põhiline eesmärk pole minu arvates siiski klassikaline sõjakogemuse edastamine, vaid hoopis religiooni kujutamine inimese elukäigus. Viide taevalike jõudude teenimisele tuleb esile juba raamatu pealkirjas ning kogu sündmustik ja tegelased on üht- või teistpidi kristlusega seotud. Samuti osutab autor pidevalt piiblitekstidele ning tsiteerib püharaamatut dialoogides, sisemonoloogides ja pingelistes olukordades. Ka Büllile omistatakse raamatus omamoodi jumalik roll helge päästjannana, kes asub meelekindlalt kaugel maal võõraid lapsi aitama ning on isegi püssidega noortürklaste vastu heatahtlik. Piibli tsiteerimine ja kõige ümbritseva, ka brutaalse sõja seostamine jumala tahtega mõjus aga mulle kui küllaltki usukaugele lugejale võõristavalt ning arusaamatult. Religiooni eesmärk peaks minu hinnangul olema moraalne õpetus paremaks inimeseks saamisel ning pühakiri vahend, mille kaudu antakse metafoorsete jutustustega edasi õpetust. "Taeva tütarde" kristlikkus ei põhine aga mõistulugudel, vaid konkreetsetel piiblitegelastel, peatükkidel ning tsitaatidel, mistõttu jäi nende asjakohasus mulle väheste teadmiste tõttu kaugeks. Lisaks tajusin ristiusu tunnustamist ainuõige religioonina nii tegelaste kui kaudselt ka autori hoiakutes, mis Armeenia-Türgi sõja kontekstis armeenlaste perspektiivi kujutamisel on küll arusaadav, ent ei muuda kristlasi sellegipoolest moraalselt täiesti õigeks, sest ka kristluse levitamise eesmärgil on toime pandud palju kuritegusid.

Silmakirjalikult mõjus ka see, kuidas katoliiklaste, õigeusklike ja protestantide vaheline vimm mõistetakse raamatus küll hukka, ent teised religioonid ometi tunnustust ei pälvi. Taolise arusaama kujundas minus Peterburi evangelisti Keerubi ja Hedvigi vestlus, kus tõdeti ühtede usklike teistest õigemaks pidamise absurdsust, kuid ometi jõuti arusaamale, et maailmas on palju kohti, kus oleks tarvis eksinutele jumalasõna kuulutada. Ilmsesti kujundab teoses esitletavaid hoiakuid ka selles kujutatud ajastu, kuid minu arvates on inimese ja usu seos nõnda isiklik ning ainulaadne, et kindla religioonivaliku õigeks või valeks liigitamine näib kohatu. Samuti tundub võimatu üheselt edastada üleloomulikke kogemusi või jumalikke ilmutusi. Kuivõrd peale individuaalsete kogemuste on mõistusüleste nähtuste taga ka usk, kultuur ja pärimus, paistab ainuõige tõe kuulutamine veelgi teostamatum ja ebaolulisem.

Isiklikku lugemiskogemust reflekteerides pean tunnistama, et auhinnatud ning palju kajastatud "Taeva tütred" minus erilist vaimustust ei tekitanud. Raamatu pidepunktidega – usu ja misjonitööga Jumala teenimisega – ei osanud ma samastuda. Religioonivõõruse taustal hämmastab mind ka raamatu populaarsus – eestlased on ju suhteliselt usuleige rahvas, kristluse järgijaid on meie seas vaid 26 protsenti. Samas näivad sõdade ja terendavate probleemide taustal usk, lootus ning siiras heatahtlikkus hädavajalike ellujäämistaktikatena. Minu silmis kujunes romaani olulisimaks moraaliks aga indiviidi võimekus muuta maailma kellegi jaoks paremaks paigaks ja see on keerulistel aegadel väga väärtuslik meeldetuletus.