Põhjalikumaks kui Muti teos ei ole autori arvates Mati Undi elust kirjutades mõtet minna. "On mõtet rääkida Undi loomingust. Mina ei keskendunud loomingule vaid eeskätt isiksusele, kes väljendab oma ajastut. See oli mulle tähtis."

Oma põlvkonnakaaslastega võrreldes on Unt Muti arvates ainulaadses positsioonis. "Võrreldes teiste enda põlvkonna autoritega, kes samuti oleks väärt käsitlemist, on Undil ikka väga vedanud. Pean silmas Arvo Valtonit, Rein Salurit, Jaan Kruusvalli."

"Tal on vedanud, sest ta on intrigeerinud ja tal on võimas kõlakast teatri näol, mis on omakorda kirjanduse uurimist võimendanud. Praegu näeme ka Draamateatris värsket lavastust "Vend Antigone, ema Oidipus". Need kõik asjad mõjuvad kokku ja annavad tõuke Undi lähenevale 80. sünniaastapäevale," ütles Mutt Klassikaraadio saates "Delta."

Muti sõnul mõjutasid elu algusaastad, mille Unt veetis maal, teda kindlasti ja sealt pärineb ka tema erakordne loodustunnetus ning romantiline meelelaad, aga eelkõige oli Unt siiski suur posöör. "Ta armastas liialdada. Ta eputas maapoisiks olemisega. Ta ei elanud maal vaid külas. Seal on ikka vaks vahet. Majad olid lähemal kui Tammsaare Mäe ja Oru. Ning ta vanemad ei olnud talupidajad vaid pigem keskklassist ja maalt tuli ta ju ära 15-aastasena," selgitas Mutt.

"Aga see kõik ei väära põhilist, mida ma ka oma raamatus üritasin öelda, et niisugust kontrasti, selle vahel, kust keegi pärit on ja kui vähe on kellegi juures soodustavad tegureid, kas siis haritlasperekond või väga intelligentne ümbruskond, ja kuhu keegi välja jõuab, millisele maailma tasemele, ühegi teise eestlase puhul ei näe."

"Nüüd olen muidugi aru saanud, et tegin selles osas vea. On üks inimene veel vähemalt sama suure kontrastiga ja see on Uku Masing, kes on pärit talupidaja perekonnast ja kellel pole eellaste hulgast mingeid soodustavaid tegureid. Neid on kindlasti mõni veel," raputas Mutt endale tuhka pähe.

Undi arenguteel mängis väga olulist rolli Tartu 8. Keskkool ehk tänapäevane Tartu Forseliuse Kool, kus õppis ka Mihkel Mutt ise. "See on huvitav küsimus, et kas Undist oleks ka siis saanud sama kõva kirjanik, kui poleks olnud tema perekonnasõpra, kes elas 8. keskkooli vastas ja ta oleks läinud mõnda teise kooli. Mina arvan, et oleks, aga hiljem ja natukene teistsugune. Undil vedas," tõdes Mutt taas.

Kirjandusklassis õppimine oli haruldane võimalus. "Sel ajal oli vabariigi peale üks või kaks kirjanduse ja humanitaar süvaõppega kooli. Siis tulid kõik, kellel asja vastu huvi ja kalduvus loometööks, igalt poolt kokku. Nad said omavahel kokku ja tekkis sünergia. Seal oli väga kõva õpetaja Vello Saage, millest kokku tekkis imetabane kooslus, mis kandis lühikese aja vältel väga-väga palju vilju. Kirjanikud, ajakirjanikud, näitlejad," tõdes Mutt.

Imelaps Mati Unt ei olnud. "Ta hakkas varakult lugema ja pikas perspektiivis võib tagasi vaadates selline mulje jääda. Kui zoom'ime ajastusse sisse ja vaatame 10-aastast ning 20-aastast Unti, siis näeme hoopis teistsugust pilti. Mul on õnnestunud hoida Kirjandusmuuseumis käes Mati Undi 4. klassi ümberjutustusi mingi vene kirjaniku teosest. Jumala eest – seal polnud küll mitte midagi," naeris Mutt.

"Kui vaatame ka seda, mida ta 9. ja 10. klassis Tipa-Tapasse kirjutas, siis ei ole ka seal seda geniaalsust. Mõned tema klassikaaslased kirjutasid paremini. Aga millalgi hakkas midagi tulema. Ta oli väga ergas, ta käis teatris ja ilmselt arenes kogu aeg. See hüpe toimus tal alles 11. klassis, sest siis ilmus esimene katkend tema teosest "Hüvasti, kollane kass". Neli–viis kuud hiljem oli see valmis. See oli täiesti küps töö," selgitas Mutt.

"Hüvasti, kollane kass" on Muti sõnul kodumaine vaste Goethe "Noore Wertheri kannatustele". "Midagi sellist polnud varem olnud. See oli tundeline. Käes oli kõige hullema Stalini aja pära. Räägiti ainult tootmisest, isiklik elu oli täiesti tagaplaanil ja elati riiklikult ning üldise hüve edendamise nimel," selgitas Mutt.

"Siis tuli Unt ja rääkis puudutustest, kui hea on hoida sõrmeotstest kinni, kui tore on vahetada mõni sõna sellest mis on armastus. See mõjus nagu kastetilgad kroonusinelil."

Muti uus teos ei ava ainult Mati Unti vaid ka ajastut, kus ta tegutses. "Mu unistus oleks, et see raamat oleks koolides ja gümnaasiumides soovituslik kirjandus Eesti 20. sajandi teise poole kultuuri tundmaõppimiseks. Siis ma oleksin tõesti õnnelik. Kui raamat valmis sai, siis tundsin, et nüüd on midagi ka inimkonna heaks tehtud," ütles Mutt, kes tunneb, et tema senine loometöö oli pigem egoistlik.

Vaatamata piiratud võimalustele välismaale pääsemiseks oli Undil siiski väga lai silmaring. "Tal tekkis tänu varasele kirjanikukuulsusele austajaid väliseestlaste seas. Talle saadeti välismaalt tolle aja humanitaarteaduste menukeid. Nii kujunes Undil raamatukogu, mille najal võis raudse eesriide taga olla kursis sellega, mis maailmas toimub." Sealt laenutasid kaaskondlased ja ka Mutt ise sadu raamatuid.

"Peale selle olid tal mingid antennid, ma nimetan neid nii. Ma ei usu üleloomulikku, aga tal oli midagi, mis püüdis kinni selle, mis maailmas toimus. Või ühtis loomupoolest see, mis temas toimus, sellega, mis maailmas toimus. Ta oli kuidagi otsas sellel maailmal," naeris Mutt.

Teatri- ja kirjandusmaailm eksisteerisid Undis korraga. "Ei saa öelda, et Unti tõmbas pidevalt teatrisse, aga kuna tal ei olnud eeldusi lavale minna – tal oli kerge kõnedefekt ja ta ei olnud eriti atraktiivse lavalise välimusega – siis sellepärast ta hakkaski kirjutama. See ei olnud kompensatsioon. Kirjandus meeldis talle meeletult. Ta elas sõnade maailmas," selgitas Mutt.

"Samamoodi ei saa öelda, et teater oli hiljem kompensatsioon kirjutamise eest, sest ta kirjutas pärast ilusaid kolumne. Inimesel võib olla palju armastusi. Nii elus kui loomingus. Unt on selle tüüpiline näide."

Samas tõdeb Mutt, et kiitus oli Undi jaoks väga oluline. "Tema sõltuvus kiitusest ja tagasisidest on äravahetamiseni sarnane praegusele sõltuvusele ühismeedia laikidest. Teatris saab seda tagasisidet hoopis rohkem kui kusagilt mujalt. Teater on protsess. Mitte ainult lavale kummardama tulles vaid ka proovis, näitlejatega suheldes. Seda oli tal vaja."

"Ta sisendas igale näitlejale, et ta näeb neis midagi. Näitlejad on selles mõttes nagu lapsed. Kahtlustan, et enamik näitlejaid, mehed kaasa arvatud, olid ühel või teisel moel Unti armunud ja seda Unt kaifis. Ta vajas seda. Ega ta elu ilmaasjata ühest proovist teise ei kulgenud. Ta läks esietenduse järgsel hommikul järgmisse proovi. Ta ei tahtnud vahet pidada. Ehtne narkomaania," tõdes Mutt.

Unt oli kõige ehtsam maailmakodanik. "See oli aeg, kui eesti keeles kirjutamine ja eesti kultuuri edendamine oli iseenesest juba kodanikuakt. Seda Unt tegi täies jõus ja hiigluses. Samas ei tundnud ta ka, et eestlane on midagi erilist. Kõige tugevama instinktiga vabadusvõitlejaid ta ei rahuldanud," ütles Mutt.