Vaino sõnul on eksitava uudisena ilmunud väide, nagu oleks muuseumi ruumide eest liiga palju makstud. "Kui me hakkasime rääkima nende ruumide ostust oli see algne hind kallim ja üleüldse, et me need ruumid ära saame osta on suur asi," märkis Vaino. "See, et meil õnnestus ära rääkida nii omanik kui ka Tallinna linn on tohutu võit kultuuri jaoks ja kui me räägime 260 000 eurost ühe muuseumi rajamisel, ütleksin ma, et see pole kallis hind maksta," lisas ta.

"Ma vaatasin ise seda volikogu istungi ülekannet, kus Tallinna linnale ette heideti, et miks makstakse motivatsioonitasu ja miks on üldse võetud mingeid võrdlevaid hinnapakkumisi. Loomulikult oli see poliitiline kemplus, sest need küsimuste esitajad ei olnud asja üldse süvenenud," ütles Vaino.

Vaino sõnul on muuseumi ruumide osas olnud õnne. "Meil oli õnne, et need ruumid olid niivõrd ideaalselt selles kirjanike majas, kus Unt elas, esimesel korrusel, muuseumipidamiseks ideaalsed. Et see omanik oli valmis neid meile rentima, teades, et otstarve on muuseum," rääkis Vaino.

Lisaks oli Vaino sõnul õnne, et oma käsutusse saadi Mati Undi arhiiv. "Muuseum on asutus, millel on kogud, muidu on ta lihtsalt näituseruum. Me oleme selles mõttes juba muuseum, et meil on Mati Undi kogu olemas," sõnas ta.

Undi muuseumi mõte on Vaino sõnul on ennekõike tähistada Undi kui looja isikut, pärandit ja tema loomingut populariseerida. Samas ei tohi Vaino sõnul ära unustada ka konteksti, milles Unt elas. "Kogu see meie 60ndate ja 70ndate põlvkond, kuhu kuuluvad Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Juhan Viiding, Viivi Luik jne – see on ju meil uurimata, tähistamata" märkis Vaino. "Mati Undi muuseum on mõeldud ka uurimiskeskusena, mis keskendubki 60ndate ja 70ndate Eesti kirjandusele," lisas ta.

Vaino nentis, et muidugi oleks olnud äge, kui muuseum oleks tulnud hoopis kuskile Mustamäe paneelelamusse, kus 70ndatel Mati Undi ja Kersti Kreismanni kodus intensiivne kultuurielu käis. "Ma kardan, et see jääb utoopia valda," sõnas ta, kuid lisas et ka Kadriorg oli Undile väga oluline koht.

"Kindlasti on vilja kandnud mõtlemine, et ka meie lähiajalugu tahab mõtestamist ja inimesed, kes justkui alles meie seas olid, on muutunud kultuurinähtuseks. Me unustame nad muidu ära, kui me nendest nüüd uuesti rääkima ei hakka," märkis Vaino. Praegu ongi Vaino sõnul kõige õigem aeg, mil leidub veel inimesi, kes Undiga läbi käisid, et kõik asjad kokku koguda ja kirja panna, millele saab tulevikus uurimistööd tehes toetuda.