Ajal, mil kannatust ja hirmu on palju, ei aita Ojasoo sõnul enam ainult meelelahutusest ja lõbus olemisest, vaid tuleb ennast ümbritsev lahti mõtestada.

"Lembit Peterson kasutas vist eesti keeles esimesena meelelahutuse ja meele kokkupanemise mõtet: ühel hetkel meelelahutusest ei aita. Igal ajal tuleb loomulikult naerda, aga tsiteerides vana Lotmanit, et kultuur on üks mõtlemise masin, siis me peame ka mõtlema oma maailmast ja mõtestama, mis ajal me elame, mismoodi me elame ja kuidas inimestena käitume," leiab lavastaja.

Tema sõnul aitab antiiktragöödia ühelt poolt näha inimese haprust, sest ka kõige suurem ja kõrgem võib kukkuda, ja teisalt lubab olla sisemiselt tugev sel hetkel, kui elu on ootamatult raske.

Vanade lugude eelis on Ojasoo sõnutsi see, et neilt on päevakajaline vaht ära kadunud. Antiiktragöödiad on tihti kirjutatud spetsiifilisse poliitilisse konteksti ja vahel ei saa inimesed arugi, millest kirjutatakse.

"Need konkreetsed, millest Mati (Unt - toim.) on lähtunud, on ka üsna konkreetses poliitilises kontekstis, aga õnneks me ei tea seda konteksti ja see ei sega meid. See lubab meil keskenduda suurematele inimlikele küsimustele ja vastuoludele ja ma arvan, et see on üks põhjus, miks neid praegusel ajal nii palju tehakse," ütles Ojasoo.

Antiik-Kreeka ajaloos oli antiiktragöödiate kirjutamise aeg üks väga omapärane aeg – riik investeeris tragöödiakunsti sündi meeletult raha ja aega ning Ojasoo hinnangul kirjutati suhteliselt lühikese aja jooksul niivõrd head näidendid, et need mõjuvad tänapäevalgi. Tragöödiate erilisus peitub Ojasoo arvates selles, et need panevad meid tegelastele kaasa elama.

"Kui me suudame kaasa elada mitu tundi kellelegi ja näeme tema õiglast või ebaõiglast hukkumist, siis see puudutab meid. Kui miski on meid nii tugevalt ja pikalt puudutanud, siis see teebki meid paremaks inimeseks. Üldiselt kaastunne on, võiks öelda, ka tänases maailmas suhteliselt harv tunne, rohkem on õigustamist ja parastamist. Kaastunde all ma ei mõtle haletsemist, vaid kõige puhtamat empaatiat: ma püüan minna teise inimese sisse, elada läbi tema tundeid ja mõelda, mida ma ise teeksin tema olukorras," rääkis lavastaja.

Ojasoo meenutas seika kohtumiselt emakeele ja kirjanduse õpetajatega, kelle üheks küsimuseks oli, kas Oidipus siis ikka oli süüdi. "Me teame, et Oidipus on neetud oma isa pattude eest ja kogemata neab ka end ise ära, aga muidu ta on suhteliselt sümpaatne mees, natuke kärts ja mürts. Kas ta siis oli süüdi? See, et me ei saa aru, kas see oli õiglane, mis temaga juhtus, või mitte, jääb meid heas mõttes vaevama ja see paneb meid talle kaasa elama. See on oluline," lausus ta.

Müütide pealt kirjutatud lood

Eestis tehakse antiiktragöödiad väga vähe ja see teeb Ojasoo sõnul lavastamise veidi keeruliseks, sest publik ei tunne teksti nii hästi. Lavastaja peab seega päris palju tegelema ka lavastuse sees teksti tutvustamisega.

"Oidipuse lugu on selles mõttes hea, et see on kohustuslik kirjandus, seda teatakse. Lugu uuesti ja uuesti vaadates avame seda vastavalt meie enda isiksuse arengule erinevate aspektide alt ja see teeb klassikalise kirjanduse ilusamaks."

Antiiklugusid kirjutati enamjaolt müütide peale, mida kõik tundsid, aga müütidel võis olla mitmeid variatsioone. "See on nagu muinasjutuga, teame nii- ja naapidi ja need, kes muinasjutte ei tea, teavad vähemalt ühte anekdooti kolme erimoodi. Näitekirjanik võttis ühe müüdiversiooni ja andis sellele omapoolse nägemuse," rääkis Ojasoo.

Enamus nendest näidenditest, mis siis kirjutati, on kaduma läinud. Populaarne on lavastaja sõnul Medeia – naine, kes tapab oma lapsed, sest ta mees petab teda.

"Iga lugu areneb ajas. See sama mehetapja Maie lugu, mis meil lavastuses on, see, kuidas naine on sunnitud tapma mehe, kes on näinud midagi, mida ta ei tohtinud näha, on mõnes mõttes sama lugu, mis on Euripidese "Bakhantides" – naised on sunnitud tapma mehe, kes on näinud midagi, mida ta ei oleks tohtinud näha. Väga pika ajalooga lugu ja väga erinevatest maailmanurkadest," kirjeldas ta.

Saksamaal, kus Ojasoo palju lavastanud on, tundub olevat tõeline "Antigone" buum – leidub mitmeid esietendusi, selliste pealkirjadeni välja nagu "Antigone Butšas".

"See lugu on väga lihtne. On üks habras tüdruk, kes seisab vastu suurele kurjale karvasele kuningale. Kuningas on teinud vale otsuse, terve riik saab sellest aru, keegi ei julge öelda. See sama Antigone teab, et vastuhaku eest ootab teda surm. See lugu on nii selgelt arusaadav ja heas mõttes heroiline, samas habras ja teeb meid kaitsetuks nähes seda Antigone võitlust. Antigone Butšas tundub mulle võib-olla natuke liiga otsene," tõdes lavastaja.

Ojasoo meenutas, kuidas ta NO99 teatri loomisel oma kaaslastega tundis, et nad tahavad teha sotsiaalset teatrit. Sel hetkel ei saanud nad tema sõnul aru, et see tegelikult tähendab poliitilist teatrit. Mõttes olid teemad, mis käsitlesid ühiskonda otsesõnu.

"Esimene lavastus oli "Nafta!", kui kõik arvasid, et võtame seina seest raha ja sellega läheb meie majandus kogu aeg paremaks. Ühel hetkel sellised otseselt poliitikat puudutavad lavastused ammendavad end. Selleks, et mingit suuremat inimlikkust näha, pead nendest lugudest eemale minema," sõnas ta.

Ta nentis, et isegi kui NO99-ga sarnane teater praegu olemas oleks, ei saaks mitte mingil juhul täna "Ühtset Eestit" teha. "Sel hetkel kui me seda tegime, tundsime, et ajakirjandus ei räägi mingist osast, tundus, et teater saab tulla oma tõe ja vale piiri peal mängides. Praegu seda tunnet ei ole, tegelikult juba paar aastat hiljem oli selge, et rohkem seda teha ei saaks. Ühiskond on pidevas muutumises."

Tunnete jõud

Tragöödiad kätkevad endas tundeid ja kirgi, mis inimestele sageli saatuslikuks saavad. Lavastaja sõnul peame tunnetega tegelema – neid rahustama, alla suruma, laskma neil minna või need läbi põletama, neid uurima ja mõistma.

"Kuidas mina teatrit vaatan? Ma vaatan seda, et kui inimene midagi räägib, siis kas ma usun tema keha. Kas ma usun, et selline keha võib rääkida sellist juttu. Kui ma keha ei usu, siis ma ei usu näitlejat. Selleks, et ma seda keha usuksin, siis pean selle keha ka kuidagi nii kaugele viima," sõnas Ojasoo.

"See tähendab, et näitleja, kes mängib vihast inimest, ise tavaliselt ei ole vihane. See tähendab ka seda, et kui ta mängib rõõmsat inimest, siis ta kipub ka mitte rõõmus olema samal ajal. Küll aga on ta ühes mingis vägagi viljakas inspiratiivses seisundis ja viib meid alati kuskile kaugemale. Näitleja astub alati kaugemale kui see, kus me iga päev käime, ta viib meid kuskile sinna, kuhu me ei julge, ei taha või ei peagi minema. Või ta näitab meile, kus me oleme käinud ja võib-olla ravib mõned meie haavad seal samas."

Tunded on tema sõnul midagi, millega on võimalik heas mõttes läbi rääkida – on võimalik nutta ja naerda ning selle juures rahulikuks jääda.

"Kunagi keegi kirjeldas seda, kuidas kassinäituse kohtunik katsub kassi ja pilt oli sellest, kuidas kass oli puuri nurgas sellise näoga, et kui sa lähened, siis ma tapan su. Sel hetkel pani see kohtunik oma käe kassi kaitsemüürist lihtsalt läbi, katsus kõrvad või kõhu ära ja kass oli selle peale nii üllatunud, kas kõik see, mis ma näitasin, ei mõjunudki."

Tehnikaid, kuidas näitlejad selle õige tunde saavutaksid, on Ojasool aastate jooksul kogunenud õige mitmeid. "Professionaalne näitleja teatris on valitud juba kooli, õppinud. Selleks, et temaga mingitele emotsionaalsetele kõrgustele jõuda, ei pea päris nullist alustama. Seal on alati küsimus selles, kas see teema või lähenemine näitlejat huvitab," ütles lavastaja.

Asi, mis Ojasood viimasel ajal huvitab, on emotsiooni tekitamine läbi mingi inimese kuju võtmise. "Kui ma selles kujus natuke aega olen, siis – üllatus-üllatus – mul tekib samasugune emotsioon nagu sellel, kelle järgi ma selle kuju võtsin. "Macbethis" me kasutasime seda väga läbivalt ja palju. See ei paista pärast laval nii palju välja, aga see kui ma astun kellegi välise vormi sisse, see mõjutab inimest nii palju," leiab Ojasoo.

"See käib niimoodi, et ma võtan mingi väga traagilise pressifoto, näiteks see foto, kus tüdruk jookseb, selg napalmis põlenud, Vietnami sõjas, kui ma püüan seda tüdrukut järgi teha kogu oma empaatiaga, siis ma pean seestpoolt ka muutuma, ei piisa ainult sellest, et ma väljastpoolt muutun. Kui ma olen selle ära teinud, siis saan suhteliselt kiirelt sinna sisse astuda. Ühel hetkel ma ei pea seda välist kuju enam võtmagi, vaid ma saan sinna kujutluspilti astuda," tõi lavastaja näite.

Lavastamise kunst

Nii "Macbeth" kui ka "Vend Antigone, ema Oidipus" köidavad muusikaga. Nii nagu heliloojad oma muusikapaladega, komponeerib Ojasoogi enda lavastusi. Ta nendib, et kompositsiooni oleks võinud lavakunstikoolis rohkem õpetada.

"Iseenesest on lavakunstikool muusikaakadeemia osa, seal on kompositsiooniosakond, aga ilmselt on muusikaline, ruumiline ja ajaline komponeerimine natuke erinevad. Tean paljusid lavastajaid, kellel on ka muusikaline haridus ja kes räägivad oma teostest, et see on nagu süit, see on nagu sümfoonia jne. Eks ma olen natukene uhkeldades ka üritanud rääkida, et see on nagu sümfoonia, pooleldi naljaga," muigas Ojasoo.

Komponeerimine sai tema jaoks alguse Leonhard Lapini kompositsiooniklassis. "Me istusime tema stuudios, mis oli äärmiselt suur ja äge. Siis ta pool tundi mängis meile raagasid plaadi pealt. Me jõime piparmünditeed ja sõime Valeri küpsiseid, mis muidugi kulusid pika koolipäeva lõpus väga ära. Pidime valgele paberile tõmbama ühe puhta joone ja seda me pool aastat harjutasime, lihtsalt puhta joone tõmbamist," kirjeldas lavastaja.

"Ta rääkis sinna juurde, et kui te vaatate maali, siis te ei vaata mitte süžeed, vaid jooni, millistest joontest see maal koosneb. See oli üks paljudest heureka-hetkedest minu jaoks, et ma vaatan tegelikult jooni," meenutas ta ja lisas, et ka lavastuste puhul, pannud kokku näitlejad, teksti ja muusika, vaatab ta jooni, üritab neid kuulata ja tajuda. "Muusika on nii võimas vahend, et seda mitte lavastuse juures kasutada oleks rumalus."

Ojasoo on teatrit vaadanud palju ka keeltes, mida ei valda. Ta ütles, et nii ongi hea, kui sa ei kuula, vaid vaatad, kas inimeste vahel toimub midagi. "Loomulikult on võõras keeles teatri vaatamine väsitav, sest kõigest ju ei saa aru ja kui seal mingid väga huvitav tekstipassaažid on, siis neid sa ei mõista," ütles Ojasoo.

Ta meenutas, kuidas Ingo Normet viis 2000. aastal kursuse kooli lõpus Theatertreffenile, kümneks päevaks Berliini lavastusi vaatama.

"Ma ei tea, kuidas see tal õnnestus, kust ta selle jaoks raha sai. Peab ütlema, et see oli küll selline elamus, et ma istusin seal ja mõtlesin, issand, mis imelikku asja nad teevad. Õnneks erinevalt paljudest oma kursusekaaslastest ma jäin saali, vaatasin lõpuni ja sain aru, et nad teevad hoopis midagi muud. See oli väga õpetlik. Sa hakkad nägema inimest ja olukorda, näed mingit suuremat pilti seal taga," lausus Ojasoo.  

Saksamaa ja Eesti teatreid võrreldes leiab Ojasoo, et Saksamaal on näitlejate omavaheline konkurents kindlasti suurem.

"Sellist ansamblit või truppi, nagu meil armastatakse öelda, on raske moodustada, sest nad on kogu aeg konkurendid, isegi kui nad on head kolleegid. Nad on rohkem iseenda eest väljas. Teistpidi see mulle väga meeldib. Kui on lugu mehest ja see mees peab hakkama seal midagi toimetama, siis ta võtab heas mõttes selle vastutuse, selles on mingi ilus jõhkrus, et mul on vaja seda teha ja seda ma ka teen. See on kuidagi väga viljakas koostöö," ütles lavastaja. Ehkki suure repertuaariteatri professionaalne teadlikkus on tema sõnul nauditav, läheb seal üht-teist sellega ka kaduma.

Omajagu on ka naljakaid seikasid. Esimene šokk Saksamaal oli Ojasoo jaoks see, kui kõik proovi hiljaks jäid. "Küsisin nende käest, et te olete sakslased, kus see saksalik täpsus on. Nad ütlesid, et tead, Tiit, me tahame olla nagu itaallased."  

Kultuur on Ojasoo sõnul alati püramiid, mille all peab olema palju selleks, et keegi saaks ka üleval tipus olla. Küsimus on, kui kõrget püramiidi tahame.

"Kas me teeme püramiidi, kus seda tippu justkui ei olegi või me teeme nii, et me lükkame seda kokku ja tekitame teatri sees ka mingisuguse konkurentsi. Tean, et Eesti Draamateater teenib umbes 50 protsenti oma eelarvest ise pileti- ja kavamüügist, see ei ole sellise repertuaariteatri mõttes jätkusuutlik. Nad on väga tublid, aga see ei ole kvaliteetse teatri sündimiseks piisav. Seda on nii palju igal pool maailmas nähtud ja proovitud. Maksimaalselt kolmandiku peaksid nad ise suutma teenida, ülejäänu peaks tulema kuskilt mujalt," nentis Ojasoo.

Ojasoo tõdes, et elu jooksul on tulnud talle mitmeid pakkumisi ka ooperit lavastada, praegu ta aga öelda ei oska, millal see juhtuda võiks.

"Pean ausalt ütlema, et olen väga õnnelik "Macbethi" üle. See oli muusikateater, see polnud sõnateater, sest muusika mängis dramaturgiliselt seal nii olulist rolli. Ma ei tea, võib-olla ma natuke liialdan, aga ma ei usu, et maailmas on mõni ooperiteater, kellel on parem ja suurem orkester kui ERSO ja võimalused, et muusikajuht või dirigent ehk siis Olari (Elts - toim.) pühendab nii palju aega selleks, et dramaturgilist ülesehitust koos leiutada ja katsetada. Et see orkester on nii vastutulelik, et me saame seda kõike proovida, et need näitlejad on musikaalsed. See muusikaline nauding "Macbethi" tegemisest on meeletu," sõnas Ojasoo, kes on pea kõiki etendusi ise vaadanud, sest talle meeldib kohutavalt selle muusikalise kompositsiooni sees olla.

"Ooperiteatriga on ka see asi, et ma olen draamalavastaja, ma pean päris tõsiselt mõtlema, kuidas ma seda ooperit siis lavastan, sest tavaliselt draamalavastajad lähevad sinna pika puuga lööma, et ma näitan neile, kuidas see mängimine käib. Ainuke asi, et ooperiteatris näitlejad mängivadki teistmoodi," lisas ta.

Kultuurisoovitus. "Mina soovitaks minna Vene teatrisse vaatama Kulyabini Brechti lavastust "Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus". See lavastus on väga kvaliteetne. Kõik, kes on käinud Kuldse Maski lavastusi vaatamas, mida me ilmselt pikalt ei näe, see on täpselt see kvaliteet. See on ka ideoloogiliselt väga suur kergendus, et Vene teatris on selline lavastus. Seda mängitakse küll ainult kord kuus, aga ma loodan, et see lavastus püsib koos," soovitas Ojasoo.