Lembit Peterson: kurjusega ei saa võidelda vihaselt
ETV portreesaates "Lembit Peterson. Elu kutse" tõdes Theatrumi asutaja Owe Petersellile antud intervjuus, et vihaseks ajavad teda paljud asjad, näiteks ebaõiglus ja tema ise, aga sealjuures ei tohi lasta end kurjusega nakatuda.
Lembit Peterson, te olete legendaarne lavastaja ja näitleja, aga kui uskuda internetti, siis ka katlakütja, raamatukoguhoidja ja ehitustööline — vastab see tõele, mida internetis kirjutatakse?
Jah, ma olen neid ameteid proovinud. Katlakütja sai minust niimoodi, et oli vaja perele ka elatist teenida — olid keerulised ajad, teatris ka... Ma olen püüdnud juhinduda sellest, et nendest asjadest, mis südamel on, saaks kõneleda ja vahetevahel juhtub niimoodi, et tekivad kas siis ühiskonnas või ka inimeste vahel sellised vastasseisud, mis ei võimalda nii vabalt hingata ja teha sellist loomingut kui peaks ja siis on aeg-ajalt kasulik ka eemale tõmbuda. Ja katelt ei küta ju kaheksa tundi järjest — paned katla kütte ja siis loed ja tegeled ja mõtiskled ja see oli mõnes mõttes ka eneselaadimise aeg. Muuseas, see oli rüütelkonna hoones Rahvusraamatukogu katel, nii et pea kohal oli mul väga auväärne seltskond.
Aga ka näiteks raamatukogu töö või ehitustööd — need olid ikkagi siis teatri kõrvalt?
Mul on olnud elus igasuguseid perioode, kus ma olen otsinud ka teisi väljakutseid, et kuidas elada ja olla ja kuidas hakkama saada. Vahetevahel on ehitustööl või puutöökojas muidugi ohtlik, et kui sa töötad ja lased näiteks mingit lauda läbi kuskilt masinast, siis on oht näppupidi vahele jääda, sest sul hakkab kujutluses tekkima näiteks "Hamleti" lavakujundus. Igatahes, igasugune eemaldumine, kõrvale astumine ja teiste tööde tegemine on minule olnud elus kasulik.
Nii et internet ei valeta. Muide tänasel päeval, kui palju te ise seal internetis toimetate? Ma vaatasin, et Facebooki konto on teil täiesti olemas.
Ma ikka toimetan seal — võib-olla natuke liigagi palju. Ma ei ole küll internetiga maast madalast üles kasvanud, nii et mul säilib mingi distantsi tunne. Aga eks ta on nii, et üha rohkem tähelepanu läheb kahjuks sinna.
Mis te teete seal põhiliselt? Mis portaali te kasutate või kus te vestlete ja kellega?
Seesama Facebook — see on hästi kiire infovahetuse koht minu jaoks olnud või ka Instagram, aga see ei ole muidugi põhiline. Peamine on see, et seal on hästi palju põnevaid loenguid kõikvõimalikes keeltes, erinevaid materjale ja see haarab endasse.
Lembit, kas te tehisintellekti kardate?
Tehisintellektiga on mul praegu väga huvitav suhe. Me hakkame tegema ühte lavastust koos Andrew Lawrence-Kingi, Indrek Koffi ja Iris Ojaga, mis käsitleb just tehisintellekti probleeme Hispaania barokkooperi vormis. Ja sellega seoses olen ma tehisintellekti peale rohkem mõelnud, kui tavaliselt.
Mis te välja olete mõelnud, mis see tehisintellekt inimkonna jaoks kaasa toob?
Ma mõtlen, et kui väga lühidalt öelda, siis eks ta meenutab natuke kratti. Me oleme teinud midagi, mis peaks hakkama meile kasu tooma ja nüüd äkki on oht selles, et see kratt hakkab hoopis meid valitsema. Peamine mure on selles, et inimene hakkab kummardama seda, mida ta ise on loonud. Ma arvan niimoodi, et et kõik see, mis inimene loob või teeb lahus Loojast, see saab talle endale ohtlikuks, aga võib-olla saab see ohtlikuks just selleks, et see juhiks inimese tagasi Looja juurde.
See on kindlasti väga oluline moment inimese elus, kui tema ellu tuleb Jumal — kuidas ta teie ellu tuli?
Aga ta ei olegi kunagi siit ära olnudki. Ma arvan niimoodi, usun niimoodi, et enne, kui me hakkame otsima teadlikult Jumalat, otsib tema meid, ta otsib meid kogu aeg — me oleme temast tulnud ja tema juurde me läheme. See on meie peamine eesmärk ja see on see, mis annab meile inimeseks olemise väärikuse ja võtab ära need teatud piirid, mida me aeg-ajalt oma ihulikus olekus tunneme.
Kuidas ikkagi see teadlikuks saamine käis — kas te jõudsite selleni läbi mõtlemise, lugemise, läbi mingite teiste inimeste?
Läbi kõige. Mulle tundub, et ta kõneleb läbi kõige. Läbi abikaasa eelkõige, läbi kõige lähemate inimeste — ema, isa ja kummalisel kombel ka läbi nende inimeste, kes on meie juurest lahkunud. Ma näiteks tunnen, et minu vanaisa, kes lahkus siis, kui ma olin nelja- või viieaastane, on minu elus kogu aeg kohal olnud, märkamatult mõjutanud minu valikuid. Ta oli kunstnik, Pallase lõpetanud, lisaks multiinstrumentalist. Need kokkupuuted, mis mul temaga olid, see õhustik, see on olnud elusaatev minu jaoks.
Lembit, mis te ütlete nendele inimestele, kes ütlevad, et see uskumine jumalasse on ju toonud kaasa nii palju kannatusi — kui mõelda ususõdade peale, kui mõelda kasvõi selle peale, mis praeguses maailmas tegelikult toimub.
No siin kuidagi nagu valesti usutud. Et kuidagi aktsent asetakse niimoodi nagu jumal tahaks seda kõike. Aga tegelikult ei taha. Jumal ei karista kedagi, inimene karistab.
Aga kas inimene on siis läinud kuidagi kurjemaks ja halvemaks või miks see on nii, et väga paljud ütlevad, et maailm on täitsa hukas?
Aga maailm on kogu aeg selline olnud. Me oleme samasugused nagu alati. Kui me loeme näiteks Piiblit, et mis õudused seal kirjas on — see kirjeldab meid. Tähendab, et me võime ette kujutada, et me oleme väga head, meie intensioonis võib olla heaks saada, aga me kohtame sellel teel väga suuri takistusi. Näiteks võtame kas või südametunnistuse, tihtipeale ta ju valutab. Tihtipeale teeb ta meile piina, tihtipeale räägib ta hoopis midagi muud kui see, mida me ise tahame teha. Ja see konflikt on meis endis.
Lembit jõuame nüüd jutuga teatri juurde ka. Kui mõtleme ennast aastasse 1975, Tuglase "Popi ja Huhuu" Merle Karusoo lavastuses. Mis selles Lembitus oli kõige rohkem teistmoodi kui tänases Lembitus?
Kõik me oleme kordumatud inimesed — Jumal ei loonud ühtegi klooni. Nii et eks ma olen ikka seesama inimene, aga võib-olla aktsent on nihkunud. Teatrikoolis tekib see, et sa püüad maksimaalselt treenida ennast näitlejaks. Ja selle treenimise taha unub teinekord ära sinu inimlik tee, et sa peaksid ka inimeseks saama. Ja seal ongi võib-olla hea võrdpilt, et ma kehastusin järjest paremini ahviks, aga et kuidas ahvist inimeseks saada? Võib-olla see on kõige suurem vahe.
Aga mis on ühendav, on ootuse seisund. Me mängisime seda lavastust Urmas Kibuspuuga üle 60 etenduse ja meil oli see õnn ja au, et Voldemar Panso, meie kursuse pedagoog ja juhendaja, astus peaaegu enne igat etendust üles väikese, pooletunnise etteastega, kus ta tutvustas oma töömeetodeid ja rääkis vaimustunult loomaetüüdidest ja muudest asjadest. Muidugi, noorte inimestena me olime kärsitud, kippusime lavale, mis ta seal ikka räägib, aga pärast tagantjärele olen mõelnud, et kui hinnaline see oli. Ja seesama ootuse seisund või ootuse tabamine või teatud vaikus, mis selles ootuses on, noh, see on saatnud mind siiamaani.
Kui me rääkisime siin sellest, et Panso mõjutas teid, siis kes olid sel ajal veel teie jaoks suured eeskujud või suured mõjutajad?
Panso kõrval oli kindlasti ka Karl Ader, kes minu meelest teadis kogu eesti kirjandust peast ja võis seda igal hetkel tsiteerida. See kuidas ta meile luulet avas ja tema mõtlemine oli kahtlemata väga-väga muljetavaldav. Loomulikult, teatrimaailmast veel Jüri Järvet, kes mulle väga meeldis, Ants Eskola, Lisl Lindau. Ja eks kõige rohkem mõjutavad ikka kursusekaaslased, kellega sa päevast päeva koos oled — Peeter Volkonski või Merle Karusoo või Sulev Luik, kellega ma kõige rohkem suhtlesin.
Väga suur mõjutaja kooli ajal oli Maria Knebel — õpetaja, kes toob endaga kaasa teatud ajaloo... Tema oli naisterahvas, kes on istunud Lev Tolstoi põlvedel, eks ole, seda oli väga kummaline mõelda. Noh, ta oli küllaltki jõukast perekonnast ja Tolstoi oli sageli neil külas ja kui Tolstoi küsis ta käest, et kuidas sulle minu muinasjutud meeldivad, siis 4-5 aastane Maria vastas, et üldse ei meeldi. See on teatud kultuuripärand, mis ta endaga kaasa tõi siia.
Kui teatriarmastus oli teie ellu tulnud, kas siis oli hoobilt selge, et see on see minu elu kutse, et see on ja jääb?
Meie kultuuriruumis käsitletakse jah niimoodi, et inimene on näiteks sündinud pagar või sündinud insener või sündinud näitleja. Ma enda jaoks olen püüdnud nagu lahutada niimoodi, et inimese elu kutse on midagi muud kui inimese amet. Me oleme kutsutud olema inimesed, kes realiseerivad oma inimeseks olemist ja oma andeid läbi konkreetse ameti. See, et ma sattusin teatrimaailma ja realiseerin ennast teatri ameti kaudu, see on nagu lapsepõlvest peale mind saatnud, nagu ema piimaga kaasa antud. Ema tegeles teatriga ja võttis mind proovidesse kaasa, käisime tihti Draamateatris etendusi vaatamas — ma olen kogu aeg teatriõhustikus olnud. Teatri atmosfäärist tuli minu jaoks läbi ema sellist soojust, huumorit, sõbralikkust ja see oli selline vool, milles ma tahtsin olla.
Teie perekonnas, terves suguvõsas on tõesti teatrit olnud väga palju ja teie abikaasa on ju tegelikult ka näitlejaharidusega. Kuidas perekonnas sündis see otsus, et tema jäi ikkagi suuresti lavadelt kõrvale?
Jah, kahjuks ta pole saanud ennast võib-olla nii piisavalt realiseerida, kui tema anne seda võimaldaks. Kui ta läks teatrikooli õppima, siis meil oli juba kaks last. Ja see oli küllalt keeruline aeg. Aga see tema pühendumine lastele ja ohverdamine ja igapäevane minu kõrval olek — see on ikkagi meeletult suur asi. Ma ei kujuta ette oma elu, ega oma laste kujunemist ega ka Theatrumit ilma Mareta. See ei ole võimalik. Ma mäletan, et kui oli teatri viies juubel, siis Aarne Üksküla, kes väga aktiivselt osales Theatrumi tegevuses, hakkas kõnet pidama ja ütles, et ta tahab kõigepealt tänada ja teha kummarduse inimesele, ilma kelleta Theatrumit ei oleks — tema enda õpilane Mare. Nii on. Ta on meie kõigi selja taga kogu aeg.
Teil on mitmeid säravaid filmirolle olnud. Miks te ühel hetkel filmimaailmast ära kadusite?
Mulle hakkas hästi palju tulema filmipakkumisi, erinevaid filme. Ja see oli selline, ütleme ka otsingute aeg. Me saame ennast määratleda nende lugude kaudu, milles me osaleme. Ja lihtsalt need rollid, mis pakuti — ma läksin nende tõttu teatud sisemisse poleemikasse endaga. Kui näiteks tapetakse loomi mingis filmis — ma pean seda tegema, aga kas ma tahan seda teha või kas selle tegelaskuju ilmavaade on see, mida ma tahaksin antud hetkel väljendada sellisel kujul, nagu tahab seda lavastaja? Ühesõnaga, mulle ei olnud see päris ükskõik, et ma olen nagu valge hobune, keda tõmmatakse filmi — ma tahtsin olla kaaslooja või kaaspartner. Et ma tundsin, et ma kuidagi nagu kaon inimesena ära, et see, mida ma teen, ei ole enam päris õige ja ma ei saa olla kõige eest päris vastutav.
Theatrum saab järgmisel aastal 30. Kas see on täna selline, nagu te tegelikult seda luues mõtlesite, et see võiks olla?
Ega mul ei ole sellist kujutlust olnud, et milline ta täpselt peaks olema. Soov oli edasi anda seda vaimu, seda ilu, headuse ja tõe tunnetust, millega mind elus on kõikide lähedaste ja kolleegide kaudu õnnistatud. Ja kui need hetked juhtuvad, siis ongi see eesmärk täidetud ja see võib juhtuda iga etendusega.
Milline Lembit Petersoni pimedam pool on? Ma ei kujuta ette, kas on olemas vihane Lembit Peterson?
No seda ma vaatan suure valuga, kui palju on minus tegelikult pimedust. Kogu võitlus käibki sellepärast, et selles suures pimeduses valguseni jõuda Vihaseks ajavad paljud asjad — näiteks ebaõiglus, kurjus või siis olen iseenda peale vihane. Aga ongi oht nakatuda kurjusest, hakata kurjusega võitlema vihaselt. Seda ei saa.
Näitlemise ja lavastamise kõrval on teie jaoks ju tähtsal kohal ka õpetamine. Kui palju te jälgite oma kunagiste õpilaste käekäiku?
Kogu aeg ikka. Võib-olla see põhiline jälgimine on selle koha pealt, et kas ta on kaasa võtnud selle kõige olulisema, mida ma olen püüdnud koos teiste pedagoogidega edasi anda ja kui see hakkab ennast ilmutama, siis see teeb väga, väga suurt rõõmu.
Lastest rääkides — kui palju nad tulevad ja küsivad nõu, mis puudutab nende tööd, näitlemist, lavastamist?
Kuidagi on kujunenud nii, et need nõuküsimised käivad kuidagi mitte nii otseselt vaid näiteks ühtses lavastusprotsessis või kuidagi pilkudega. Need käivad teistmoodi. Eks lapsed püüavad ju olla võimalikult iseseisvad, et ise hakkama saada ja see on hea. Pedagoogilise protsessi puhul on ka tähtsad kaks asja – oluline on iseennast kujundada, arendada ja oma talenti arendada, selle pealt teised õpivad. Ja teine moment on see, et püüda tõde, mida sa oled ise ära tabanud, õpilastele edasi anda ja õpilased püüavad tõde vastu võtta ja lõppkokkuvõttes osutub selleks õpetajaks see tõde, mis on meie vahel. Ma olen tähele pannud seda, et inimesed õpivad kõige rohkem sinu enda olekust ja just praktikast.
Mis te ütlete, Lembit, mida me igaüks kohe nüüd ja praegu saaksime teha või millest me peaksime alustama, et see maailm meie ümber parem saaks?
Püüda aru saada, et kes me oleme, kust me tuleme, kuhu me läheme ja millises loos me osaleme — leida endas see jumalik säde, need anded, mis meile on antud ja püüda neid arendada ja mõelda selle peale, et keegi on need meile siiski andnud. Olla tänulik kõikide nende annete eest ja kasvatada endast tänulikkust, milles minul on veel meeletult pikk maa minna. Vahel oleme niivõrd haaratud oma paljudest tegevustest, et unustame olla elementaarselt tänulikud lihtsate asjade eest — inimeste eest, kes meid ümbritsevad, kes meid aitavad. Mulle meeldib väga Kalle Kasemaa ühes intervjuus öeldud lause, kui ta tõlkis Kristuse peakäsu heebrea keelest. Selle otsetõlge on - armasta ligimest, ta on sina.
Toimetaja: Ave-Marleen Rei, Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Lembit Peterson. Elu kutse", intervjueeris Owe Petersell