Kui Saro hakkas 1990. aastate keskel teatriteadust õppima, siis talle tundus, et Voldemar Panso laiutab Eesti teatri kohal nagu suur isakuju. "Kõik saab alguse Pansost, kõik viib Pansoni. Ta oli tõesti jumalikustatud staatuses. Nagu me teame, siis kui vabas riigis suhtutakse kellessegi justkui jumalasse, siis loomulikult on noortel vaja sellele vastanduda," meenutas Saro.

"Nüüd kui ma 30 aastat hiljem tagasi vaatan, siis pean tunnistama, et Panso mõju Eesti teatrile on olnud tohutu. Eelkõige võib-olla ka sellepärast, et Teise maailmasõja ajal päris paljud Eesti teatritegijad emigreerusid, nii et põhimõtteliselt tuli teater paljuski üsnagi tühjalt kohalt pärast Teist maailmasõda üles ehitada," selgitas Saro.

Kuigi Panso avalik kuvand oli helge ja soe, siis Merle Karusoo teosest leiab Panso päevikumõtteid, kust Saro sõnul vaatab raamatust vastu kibestunud ja kuri mees. "See intrigeeris mind ka Pansot lähemalt tundma õppima. /.../ Ka paljud tema õpilased ütlesid, et nad tegelikult kartsid Pansot. Ta võis olla proovides ja tundides küllaltki kuri ja otsekohene," selgitas Saro.

Saro sõnul on kaks asja, mida Panso on kõige rohkem mõjutanud: teatriõpetus või teatrikool ja lavastajakunst ehk režii. Panso kaudu on jõudnud Eesti teatrimaailma ka nn Stanislavski meetod. "Öeldakse, et Panso käis õppimas teatrikunsti alglätetel, sest aastatel 1950–1955 õppis ta Moskva Riiklikus Teatrikunsti Instituudis ehk lühendatult GITIS-es, kus üks tema õpetajatest oli Maria Knebel, kes oli omakorda olnud Stanislavski õpilane," selgitas Saro.

Sealt tekib Saro sõnul maagiline rida, mis algab Stanislavskist ja jõuab kõigi Panso lavakunstikooli õpilasteni. "Panso õpetas kokku kuut lendu. Muuhulgas olid tema viimases seitsmendas lennus sellised praegu Eesti teatris ikka veel väga tuntud inimesed, nagu Merle Karusoo, Lembit Peterson, Ago-Endrik Kerge ja Priit Pedajas," ütles Saro ja lisas, et ka nemad on kõik oma modifikatsioonidega andnud edasi Stanislavski pärandit.

Kuigi nii pika liini peale võib tekkida küsimus, kui palju Stanislavski pärandit veel Eesti teatris alles on, aga Saro sõnul iseloomustab Eesti näitlejaid teiste riikide näitlejatega võrreldes endiselt psühholoogiline veenvus ja rolliloome sügavus, mis on Stanislavski süsteemi üdi.

"Kui ma vaatan, kuidas teatrikriitikud või -uurijad Eesti teatrist räägivad, siis nad ütlevad, et lavastajakunst vajaks veel arendamist, aga Eesti näitlejad on üle kõige. Võib-olla selles Stanislavski süsteemis ongi Eesti näitekunsti kõrge taseme saladus," arvas Saro.

Voldemar Panso lavastas pikalt Eesti Draamateatris ja oli ka aastatel 1970–1976 teatri kunstiline juht. "Kindlasti oli draamateater juhtivaid teatreid kuni 1965. aastani, kui Panso teise lennu põhjal asutas Eesti Noorsooteatri, mis kujunes näitekunsti mõttes kõige elavamaks teatriks," ütles Saro.

Panso tegi riukaliku triki ja kutsus draamateatrist oma lemmiknäitlejad noorsooteatrisse. "Eesti Noorsooteatri trupp kujuneski vanematest draamateatri ja noortest just lavakunstikooli lõpetanud näitlejatest. Kõik näitlejad lootsid, et Panso hakkab nendega tööd tegema. Juhtus nii, et Pansot huvitasid vanemad, kogenumad ja küpsemad draamateatri näitlejad ja tema enda õpilased said natukene vähem tööd," selgitas Saro.

Põhjus, miks Panso läks Eesti Draamateatri kunstiliseks juhiks, oli teater päästa. "Ilmar Tammuri juhtimisel oli teater läinud natukene mugavustsooni ja alla käinud," ütles Saro. Seega samal ajal, kui Panso lõi uue teatri, käis ta ka parendamas draamateatri lavastajakunsti.