Ursel Tilk: antiiktragöödiad on endiselt väga aktuaalsed
Kultuurisaates "OP" olid külas Eesti Draamateatri näitlejad Ursel Tilk ja Teele Pärn, kes teevad kaasa järgmisel nädalal esietenduvas Tiit Ojasoo lavastuses "Vend Antigone, ema Oidipus". Saates nentis Tilk, et antiiktragöödiates fookuses olevad teemad on isegi 21. sajandil väga aktuaalsed.
Näitlejad nentisid, et tekst, mis "Vend Antigone, ema Oidipuse" tarbeks selgeks tulab saada, on küllaltki mahukas. "Mati Unt on kirjutanud selle näidendi küll antiiktragöödiate põhjal, aga ta on värssi muutnud, kirjutanud selle kohati vabamaks. See muudab asja lihtsamaks," selgitas Ursel Tilk.
Tilga ja Pärna sõnul teeb prooviperiood lihtsamaks fakt, et nad olid lavakunstikoolis kursusekaaslased. "Lihtsalt puhas rõõm on, et saab koos midagi teha. Neli aastat koos koolis olid intensiivsed ja tore on ka pärast kooli koos midagi intensiivselt teha," tõdes Tilk.
Kõikide antiiktragöödiate läbi ja lõhki tundmist lavale jõudev tükk vaatajalt ei eelda. "Need narratiivid, need lood on meile mingil tasandil peaaegu kõik tuttavad. Ja kui ei ole tuttavad, tulevad need üle rambi, neist on võimalik aru saada. Mis tegelikult peab üle rambi jõudma, on ikkagi mingisugune tunne või võib-olla isegi maitse, tragöödia üdi," rääkis Pärn

20 aastat tagasi Mati Undi kirjutatud tekst oli aktuaalne siis ja on seda ka nüüd. "Kõik need võitlused, nii inimeste tasandil, riikide tasandil kui ka võimu tasandil, on praegu väga aktuaalsed ja sealt annab kindlasti kaasaega tugevaid paralleele tõmmata. Antiiktragöödiates on väga tugeval kohal jumalad – kes on õiged jumalad, kes on vale jumal. Ja ka võimu mõttes – kes omab, mis maad, kuidas seda endale saada? Kes mõtleb valesti, kes mõtleb õigesti," arutles Tilk.
"Ma olen mõelnud, et me tahame komöödiaid sellepärast vaatama minna, et me tahame naerda, me isegi ei küsi otseselt, mille üle, me lihtsalt tahame naerda. Tegelikult seesama tung on ju ka nutmisega. Tegelikult on tragöödia mõnes mõttes sama normaalne. Nii nagu ma võib-olla kaks korda nädalas tahan naerda, teadmata mille üle, tahan ma ka nutta. Ja võib-olla mul on isegi kergem, kui ma ei küsi, mille üle," arutles Pärn.
"Aga kuna tegemist on ikkagi Mati Undiga, siis seal on sellist matiundilikku nalja ja vimkat ka sisse kirjutatud," lisas Tilk.
"Tragöödiasse on sisse kirjutatud nii see mõistuslik pool kui ka hullumeelsus. See balansseerib kahe pooluse vahel. mingis mõttes võib vaataja isegi hämmingus olla, sest ta lihtsalt ei tea, kas nutta või naerda," ütles Pärn.
Toimetaja: Ave-Marleen Rei, Karmen Rebane
Allikas: "OP", intervjueeris Owe Petersell